Eesti ajaloost vene keeles

Kui paneme riiulile kõrvuti seisma Tartu ajalooprofessori ja Vene vandenõuteoreetiku raamatud, teeme lugejale karuteene.

IVAN LAVRENTJEV

Poliitikutele, humanitaaridele ja muidu arvajatele alati palju kõneainet pakkunud siinsete venelaste arusaamad lähiajaloost on tänavu taas rambivalgusse tõusnud tänu Nõukogude sümboolika agarale julgeolekustamisele ühes saladuslooriga kaetud komisjonide tegevuse ja tempoka monumentide mahavõtmisega. Ei ole vähem oluline ka jätkuv Venemaa sõda Ukraina vastu, kus propagandas on läbisegi kasutusel Vene keisririigi aegsed kontseptid ja eredad Nõukogude punalipud.

Valitsev konsensus on lihtne: kohalik venelane ei taha aru saada eesti rahva kannatustest Nõukogude repressioonide ja Teise maailmasõja ajal ning tihtipeale näeb neid sündmusi hoopis teises valguses. Julgeid üldistusi toetavad ka küsitluste andmed, kuigi needki pole niivõrd kitsarinnalised. Näiteks vahetult enne Narva monumentide mahavõtmist arvas alla poole venekeelsetest, et Nõukogude sümboolikaga mälestusmärgid sümboliseerivad võitu fašismi üle.¹ Järelikult ülejäänud poole meelest need monumendid sellist tähendust ei kanna.

Maja frontoonil või metsa peidetud monumendil oleva punatähe võime inimeste mõttemaailma mõjutada on pehmelt öeldes vaieldav. Narva tanki endisest asukohast fotoreportaaže koos pop-up-memoriaali ja küünaldega vaadates tekib isegi küsimus: ehk õnnestus seda seost paljude kohalike seas isegi tugevdada? Kuid isegi siis, kui vihatud sümbol kaob avalikust ruumist, ei kao ju inimeste peadest sinna tekkinud ja aastakümnete vältel talletunud arusaam maailmast ja selle ajaloost.

See aga meie otsustajaid justkui ei huvita. Diagnoos on ammu selge, kuid üllataval kombel ei paku keegi ravi. Algatused piirduvad keeldudega ning uut narratiivi vana asemele ei pakuta. Mõnes valdkonnas on lood paremad: pärast Vene kanalite levi piiramist hakkasid suurema hulga inimesteni jõudma nii ETV+ kui ka valitsuselt rahasüsti saanud erameedia portaalid. Ajalootõlgenduste erinevustega on lugu keerulisem.

Küllap võib rahule jääda haridussüsteemi kui ajaloo tutvustaja ja noore inimese seisukohtade kujundaja rolliga – aina enamates vene õppekeelega koolides õpetavad ajalugu Eesti kõrgkoolidest hariduse saanud pedagoogid ning oma kooliajast meenub, et just ajalugu ja ühiskonnaõpetus olid paljudes venekeelsetes gümnaasiumides need ained, mida esmajärjekorras hakati eesti keeles andma. Vastuolulised klassipildid Evald Okase pannoo taustal on selgelt erandiks.²

Sellest, kui palju linnapildis pannakse tähele sümboleid, räägib ka üks minu ajalooõpetajast sõbraga juhtunud lugu. Kui ta leppis 10. klassi noortega kokkusaamise Tallinna kesklinnas, pakkus üks õpilane, et saadaks kokku Stockmanni vastas oleva kiriku ees. Õpetaja ilmuski õigel ajal Kaasani kiriku ette, kuid pidi oma hämminguks tunnistama, et noored ootasid teda paarsada meetrit eemal. Nemad pidasid kiriku moodi olevaks Tartu maantee ja Liivalaia tänava nurgal endist Dvigateli tehase elumaja, mille stalinistliku torni tipus ilutseb nüüd paljudele pinnuks silmas osutunud viistäht.

Linnaruumis dominantne, kuid sümboolselt inimestele pigem ebaoluline viistähega maja aktualiseerub, sest sellele pööratakse senisest märksa rohkem tähelepanu. Kui kasutada mälu-uurija Aleida Assmanni terminoloogiat, siis praegu näeme, kuidas paljud siiani „arhiivis“ olnud teemad muudetakse „kaanoniks“, kuigi intentsioon oli ilmselt vastupidine.³

Kust ammutatakse ajalooteadmisi pärast kooli lõppu? Eks ikka popkultuurist. Väidan, et Eestis on viimastel aastatel märgatavalt kasvanud lähiajalugu populariseerivate tegevuste hulk, olgu nendeks näitused, ekskursioonid või teatrietendused. Märkimisväärne osa neist toimub ka Tallinnas ja Ida-Virus ning on varustatud venekeelse tõlkega. Kiiduväärselt ilmuvad pidevalt mitmesse ETV+ telesaatesse ajalooteemalised lood. Siiski on lisaks mainitule veel üks vorm, kust saadakse põhjalikumat infot ning selleks on raamatud.

Ei saa väita, et Eesti ajalooraamatud üldse ei jõua kohaliku venekeelse lugejani. Ilmub asjaarmastajate kirjutatud raamatuid, vahel tõlgitakse ka juhtivate ajaloolaste teoseid. Kui minna Tallinnas või Narvas suure raamatupoe venekeelse kirjanduse osakonda vastavat riiulit uudistama, näeme seal paraku ainult üksikuid köiteid. See tavalugeja, kes soovib tutvust teha eesti autorite vaatega Eesti ajaloole, peab ikkagi lugema eesti keeles. Soovitus otsustajatele: võiks kaaluda vastava meetme loomist, mis tooks Eesti värske ajalookirjutuse vene keelt eelistavale lugejale lähemale tõlkimise ja populariseerimise kaudu.

Venemaa raamatukaupluste müügi­statistikast nähtub, et pärast sõja algust kasvas rahva huvi ajalooraamatute vastu. Kusjuures loeti erinevaid asju. Venemaal on mitmesuguseid raamatupoode ning müügiedetabelites peegeldub lugejaskonna meelsus. Mõne n-ö kirjandusliku masstoodangu müügile orienteeritud poe tellimuste hulgas troonisid Stalini-aegse julgeolekutöötaja Sudoplatovi mälestused ja küsitava väärtusega suure isamaasõja ajaloo käsitlused. Pärast mobiliseerimise aktiivse ja avaliku faasi algust hakkasid venemaalased aga ostma raamatuid, kus teemaks elu Kolmandas Reichis.⁴ Liberaalsema mainega kvaliteetraamatupoodide Falanster (Moskva) ja Podpisnõje izdanija (Peterburi) viimaste kuude müügi esikümnes olid ka Assmanni ja Jaspersi raamatud kultuurimälust ja kollektiivsest süüst ning vene mälu-uurijate teosed.

Kui paljud nendest kvaliteetsetest venekeelsetest ajalooraamatutest on Eestis kättesaadavad? Paraku väga vähesed. 95% venekeelsetest minu kodus olevatest ajalooraamatutest olen ostnud Lätist ja Soomest või palunud tuua endale Venemaalt. Muidugi ei jõua enamik neist teostest ka Eesti raamatukogudesse. See-eest nii raamatukogude kui ka -poodide riiulitel leidub arvukalt pseudo­teaduslike kontseptsioonide, vandenõuteooriate ja muude väljamõeldistega vürtsitatud ning eranditult Nõukogude Liitu või Venemaad ülistavaid ja läänemaailma mahategevaid raamatuid. Millegipärast on vastava viida või sildi peal kirjas „ajalugu“, kuigi ajalooga käiakse neis teostes väga loominguliselt ümber.

Ma ei kutsu üles Vene pseudo-ajalooraamatutele tsensuuri kehtestama. Raamatukaupluste käitumine on arusaadav: ilmselt müüvad sellised „silmi avavad“ sensatsiooniliste pealkirjadega keerulistele küsimustele lihtsaid vastuseid pakkuvad teosed hästi. Kuid nende kättesaadavus on siiski hügieeni küsimus: kui paneme riiulile kõrvuti seisma Tartu ajalooprofessori ja Vene vandenõuteoreetiku raamatud, teeme lugejale karuteene. Häid raamatuid ei ole kunagi liiga palju, eriti sedavõrd mitmetahulise nähtuse teemal, kui seda on ajalugu. Eesti ajaloost saab ja peab rääkima ka vene keeles. Nüüd on õige aeg, et venekeelse ajaloolektüüri kvaliteeti ja saadavust parandada.

1 Tegemist oli valikuküsimusega ja sai valida mitu vastusevarianti. https://www.riigikantselei.ee/uudised/uuring-toetus-noukogude-okupatsioonivoimu-monumentide-eemaldamisele-kasvanud

2 https://www.err.ee/524696/tallinna-kool-tegi-klassipilte-sirbi-ja-vasara-taustal

3 Aleida Assmann, Mineviku pikk vari: mäletamiskultuur ja ajaloopoliitika. Tlk Mari Tarvas. Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2021, lk 68–73.

4 https://www.kommersant.ru/doc/5607072