Eesti muld ja eesti süda – aednik Tuglas

Mis oleks, kui näeksime Tuglase suurt kujundit aialoomes, mille eesmärk oli siduda selle maaga väljakistud juurte asemel loendamatu hulk uusi juuri ja risoome.

HEILI SEPP

Näitus „Aiapagu. Tuglaste koduaed Tanja Muravskaja fotoobjektiivis“ Kumus kuni 27. X. Kuraator Elnara Taidre, kujundaja Villu Plink, graafiline kujundaja Külli Kaats, aianduskonsultant Helena Tuvike.

Aed on sümbolina keerukas kui labürint. See võib olla Jumalast kaitstud muretu Paradiis või hoopis sügavaima meele­heite Ketsemani aed. See pole kõik. Paradiisiaias luurab madu ja liigne teadlikkuse väljendamine ja isemõtlemine toob kaasa ränga karistuse; Ketsemani aia masendav kogemus viib aga lunastuseni. Aed on süütuvalge ja muremusta, valguse ja varjude segu juba lugude algusest. Gilgameši eepose¹ kangelane leiab end hiilgavast aiast – kesk karneooli- ja lasuriidipuid, kalliskividega jaanileivapuid ja korallides seedripuid – pimeduse­maailma otsides.

Mustvalgus ja varjuküllus ootab ka kammerlikus väljapanekus Elo ja Friedebert Tuglase koduaia fotodest. Teadvustades aia hiilgeaegu (1950-60ndad) ja maamärke Tuglase elurajal (põlu alla sattumine 1940ndate lõpus, õiguste taastamine 1955. aastal jne), kipud kui iseenesest otsima siin peituvaid tähendusvarjundeid. Fotokunstnik Tanja Muravskaja on maininud paradiislikku aspekti, märkides, et „[t]ormiliste poliitiliste muutuste keskele sattunud Tuglased tundsid end […] mändide ja lopsaka aiaroheluse varjus kaitstuna“.² Ta kasutab metafoori „kuldne saar,“ nähes Tuglaste aias rahulikku pelgupaika. See tasand on tõesti tajutav, kui vaadata eksponeeritud 1959. – 1961. a fotosid hillitsetud aiapidudest või videolõiku Elost, aias valge linaga lauda katmas. Meenub Elo Tuglase päevikukatke 26. maist 1956: „Laman rohul ja vaatlen jõudenaise silmil ümbritsevat maailma.“.³ Idüll. Vähemalt kujutlus sellest.

Ometi ei juhatanud aed mind esmalt sellele tähendustasandile. Ma ei mõelnud kohe ka sellele, kui väga meenutab kiviktaimla kallal nokitsev Tuglas Carl Gustav Jungi⁴, kui too otsustas hakata kollapsist taastumiseks ja psüühe süvakihtidega kontakteerumiseks kivikestega mängima. Viimane paralleel muutus siiski möödapääsmatuks, kui jõudsin näituse teise osani ehk foto­installatsioonini Kumu hoovis. Jungi kivimängudest kui eneseteraapiast kasvas aja jooksul välja jungiaanlik liiva­teraapia, mille instrumentideks on kast, liiv ja sümboolsed objektid. Üsna sarnasele liivakastile on üles ehitatud ka õueinstallatsioon.

Ma ei kavatse siiski analüüsida näitust ega Tuglase aednikumina jungiaan­likus võtmes. Võtan lähtepunktiks hoopis esimesena kangastunud kujutluspildi – loo kolmest teelahkmel vennast, kellest üks pidi keerama kurakätt, teine hüvakätt ning kolmandale jäi valvata kodu. Mõtlen eestlasi, kes jagunesid möödunud sajandi keskel saatuse ja poliitika tormides lihtsustatult kolmeks.

Mullas, mullal ja mujal

Nagu üks minu vanaonu, kes oli mu Siberist naasva vanaisa perel 1957. aastal rongil vastas ja üritas aimata oma teise – selleks ajaks Kanadasse jõudnud – venna elusaatust, veetis ka Tuglas rasked ajad siin, Eestis. Ta tegi aeda. Võib mõelda, et mis tal muud teha oligi, avaldada ju ei lubatud. Et vahest meeldis talle kujutleda end mustal ajastul Androgüüni õitsvasse koju.⁵

Täielik eskapism polnud aga võimalik. Tuglased olid vähemalt emotsionaalsel tasandil tugevas kontaktis nii läände kui itta kadunutega. Nii elas Elo pidevas mures oma Siberisse saadetud õe ja tema pere pärast – õe elu seal lõppeski, 1956. aastal naasnud õetütar asus Tuglaste juurde elama. Side oli ka läände läinud Marie Underi ja Artur Adsoniga, kelle endises majas Nõmmel Tuglased 1944. aastast elasid. Tuglast ja Underit ühendas lisaks aukohtadele eesti kirjandusloos ka aastatetagune kiresuvi. Tuglas kirjutas neile veel 1970. aastalgi järgmist:⁶

„Kui siin miski põhjalikult on muutunud, siis küll aed. See algas juba pooleteistkümne aasta eest. […] Eneste meeleolu tõstmiseks hakkasime erilise innuga aia eest hoolitsema. Vedasime siia palju koormaid huumust ja kiviktaimlate materjaliks ostsime igal kevadel aiandeist uusi taimi, vahel ka kõige haruldasemaid. Roose üksi oli sada põõsast. Umbes 10 aastat tagasi oli aed sellises hiilgeseisukorras, et seda kaugemaltki vaatama sõideti. Tollal saatsin Teile kaudsel teel kümmekond fotot. Kuid siis hakkas kõik alla käima. Meil polnud enam jõudu ega hakkamist. Ja nüüd on jälle kõik metsistunud, umbrohtu kasvanud.“

Niisiis oli aia hiilgeaeg 1959. – 1961. aastate paiku, mis langeb kokku ka näituse fotovalikuga. Elo Tuglase päevaraamat aastaist 1952-1958 ei lase kahelda, millise entusiasmiga abikaasad sõprade ja asjatundjate abiga aias müttasid.

Mõtteid mullast ja pagenuist tuli ette mujalgi. N-ö ülemere-vendade kõnetamine oli sulaaegsetes luulekogudes harv, kuid kindel teema. Värsside valu­segune tundeskaala oli vastuoluline, kuid ikka ja jälle kasutati kujunditena pinnast/mulda/maakamarat, juuri/taimi, ning maast rebitust.

Debora Vaarandi 1959. a kogus on kaks sellist luuletust. Neist „Kohtumine“ algab empaatiliselt:⁷ „Ja kuigi su haav / on su enese löödud, / valu ei mõnitata.“. Vaarandi võõristab, kuid nõustub, et “meil mõtteis elab / üks ja sama maa. […] Tean su unedemetsi, / seal […] nutavad mullata juured.“ Kontrastiks kuulutab ta enda kui kodueestlase vahetut suhet oma rahvaga: „[T]unda ma võin / tema elavat hingeõhku, / higi ja mulda, / surma- ja kevadelõhnu.“

V. Beekmani 1958. a ilmunud „Andke mulle tagasi mu vend“ mõjub ootamatult alasti: „Suur torm pillutab puid, / nõrgemaid juurtega kisub. […] oma kadunud venda / ma enam kuskilt ei leia. […] tal on ainult pool südant rinnas, ja teine pool – / see on siin, / kodupinnas. […] Tuleb vaadata ainult / ta silmade vaikset leina, / kui õitsvad kodus valged ristikheinad […], kes võtaks enda hooleks / liita ta südamepooled – / selle, mis rinnas, / ja selle, mis kodupinnas.“⁸

Ka Ralf Parve vastuolulises 1958. a „Tuuleteelistes“ esineb sarnane kujund: „Kõigest lahus ja kõigest ilma – / maata ja rahvata / mööda maailma / tõugata, kahmata, […] murega teist mõtlen puhuti […] teist, kes te hella peoga / tuleksite õhtuti tasahilju / paitama põldudel täispäisi vilju, / hingama sisse me metsi, […] oleksin valmis kätel teid koju tooma / ja teie esimesi kobavaid samme / tahaksin kodukamaral saata ma, / tuuleteelised, / muremeelised.“⁹

Kersti Merilaas kirjutab aga 1962 .a avaldatud luuletuses „Viimne paat“: „Viimne paat – ja udu: / süda sõgeneb. […] mu sõber /selles põgeneb. // Tõttas tumemeelik /tuulte varjule, […] Jätad koduranna, / kodupõllu-raa, / jätad oma rahva, / jätad isamaa. // Kõnnin mööda randa, / mõtted kibedad. […] üksik rannamänd. // Tüvi tuulte järgi / viltu väänatud, […] Aga juur end laialt / looka ajand maas, / rusikasse nagu / pigistatud paas. // Pedakas […] mu rahva saatust / mulle seletad.“¹⁰

Teised luuletasid mullast ja paest, juurtest ja lilledest, Tuglas tegi paekivide vahele peenart ning Elo pani imeks. 26. novembril 1957 kirjutab ta: “Olen üllatunud Tukla huvist aia vastu. Näis ikka nii, nagu täidaksid ainult trükitähed, korrektuurid ja raamatud ta elu. Nüüd on ta kas või hommikust õhtuni aias, plaanitseb ja ehitab kiviktaimlaid, hoolimata hilis­sügisest. Ei tea kunagi, mis inimeses õieti peitub. Kahju, et ta Tartus seda huvi ei tundnud!“ 1954. a kirjutab Tuglas ise: „Iga päev uurin ma oma kressiistandust: millal pistab esimene idu oma peakese välja. Ja ikka ei näe veel midagi. Kuid ma tean, et seal all toimub lakkamatu bioloogiline protsess, mille seadusi ma küll vähe tunnen – just nagu mu enesegi elu omi.“¹¹

Need killud reedavad, et Tukla aiategu oli midagi enamat kui olmelis-praktiline „pööran mättaid, kaevan maad, / teen tarvilikku tööd“.¹² See oli osa suuremast protsessist, mille tähendust Tuglas ehk isegi ei taibanud, aga mida ta usaldas. Mullatöö ei olnud tema puhul enesestmõistetav, aga ei saa öelda, et Tuglas poleks enne mulla vastu mingit huvi üles näidanud. 1944. a, enne Underi majja kolimist, kirjutab ta Elole murelikult oma raamatukastide teemal ja soovitab need keldrisse hoiule panna: „Maasse kaevata neid muidugi ei suuda, aga võiks vähemalt õhukese mulla­korraga katta. See ikkagi kaitseks pisut, saagu siis, mis saab.“¹³ Nõnda siis, enne kui Tuglas hakkas seemneid ja istikuid maha panema, mõtles ta raamatute mulda­panekule, justkui olnuks mõlemal juhul ühtviisi kasvulootust. See detail omandab erilise tähenduse näituse õueinstallatsioonis, kus Nõmmeliku liivakirme alt ilmuvad vaheldumisi pildid Tuglase raamaturiiulitest ja aiast.

Sellele, et Tuglase jaoks polnud aiatöö mitte niivõrd praktiline kui sümboolne ja ideeline tegevus, viitab ka Elo ülestähendus 1958. a juunist: „Täna oli üldse puude pügamise ja üleliigsete taimede väljajuurimise päev. Tukkelt polnud aias ja ma võisin toimida oma äranägemise järgi. Muidu protestib ta igasuguse elava organismi hävitamise vastu!“

Selle maa viljad

Mõistagi andis aias toimetamine hea võimaluse tähelepanu muult maailmalt ära pöörata – vastuseks sellele, kui maailm on sinust ära pöördunud. Tuglase 1954. aasta „Kevadised mõttekäigud“ viitavad tõesti sellisele hoiakule („Vahel püüad end mängust täitsa välja jätta. Vaatled ümbritsevat maailma, nagu ei kuuluks sa ise vähimalgi määral temasse. Huvitav vaatlus!“).¹⁴ Teisalt aga, lugedes samast „hallivatimeestest-varblastest“, kes „usurpeerisid“ kuldnokkade pesakastid ja viimaks oma rämpsuga välja visati, ning „inimestest-termiitidest“, võib aimata, et poliitilised seisukohavõtud on lihtsalt kolinud allegooria varjulisse lehtlasse. „Skandaal aias“ kõlab piisavalt süütult, et mitte lükata aia­pagulast „aia-välistesse“ sekeldustesse.

Kas siin võiks peituda sisepaguluse viha(ne) tuum, millele osutab oma Jaan Krossi „Keisri hullu“ käsitluses Tiina Kirss?¹⁵ Analüüsides Pahleni ja Timo keeldumist maapakku minna, leiab Kirss, et siseemigratsiooni viljad on „vapra pikameelsuse tagajärjed, kasvanud suletud tingimustes“ ning nende maitse on viha, selle eestikeelse sõna topelttähenduses: „Siseemigratsiooni täiuslikkus /…/ on kultiveerida viha vilja (ehk vihavilja), selle kaudu elada, sellesse ka surres. Siseemigratsioon on Pyrrhose võit, eelkõige iseenda üle.“¹⁶ „Viha“ on sõna, mida kasutas Kross viljade kohta, mis mõlemat meest paigal hoidsid. Mäletatavasti põhjendas Pahlen, kes „tõmbus tagasi oma privaatsesse piiratud ruumi ja „kultiveeris oma aeda““, jäämist muu hulgas kiindumusega oma „viha maitsega“ pomerantsidesse, mis tal klaasi all valmisid – „ikkagi ühed kõige põhjapoolsemad pomerantsid terves Euroopas, minu teada …“.¹⁷ Timo otsustas viimasel hetkel kodumaalt mitte pageda, kui talle meenusid Pahleni sõnad ja näppu jäid pihlamarjad: „[S]iis oli äkitselt seesama aimatavmagus ja pööraneviha maik mul suus ja kogu mu ihus laiali – just seesama – aga nende marjade oma ja veel võrratu viham ja vägevam. […] Ja ma sain aru: tehke minuga mis tahes – ma ei saa ka nende marjade pärast mitte kuskile minna …“¹⁸

Mööngem, et „viha vilja“ metafoorist poleks ka sunnitud sisepagulase puhul ilmselt täielikku pääsu, kuid on veel üks hoopis teine mõõde, mis jätab viha varju. Selleks tuleb kummarduda allapoole, viljast mullani, vastu maad.

Tuglase 1906. a novellis „Hingemaa“¹⁹ ohib vaene kandimees autori alter egole: „[V]ahel tuleb mõttesse, […] et viskan siin kõik maha, reisin Siberisse, otsin enesele tüki maad ja elan kui inimene kunagi.“ Vana talumees lisab: „H i n g e m a a on seal, lapsukesed … oma maa! […] Ära läheks siit … Siberisse […] Oleks aga jõudu! …. Oma põld oleks.“ Pool sajandit hiljem kõlasid need repliigid ilmselt kui tontlik iroonia – niivõrd palju oli vahepeal juhtunud. „Oma maa“ sai vahepealse omariiklusega hoopis teise tähenduse, Siberi „hingemaast“ parem ei räägigi. Ristikivi romaanis „Rohtaed“ pannakse südamele: „Me peame enne üles harima oma nurmed ja niidud, ja alles siis võime mõelda rohtaiale.“²⁰ Võib öelda, et vahepeal hariti üles (Eesti kultuuri) nurmed ja niidud ning oli aeg mõelda rohtaiale. Ja seda (vaimset) rohtaeda just sel mullal ei kavatsenud Tuglas käest anda. Nagu fotodeltki näha, kasvatas ta aia ja raamatukogu ühtviisi lopsakaks.

Juurdumine Underi aias

Noor Tuglas veetis magusaima noorusaja (1906-1917) paguluses ja oli väidetavalt XX sajandi esimese poole eesti kirjandusloos kõige radikaalsem ja maksimalistlikum reisija, lausa nii, et tema reiside teemat on keeruline kaardistadagi.²¹ T. Haug on ühe vastandusena meie kahe võrreldamatu kirjandusliku suurkuju (vaat et antipoodi) vahel märkinud näiteks: „Tuglas – reisija; Tammsaare – kodusistuja“.²² Tolle Tuglasega kohtumist 1917. aastal mäletas Marie Under luuletuses: „Sääl tuli Tuglas.…“: „Sa tulid nagu tuulemaand […]. Sa tulid lõunast, pruun kui maur.“²³

Uus aeg vajas uut Tuglast. Paikset Tuglast. Piltlikult öeldes – tammsaarelikumat (või vähemalt tema „Tõe ja õiguse“ V köite Indreku sarnast) Tuglast, sest Tammsaare ise oli ju surnud. Aednik Tuglas võis olla näost tõmmu, aga seda töisest päikesepõletusest, mulla­tolmust või lõkketahmast. Viimast aspekti Tukla aiamüsteeriumis ei tohi alahinnata. Tuletegemine tõestab enam kui miski muu, et Tukla aiandus oli eeskätt rituaalse ja sümboolse tähendusega, mitte aga lihtsalt töö või meelelahutus. Näitusel näeb videolõike tuld õhutavast härrasmehest. Elo Tuglase päevaraamatust võib järeldada, et Tuglase igakevadine esimene tuletegu oli lausa püha toiming. Filmist „Väikese Illimari radadel“²⁴ selgub, et Tuglas-tulepreester tegi suviti tuld iga päev.

Hävitava leegi asemel võib siin näha tule loovat ja eluhoidvat aspekti. Seda kinnitab ka Tuglase mõttekäik 1954. aastast: „Kui pooldada üldse usundit, siis tulekummardajate oma. / Tulega algab inimkonna tõeline ajalugu. Tule puhul on tõesti tegemist elu looja ning ülal­pidajaga. See keemiline protsess on ainus müsteerium, mida näeme iga päev oma silmaga. / Ei ole muid jumalaid peale Tule ja Prometeus on tema prohvet. // Nii pean ma jälle aias oma tulejumala teenistusi. Vaatlen ääretu aja hardusega leeki. See rikastab aju, äratab mõtteid ja unistusi. Ning hetke-kibedus kaob salamandrite tantsu jälgides.“²⁵ Viimases lauses peitub ka võti nägemaks Tuglase aiapaos midagi enamat kui vihaviljade kultiveerimist.

J. Unduski sõnul mõjus Tuglase „põhimõtteline „kodusolek“ […] nagu kirjanduse loominguline ja institutsiooniline jätkuvus“ kõige kiuste.²⁶ T. Haug on märkinud: „Tuglase kohalolu, mida eesti kirjandusteaduses võib väljendada ka prantsuskeelse sõnaga présence, on tihtipeale lausa totaalne“.²⁷ Samas möönab ta, et pärast 1940. aastat jäid peaaegu kõik Tuglase ilukirjanduslikud ettevõtmised fragmentideks või kavanditeks, kuid neist aimub, et ta üritas luua – mõistagi läbielatud vapustuste mõjul – saatusliku ajajärgu metafoori, peegel­kujundit.

Aga mis oleks, kui me ei otsiks seda metafoori mitte tema ilukirjanduslikust loomingust, vaid sellest samast aiast, kirjutatuna mulda?

Mis oleks, kui näeksime Tuglase suurt kujundit aialoomes, mille eesmärk oli siduda selle maaga väljakistud juurte asemel loendamatu hulk uusi juuri ja risoome. Hoida nendega kinni sellest pinnast – ka nende nimel, keda ei ole. Olla leehoidjana lihtsalt kohal: totaalselt, põhimõtteliselt, süvitsi. Sest teadagi ju, „eesti muld ja eesti süda, kes neid jõuaks lahuta’“!²⁸ Kojujääjal on kohus.

Vaevalt aimas Under 1942. aastal luulekogu „Mureliku suuga“ ilmudes, et vastuseks tema küsimustele: „Kes istub ümber minu laua, / kui ükskord olen ära kaua? […] Kelle aste / toob õhtul rohust koju kaste?“²⁹ võib olla – Tuglas. Muide, umbes siis, kaks aastat enne Underi majja kolimist, nägi Tuglas und ja kirjeldas seda 1942. aasta juunis kirjas Elole. Unenäo tõlgendamine jääb sedapuhku lugejate hooleks, aga kõik vihjed on ülal olemas. Unenägu ise oli selline:

„Öösel nägin und, et olime sinuga erakordse lossi omanikud. Jalutasime seal ja imestlesime. Mõtle: ujumisbasseini põhigi oli elektrituledega valgustatud! Ja milline park veel! Ja biblioteek!³⁰

1 Gilgameši eepos. Tlk A. Annus. TLÜ Kirjastus, Tallinn, 2010, 9. tahvel, rida 170-194.

2 Näituse tutvustus: https://kumu.ekm.ee/syndmus/aiapagu-tuglaste-koduaed-tanja-muravskaja-fotoobjektiivis/

3 Elo Tuglas, Elukiri 1952-1958. Tänapäev, Tallinn 2009 (1993. a väljaande kordustrükk), lk 233.

4 Šveitsi psühhiaater, analüütilise psühholoogia rajaja (1875-1961)

5 F. Tuglas, Androgüüni päev. – Looming 1925, nr 4.

6 Friedebert Tuglas, Valik kirju. Loomingu Raamatukogu 1986, nr 1-2, lk 88-90 Marie Underile ja Artur Adsonile Nõmmel 12. XII 1970 – 26. XII 1970.

7 Debora Vaarandi, Unistaja aknal. Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn 1959, lk 106-108.

8 Vladimir Beekman, Tuul kanarbikus. Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn 1958, lk 11-13.

9 Ralf Parve, Avatud värav. Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn 1958, lk 60-61.

10 Kersti Merilaas, Rannapääsuke. Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn 1962, lk 39-40.

11 Friedebert Tuglas, Marginaalia. Kevadisi mõttekäike (1954). Eesti Raamat, Tallinn 1966, lk 185.

12 K. Merilaas. Rannapääsuke : luuletusi 1938-1958. Eesti Riiklik Kirjastus, 1962. Mullakaevaja, lk 87-88

13 Elo ja Friedebert Tuglas, Kirjad teineteisele. 1917-1947. Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, Tallinn 2001, lk 681 (Friedebert Elole 24.03.1944).

14 F. Tuglas, Marginaalia. Eesti Raamat, Tallinn 1966, lk 183.

15 Jaan Kross, Keisri hull. Eesti Raamat, Tallinn 1978.

16 Tiina Kirss, Sõel. Koost Aija Sakova. EKSA, Tallinn 2018, lk 100-113.

17 Jaan Kross, Keisri hull. Eesti Raamat, Tallinn 1978, lk 45.

18 Samas, lk 270.

19 F. Tuglas, Hingemaa. Pedagoogiline Kirjandus, Tallinn 1941, lk 23.

20 Karl Ristikivi, Rohtaed. Tartu Eesti Kirjastus, Tartu 1942, lk 398.

21 Toomas Haug, Tuglase reis lõppu. Tagasi Troojamäele. EKSA, Tallinn 2015, lk 214 -216.

22 Toomas Haug, Tammsaare ja Tuglas. – Sirp, 22. XII 2006.

23 Marie Under, Lauluga ristitud. Sääl tuli Tuglas … (1936). Koost Karl Muru. Tänapäev, Tallinn 2006.

24 Dokumentaalfilm „Väikese Illimari radadel“ (Eesti 1962, 40 min), režissöör Virve Aruoja.

25 F. Tuglas, Marginaalia. Eesti Raamat, Tallinn 1966, lk 186.

26 Jaan Undusk, Friedebert Tuglase Ahvenamaa-elamus: Noor-Eesti kunstnike ja kirjanike loomereisid Ahvenamaale 1906-1913. Näituse kataloog. Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, Tallinn 2006, lk 63-84.

27 Toomas Haug, Tuglase kooda. Keele ja Kirjanduse 50. aastapäeva taustal. – Keel ja Kirjandus 2008, nr 1-2.

28 Lydia Koidula, Luuletused. Eesti muld ja eesti süda (1867). Koost Eva Aaver. Eesti Raamat, Tallinn 1969, lk 167.

29 Marie Under, Mureliku suuga. Kes. Eesti Kirjastus, Tallinn 1942.

30 Elo ja Friedebert Tuglas, Kirjad teineteisele. 1917-1947. Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, Tallinn 2001, lk 675 (Friedebert Elole 29.06.1942).