Armastus bell hooksi moodi on mitte tunne, vaid tegu

Õigupoolest on bell hooksi mõjusaimad sedastused lihtsad. Näiteks ütleb ta, et armastus nõuab tööd. Ja et tõe rääkimine on kasulik.

KEIU VIRRO

bell hooksi „Kõik armastusest. Uusi nägemusi“ teeb, mida ütleb. Pakub laia ampluaa nägemusi armastusest, mis ei piirdu kaugeltki romantilise armastusega. Ühtlasi ei räägi raamat armastusest kui paratamatust tundest, vaid kui kavatsusest, valikust ja teost. Ehk on just see bell hooksi raamatu vaatlemiseks üks põhilisemaid arusaamasid.

Teine on bell hooksi (1952–2021) taust. bell hooks (justnimelt väiketähtedega), kodanikunimega Gloria Jean Watkins, oli USAs mõjukas feminismi, rassi- ja klassiküsimuste mõtestaja. Kodumaal tuntud nimi, aga näiteks „Kõik armastusest. Uusi nägemusi“ on ainus hooksi raamat, mis on ka eesti keelde tõlgitud. Sedagi enam kui 20 aastat pärast ilmumist 1999. aastal. Täiesti tundmatu ta siin siiski ei ole. Feministeeriumi veebisaidilt võib eestikeelsena leida näiteks hooksi ja näitlejanna Emma Watsoni 2016. aasta vestluse, kust kumab vastastikust vaimustust.^* hooksi uurimisvaldkonnad kumavad esseedes välja kujunenud arusaamadena taustal, sellal kui kirja pandud mõtted uitavad rahulikult meeliskledes ja algosakesteks lahustumise piiril kuskil armastusteemade universumis.

Aga millest me ikkagi räägime, kui me räägime armastusest? „Kujutage ette, kui palju lihtsam oleks meil õppida armastama, kui saaksime kõik lähtuda kindlast definitsioonist,“ leiab ta (lk 36). Nojah, see on muidugi selline lootusrikas õhkamine, mille peale meenuvad ülikooliaegsed semiootikaloengud, mis võisid enne läbi saada, kui semiootikud olid lõpetanud ühe sõna definitsiooni üle vaidlemise. hooksil läks vähemasti selles osas mõnevõrra paremini. Enesele sisuka definitsiooni on hooks leidnud psühhiaater M. Scott Pecki eneseabiraamatust „The Road Less Traveled“. „Armastus on see, mida armastus teeb. Armastus on tahteavaldus – nimelt on see ühtaegu kavatsus ja tegevus. Sellega käib kaasas valik. Me ei pea armastama. Me otsustame armastada.“

Nimetamine käib tegutsemise eel ja kõrval. Nimetamine, defineerimine ja selle käigus raamistamine pole vorm, vaid selles peegeldub sisu ja selle muutumine. Üleskutse armastust ja seda ümbritsevat sõnavara sellises vaates taas- ja ümber mõtestama asuda on sümpaatne. Muidugi, tõlget lugedes tiksub kuskil kuklas ka see tehe, et lisaks muule on ingliskeelne love (või to love) paratamatult teistsuguste konnotatsioonidega kui eestikeelne armastus (või armastama).

bell hooks kirjeldab armastusse puutuvat paljuski teadlike valikute abil suunatavate tegudena. See ei ole romaanide keskmes olev tunne, mis tabab kui tulnukate invasioon teiselt planeedilt, mille vastu pole midagi ette võtta; mis tuleb, kui tahab, läheb kui tahab, inimeste endi agentsust ei kuskil. Mõte, mida mulle meeldiks raamatust kaasa võtta, on ehk just inimese agentsuse tagasi võtmine. Mitte „ma olengi selline“, vaid me saame mõtestada armastust ja võtta seda kui võimalust tegutseda hoolivalt, kaastundlikult. Raamatut „Kõik armastusest“ ei saa võtta kui eneseabiõpikut, ent sellised mõtted ilmselt sel teel kahju ka ei tee.

hooksi jaoks on domineerimine ja ärakasutamine armastuse vastandid. Kõlab ilmselgena, aga maailmas sellega nii lihtne ei ole. Õigupoolest ongi hooksi mõjusaimad sedastused lihtsad. Näiteks ütleb ta, et armastus nõuab tööd. Ja et tõe rääkimine on kasulik. „Praktiliselt kõik vaimse tervisega tegelevad spetsialistid, alates erudeerituimat sorti psühhoanalüütikutest kuni koolitamata eneseabigurudeni välja, kinnitavad meile, et tõerääkimine pakub lõpmatult palju enam rahuldust ja hoiab tervet mõistust –ometi ei kiirusta suurem osa meist püsti kargama ja end tõerääkijana üles andma“ (lk 91). Küsin lisaks: kui palju on inimesi, kes ettekäändega armastusest võtavad oma lähedastelt võimaluse teada ebamugavaid tõdesid ja ise armastuse osas oma (informeeritud) valikud teha?

Elu säilitavad kogukonnad – mitte tuumperekondadega paarid ja individualism, ütleb hooks ja viitab M. Scott Pecki sõnadele, et „just kogukonnas ja kogukonna kaudu päästetaksegi maailm“. Kogukond, laiendatud perekond, loominguline või poliitiline koostöö, sõprus – need on inimestele sama olulised kui romantilised suhted. Jällegi justkui lihtne mõte, aga mitte sellepärast vähem oluline.

Näiteks sõprust ei tuleks pidada iseenesestmõistetavaks või teisejärguliseks. Ta ütleb, et sõprussuhete devalveerumine toob endaga kaasa tühjuse, mida me ei pruugi näha, kui pühendame kogu tähelepanu väljavalitud armsamale. „Pühendunud armusuhtes võib palju suurema tõenäosusega kujuneda välja vastastiksõltuvus, kui katkestame sidemed sõpradega, et pöörata kogu tähelepanu esmatähtsaks peetavale suhtele. [—] Kui parim sõber valis kaaslase, kellega mul üldse ei klappinud, valutasin väga südant. Nad mitte ainult ei hakanud kõike koos tegema, vaid naine jäi lähemalt suhtlema just nende sõpradega, kes mehele enim meeldisid“ (lk 198).

See vaata et ood sõprusele on minule üks raamatu puudutavamaid mõtteid, nii et tsiteerin veel hooksi: „Mida ehedam on meie romantiline armastus, seda vähem tunneme vajadust nõrgendada või katkestada sidemed sõpradega, et tugevdada sidemeid romantilise partneriga. Usaldus on ehtsa armastuse keskmes. Usume, et tähelepanu, mida partner pühendab sõpradele, ja vastupidi, ei võta meilt midagi ära – see ei pisenda meid. Kogemus õpetab hoopis, et meie võime luua tähendusrikkaid sõprussidemeid tugevdab ka peresuhteid“ (lk 198).

hooksi esseed on läbi imbunud lugemusest. Ta viitab pidevalt möödaminnes teistele autoritele. On näha, kuidas ta on kujundanud ja üles ehitanud oma arusaamad, aga eks neid viiteid võib boonusena vabalt võtta ka kui soovituslikku lugemisnimekirja.

Armastusest rääkimises on midagi, mis puudutab kõiki, aga ometi on see nii lai teema ja oht on ka laiali valguda ning liigselt üldistada. Kohati on seda raamatus ka juhtunud. Ehkki bell hooks taotleb armastuse ümbermõtestamist eri nurga alt, millest romantiline armastus on vaid üks, jäävad esseed vähemasti minu meelest natuke liiga sügavas udus sumpamiseks, et lõpuni puudutada. Samal ajal on selline rahulik mõtiskelu ilusama ja armastust täis elu üle ka sel moel mõnusalt teraapiline.

* Vt https://feministeerium.ee/bell-hooks-ja-emma-watson-vestlemas/