Eesti julgeolek ja Ameerika

IVAR RAIG

Hiljuti Riigikogus ja EV Valitsuses heaks kiidetud EV julgeolekupoliitika alustes on jätkuvalt seatud Eesti eesmärgiks iseseisvuse, sõltumatuse, territoriaalse terviklikkuse ja põhiseadusliku korra säilitamine ning rahva turvalisuse tagamine. Mõistagi peetakse kuulumist NATOsse ja Euroopa Liitu Eesti julgeoleku aluseks ja tagatiseks, kuigi mööndakse, et julgeolekupoliitiliste eesmärkide saavutamise esmasteks vahenditeks on aktiivne osalemine NATO ja ELi vastavate struktuuride tegevuses liikmelisusega kaasnevate kohustuste täitmiseks. Sellest hoolimata tuleks maailmas kujunenud olukorras otsida Eesti julgeolekule täiendavaid võimalusi. Eesti julgeolekupoliitika alused peavad õigustatult üheks kõige olulisemaks julgeoleku tagamise garantiiks liitlas- ja partnerlussuhet Ameerika Ühendriikidega. Siinkohal ei saa unustada, et suurriikidest vaid USA ja Suurbritannia tunnustasid Nõokogude okupatsiooni perioodil Eesti iseseisvust.

Kuid transatlantilise sideme edasine tugevnemine ei peaks piirduma üksnes NATO raames tehtava koostööga ja rajanema lootusel, et jätkuvalt püsib USA huvi Läänemere piirkonna ja Eesti julgeoleku vastu. Paraku ei sisalda Eesti julgeolekupoliitika meetmeid, kuidas USA huvi Eesti ja kogu piirkonna suhtes piisavalt kõrgel hoida. Väidan, et koos rahvusvahelise terrorismiga on muutunud ka rahvusriigi julgeoleku ja rahvusvahelise koostöö arusaamad. Euroopa riigid on veelgi kaitsetumad kui USA mistahes ambitsioonika massihävitusrelvi omava riigi või terrorirühmituse ees. Kuid sellest hoolimata ei toetanud paljud Euroopa riigid USAd Iraagi ja Afganistani konfliktis ning see nõrgestas oluliselt nii NATOt kui ka ELi ühist välis-ja julgeolekupoliitikat.

Samas tõestas USA, et ta võib rakendada jõudu ka ilma oma NATO partnerite toetuseta ning on ainsaks jõuks, mis suudab reaalselt tagada nii maailma kui Euroopa julgeoleku. Tõenäoliselt jätkuvad erimeelsused NATOs edaspidigi ning USA moodustab ad hoc koalitsioone ka tulevikus. Vastuseks võib USA toetada Euroopa riike vaid valikuliselt, ehk vaid neid, kes kriitilistel hetkedel on olnud tema poolel.

Ameeriklaste huvi Põhja-Euroopa ja üldse Euroopa vastu väheneb, kui mitmed Euroopa suurriigid liiguvad strateegilistes küsimustes USAga võrreldes erinevates suundades: kas püüdes rajada Euroopa armeed, mis ei tee piisavalt koostööd USAga, või vähendades sõjalist eelarvet. Kui Euroopa sõjaline võimsus ja ka majandus tervikuna teevad vähikäiku, siis USA suurendab jätkuvalt oma sõjalist eelarvet ning potentsiaali.

Euroopa püüdlused arendada demokraatiat ja lahendada konflikte üksnes rahumeelsete läbirääkimiste ja majandusabiga on kaotamas usaldusväärsust. Vana maailma osakaal väheneb mitte üksnes sõjalises võimsuses, vaid ka rahvastikus ja majanduses. Kui kuni 1999. aastani oli Euroopa osatähtsus NATO eelarves suhteliselt konstantne ning moodustas ca 60 protsenti Ameerika ühendriikide panusest, siis viimastel aastatel on see suhtarv vähenenud 40 protsendile. Kui USA on suurendanud oma sõjalist eelarvet viimasel viiel aastal rohkem kui kaks korda, siis Euroopa sõjalised kulud on jäänud peaaegu samale tasemele.

Euroopa rahvastik vananeb ning mitmetes riikides isegi väheneb. Ameerikas on aga sündivus ja ka migratsioon jätkuvalt kõrge. Aastaks 2050 prognoositakse Põhja-Ameerika rahvastikuks juba üle 500 miljoni, kusjuures Euroopa päritoluga ameeriklaste osatähtsus langeb alla poole, mis toob kaasa selle, et hakatakse veelgi enam rõhku panema suhetele teiste kontinentidega.

Majanduslikult kuue suurima hulka on jäänud tänaseks vaid kolm Vana Maailma riiki (Saksamaa, Suurbritannia ja Prantsusmaa). USA ja Jaapani kõrval on maailma majanduses kuuendaks tõusnud Hiina. Iga aastaga parandavad oma positsioone Korea, India ja mitmed teised Aasia riigid. Euroopa majandus areneb juba kümmekond aastat palju aeglasemalt kui Ameerika ja Kagu-Aasia majandused, see on takistuseks ka sõjaväe moderniseerimisel.

Sellises Euroopa olukorras on hädavajalik otsida uusi ideid julgeoleku tõhustamiseks, majanduskasvu suurendamiseks ja tehnoloogilise mahajäämuse ületamiseks, et mitte muutuda maailma äärealaks. Majanduskasvu suurendamise oluliste teedena pakub majandusteooria vabakaubandust ja teaduspõhist tehnoloogilist uuendamist. Mitmed uuringud näitavad, et majanduse arengutaseme ja majandusvabaduste vahel eksisteerib peaaegu lineaarne sõltuvus: suurem majandusvabadus tagab suurema majanduskasvu ja suurema rahvusliku kogutoodangu.

Euroopas on vabakaubanduse arendamisega tegeletud aastakümneid, alates Euroopa Majandusühenduse ja Euroopa Vabakaubanduse Assotsiatsiooni (EFTA) loomisest. Kuid sellest hoolimata on protektsionismi tase suhteliselt kõrge. Poliitiliselt mõjuvõimas EL on lämmatamas maailma kõige rikkamate riikide (Norra, ðveits, Island ja Liechtenstein) ühendust.

Jätkuva sõja- ja terroriohu ning Kagu-Aasia riikide, eriti aga Hiina majandusliku ja poliitilise surve suurenemise tingimustes on Euroopa riigid sunnitud hakkama tegema tihedamat koostööd USA, Kanada ja teiste demokraatiat ja majandusvabadusi hindavate riikidega üle maailma.

Oluline samm selles suunas on hiljutine USA ja ELi kokkulepe Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) raames põllumajandussaaduste eksporditoetuste järkjärgulise kaotamise ja subsiidiumide vähendamise kohta. Hollandi eesistumine ELis on seadnud üheks oma prioriteediks Euroopa majanduspoliitika vabastamise bürokraatlikest takistustest ja ülereguleeritusest. Olulise tõuke transatlantilise majanduskoostöö arendamiseks andis ka Iraagi konflikt.

Iraagi ja kogu Lähis-Ida majanduspiirkonna moderniseerimine on mõistetavalt nii Euroopa kui ka Ameerika majandushuvide keskmes. Samas võib Iraagi ülesehitamine ja tihenev koostöö terrorismivastases võitluses luua uue aluse Euroopa ja Ameerika majanduskoostöö intensiivistumiseks tervikuna.

Kuid senini on Euroopa riikidest vaid Suurbritannia teinud USAga globaalsete probleemide lahendamisel nii poliitilist kui ka sõjalist koostööd.

Tugev reaalpoliitika ja edukad sõjalised aktsioonid on toonud kaasa Suurbritannia mõjuvõimu suurenemise. Ajaloost on teada, et edukale sõjalisele koostööle on sageli järgnenud ka majanduskoostöö elavnemine (Marshalli plaan, Euroopa Majanduskoostöö Organisatsiooni (OECE) ja hiljem Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) loomine). Kahtlemata on Iraagi konflikt juba ümber jaganud majanduslikke mõjusfääre nii Euroopas kui ka Lähis-Idas ning see protsess jätkub.

Kõigepealt on veelgi tihenenud USA koostöö Suurbritanniaga. Sinna läheb ligemale 40 protsenti kõigist Ameerika otseinvesteeringutest Euroopasse, rohkem kui Saksamaalt ja Prantsusmaalt kokku. Seepärast ei olegi Suurbritannia eriti huvitatud Euroopa integratsiooni süvenemisest ning toetab eelkõige selle laienemist ja majanduspoliitika edasist liberaliseerimist. Iraagist on välja tõrjutud mitmed Prantsusmaa, Saksamaa ja isegi Venemaa suurfirmad. Neid asendavad Iraagi konfliktis liitlasmaade äriringkondade esindajad.

Globaalne võimuvõitlus ja mõjusfääride muutumine nõuab ka Eesti julgeolekupoliitika kohandumist. Eesti võib sattuda julgeolekuvaakumisse, kui panustab liialt koostöösse ELi tuumikriikide Saksamaa ja Prantsusmaaga. Suurema julgeoleku tagavad aga tihedamad sidemed Suurbritannia ja USAga, kuigi see esimestele ei meeldi. Ka majanduspoliitikas on vaja teha analoogiline valik. Kas jätkata riigi ülesehitamist Anglo-Ameerika mudeli alusel, mis võib Eestist teha kiire kasvuga silmapaistva Euroopa väikeriigi, või kohanduda tingimusteta Euroopas valdava nn. sotsiaalse turumajanduse mudeli ja ELi enam kui 23 tuhandest aktist koosneva kohustusliku reeglistikuga? Viimasel juhul kaotab Eesti suure osa oma praegustest konkurentsieelistest ning kujuneb odava tööjõuga allhankemajanduse piirkonnaks, kus peremehetsevad võõrad omanikud. Eestil on järjest raskem laveerida kahe kõva poliitilise veskikivi, Ameerika ja Euroopa vahel. Mõlemiga võrdselt koostööd tehes jääb meist järele vaid peenike tuhk. Seepärast tuleks leida teid, kuidas mitte sattuda veskikividele liiga lähedale ja ehitada nende vahele sildu.

Samas, et vältida ELi tingimustes ääremaaks jäämist, tuleks näidata initsiatiivi transatlantiliste suhete arendamisel ja aidata ületada Euroopa ja Ameerika strateegilist vastuseisu. Võib ju vastu väita, et EL kujundab ise oma välispoliitika ning üksikutel riikidel, eriti väiksematel, pole võimalik enam välispoliitikas kaasa rääkida. Kuid ettepanekud Euroopa konkurentsivõime tõstmiseks ja Ameerikaga koostöö arendamiseks on vähemalt veel mitme aasta jooksul oodatud, sest peale Hollandit saavad ELi eesistujaks suurte majandusvabadustega Luksemburg ja ameerikameelne Suurbritannia.

ELi liikmesriigina peaks Eesti taotlema võimalusi jätkata senist suhteliselt edukat majanduspoliitikat, s.t. erisusi maksu-, põllumajandus- ja mitmes teises majanduspoliitikas. Tuleb tagada Eesti kiire kasvu jätkumine, et saada Euroopas üheks uue majanduse eestvedajaks. Meie majanduse omapära saab säilitada ELi tingimustes vaid tihedama koostöö läbi suuremaid majandusvabadusi omavate riikidega, eelkõige Suurbritanniaga, Iirimaaga, Taaniga ja Soomega, kes on juba kaubelnud Brüsselist välja eritingimusi.

Teiseks peaks Eesti üles näitama initsiatiivi majandusvabaduste kaitsmiseks ja transatlantiliste sidemete arendamiseks ja kutsuma kokku Vabamajanduse Foorumi, millest võtaksid osa suurimate majandusvabadustega riigid üle maailma. Välja võiks pakkuda isegi Põhja-Atlandi Kaubandusassotsiatsiooni (North-Atlatic Trade Association ? NATA) moodustamise. Sellest ühendusest võiks tulevikus kujuneda Põhja-Atlandi Julgeoleku- ja Majandusala (NASEA).

Sarnase ettepaneku on juba teinud Hispaania endine peaminister Jose Maria Aznar. Oma visiidil Ameerika Ühendriikidesse selle aasta algul esines ta Ameerika ärieliidile ja tegi ettepaneku moodustada aastaks 2015 ühtne atlantiline majanduspiirkond (Atlantic Economic Zone). Ka Eesti välispoliitika üheks uueks jooneks võiks saada transatlantiliste suhete uuendamine ja arendamine.

Kokkuvõtteks tahaks toonitada, et vaid Ameerika ja Euroopa koos suudaksid lahendada maailmas kuhjuvaid globaalseid julgeoleku, majanduse, keskkonna ja teisi probleeme. Mistahes muutusi rahvusvahelistes suhetes on lihtsam läbi viia, kui USA ja Euroopa on ühel meelel. Ning vastupidi: USA ja Euroopa vastasseis või isegi konkureerimine annab võimaluse domineerida kolmandatel jõududel. Veelgi enam, transatlantilise koostöö arendamine on Lääne tsivilisatsiooni esmane kohus, see on tuleviku julgeoleku ja uue maailmakorra kujundamise üheks olulisemaks teeks, millesse panustamine kindlustab ka Eesti püsimise.