Eestlase skisofreeniline minapilt

Sajandeid on tutvutud kaugete maadega peamiselt vahendatud allikate kaudu. Tänapäeval on piinlik, et teisi rahvaid on kujutatud eurooplastest olemuslikult erinevana.

URMAS ja LIISA HÕBEPAPPEL

Eestlane ja põlisameeriklane sõidavad koos bussis. Põlisameeriklane alustab eestlasega vestlust ja süüdistab teda kõigis kuritegudes, mis tema rahvuskaaslaste vastu on korda saadetud. Eestlasel on ebamugav seda kuulata ja ta võtab ositi süü omaks – on ta ju valge nahavärviga läänemaailma kodanik. Samal ajal tundub see ebaõiglane: imperialistlikud jõud on eestlasigi põlisrahvana aastasadu represseerinud. See ühe sõbraga juhtunud peaaegu anekdootlik lugu on pärast Kumu viimast külastust eriti kõnekas. Näitus „Vallutaja pilk“ (19. IX 2019 – 26. I 2020) on tänu suurepärastele kuraatoritele kütkestav ajarännak. Kui olime selle läbi teinud, tundusid meie senised veendumused ühtäkki üllatuslikult võõrad.

Imperialismi teaduslik maailmavaade

Näituse kõige suuremasse saali sisenemisel avaneb külastaja ees ootamatult monumentaalne videoinstallatsioon. Uus-Meremaa kunstniku Lisa Reihana mitu meetrit kõrge ja mitukümmend meetrit pikk teos manab vaataja silme ette koloniaalmaailma. See pole tõde, vaid juba kulunud teema järjekordne käsitlus. Kunstnik on valinud oma teose lähtekohaks Jean-Gabriel Charvet’ XVIII sajandi tapeedi „Vaikse ookeani pärismaalased“. Peeneid söögisaale ehtinud seinakaunistus andis toonastele eurooplastele aimu, millises paradiisis elavad Vaikse ookeani asukad. James Cooki (1728–1779) ja teiste maadeavastajate kirjelduste põhjal trükitud tapeet on üks paljudest visuaalidest, mis on läbi aegade juurutanud stereotüüpi, et koloniaalvalduste elanikud erinevad läänlastest olemuslikult.

Reihana on digitehnoloogiat kasutades need Vaikse ookeani põliselanikud tapeedil elustanud. 32minutilise multimeediateosega ei panda meid häbenema üksnes Briti impeeriumi roimasid. Pilt, kui valge inimene vehib vintpüssiga, on vaid üks paljudest pärismaalaste ja kolonisaatorite kokkupuuteid kujutavatest hetkedest. Enamik Reihana 80 stseenist on nüansseeritud vaikelu, kus on põimunud eksootika, erootika, paradiisi harmoonia ja groteskne vägivald. Vaataja suunatakse mõtisklema sageli ületamatuna tunduvate erinevuste üle. Reihana laseb sümpaatsena paista nii Briti punakuubede koduigatsusel kui ka pärismaalaste kokkuhoidvatel peredel.

Isegi kui mõistame praegu Briti sõdurite ja ametnike põhjustatud vägivalla selgelt hukka, on nende „teaduslik“ lähenemine maailmale meile loomuomane. Valgustusaegse Euroopa teadlasi ja maadeavastajaid ühendas see, et nad tunnistasid oma teadmiste piire.1 Meretaguseid maid vallutades kümne-, kahekümne- või sajakordistasid suurriigid oma territooriume, kuid mitte ainult. Vallutatud alad andsid tõuke teaduse arenguks. Kapten Cook teadis, et teadus pole teadus enne, kui see on kirja pandud. Isegi kui vaadelda teadlaste saavutusi vallutajate omadest eraldi, oli teadlane ja ohvitser tollal tihtipeale üks ja sama inimene, nende hulgas ka kapten Cook. Vaatleja ja vaadeldava roll on olnud alati hierarhiline: kultuurne eurooplane kirjeldab lääne mõistes kultuuritut pärismaalast. Teadlasena põhjendatakse sõduri tegevust, ent mõlema eesmärk on pärismaalane tsiviliseerida. Kuigi eestlased ei ole kunagi kedagi koloniseerinud, on valgustusaja teaduspõhimõtted lahutamatu osa meie minapildist – Reihana teost vaadates samastume paratamatult punakuubedega. Nende püüdlusi, kehakeelt, hirme ja ihasid mõistame me paremini kui pärismaalaste kavatsusi. Juba pelgalt sellesse süsteemi kuulumine on kibe kogemus. Järgmiseks on näitusel eksponeeritud kolonialismiajastu pildimaterjali Eesti kogudest.

Carl Timoleon von Neff. Üllatus. 1840ndad, õli, lõuend. Maarjamaal elavad pärismaalased on koos soomlaste, lätlaste ja paljude teiste Vene impeeriumi rahvastega (kaasa arvatud venelastega) osa orientalistlikust narratiivist, mille loojad on enamasti baltisaksa soost maadeavastajad, teadlased ja kunstnikud. Kas samastame praegu end nende „kasimatute“ paradiisiaia asukatega?

Eesti Kunstimuuseum

Kas olla vaatleja või vaadeldav?

Kõik ei ole maailmarändurid. Sajandeid on tutvutud kaugete maadega vahendatud allikate kaudu. Tänapäeval on piinlik vaadata, et teisi rahvaid on kujutatud olemuslikult eurooplastest erinevana. Üks mõjusamaid näiteid näituse teises saalis on rasse tutvustavad vahabüstid Carl von Linné õpetlike tekstidega, kus on rassidele omistatud ainuomased tunnused. Eurooplast on ta kirjeldanud kui leidlikku, terast ja seaduskuulekat, aafriklast aga kui flegmaatilist, laiska ja hooletut, seejuures salakavalat ja kapriisset. Kõikidest eksponaatidest kõrgemale on asetatud saksa maastikumaalija, Lõuna- ja Kesk-Ameerika jäädvustaja Moritz Rugendasi (1802–1858) portree. Tema kõrge staatus näib selles kontekstis sedavõrd loomulik, et selle sümboolsus võib jääda märkamata.

Järgmises näituseruumis astume sammukese ajas ja ruumis enesele lähemale. Seal valitseb Vene keisririigi maade­avastajatele iseloomulik vallutaja pilk. Kesksed kangelased on Eestis elanud baltisakslased Johann Wilhelm Krause (1757–1828), Adam Johann von Krusenstern (1770–1846) ja Otto von Kotzebue (1787–1846). Selles saalis vaatab maalilt kõigele ülevalt alla keisrinna Katariina II, kelle valdused ulatusid Läänemerest Vaikse ookeanini ja Põhja-Jäämerest Kaspiani. Tema pilgu all on pildid samojeedidest, eskimotest, Austraalia aborigeenidest, kalmõkkidest, juutidest. Nende kõrvale ilmub nagu muuseas ka eestlane. Oleme näitusel ootamatult silmitsi valikuga, kas olla edaspidi vaatleja või vaadeldav.

Siiamaani olime näitusel mõtestanud end lääne maailma kodanikena, kuid kolonialismi narratiivi kontekstis võime end sama hästi pidada pärismaalaseks. Vanimad näitusel eksponeeritud originaalkujutised eestlastest on pärit Johann Gottlieb Georgi suurteosest „Kõigi Venemaa rahvaste kirjeldus“ (1776–1780). Eesti naine on kujutatud selja tagant. Tema nägu pole näha, sest see ei olnud oluline. Oluline oli kirjeldada tema eluaset, rõivastust, kombeid ja uskumusi. Eestlane on sellel pildil groteskne killuke Vene impeeriumi sama kirevast jõukusest nagu eesti naise seelik. Eestlased on kultuuritud nagu lõunamere pärismaalased: nad on veidi isemeelsed, laisad, kasimatud ja kalduvad joomarlusse. Programmeeritud vaatama kujutatavat kui midagi võõrast, eksootilist, kedagi, keda peab tsiviliseerima, tekib meis märkamatult dissonants. Need olemegi ju meie. Või kas ikka oleme?

Eestlased, indiaanlased ja muud loomad

Eestlased võib põhjendatult määratleda koloniseeritud põlisrahvaks. Eestlased (niipalju kui neid võis toona üheks rahvaks pidada) langesid esimest korda vallutaja pilgu alla XII sajandi lõpul, mil paavst Aleksander III (ametis 1159–1181) andis Taani, Rootsi, Norra ja Gooti ülikuile õiguse eestlaste alad vallutada ja ristiusustada. Eestlaste alistamiseni jõuti siiski alles XIII sajandi algul. Peamiselt saksa verd uusasukad võtsid maa valitsemise üle ning ajapikku, assimileerides eestlastest ülikuid, kujunes neist baltisaksa aristokraatia. Vallutades ja usku kuulutades täitsid ristisõdijad Jeesuse käsku. Vallutaja pilk lähtus iseeneslikust tõdemusest, et kogu maailm on kõikväelise Jumala domeen. Too andis võimu oma poja vahendusel esimesele Rooma piiskopile Peetrusele ja hilisemad paavstid omakorda ilmalikele keisritele ja kuningaile. Sel ettekäändel toimetati Jeesuse ema järgi Maarjamaa nime saanud alad kristliku kiriku rüppe.

Pärismaalane toob ohvrianni valgele mehele. Kapten James Cook, teadlane ja sõdur, kohtub Hawaii (Sandwichi) saarte põlisrahvaga.

Wikimedia Commons

Samal ettekäändel algas XV sajandi lõpus kristliku kiriku ekspansioon üle merede. Vaevalt nelikümmend aastat hiljem oli hävitustöö viidud lõpule: asteekide ja inkade impeerium olid langenud, lahingute, nälja ja eelkõige haiguste tõttu oli surnud lugematul hulgal põlisameeriklasi. Kõik see oli Jumala tahe, nagu kristlased uskusid, ja teisiti see ei saanudki minna. Kuid kes need alistatud rahvad õigupoolest olid? 1550. aastal peetud Valladolidi dispuudis vaidlesid kaks toonase Euroopa haritlast Juan Ginés de Sepúlveda ja Bartolomé de las Casas selle üle, kas indiaanlased on inimesed või pigem loomad. Vallutajate aristotelliku mõttemudeli esindajana oli Sepúlveda veendunud, et Jumal on loonud maailma hierarhilise plaani järgi, kus kõigel on oma loomupärane koht. Sepúlveda sõnul on indiaanlase ja hispaanlase erinevus sama suur kui ahvil ja inimesel.2 Varaseima eestlase kujutise näitusel leiab Julian Simaško teose illustratsioonide hulgast. Kogumiku pealkiri on kõnekalt tõlgitud eesti keelde kui „Vene fauna ehk Vene impeeriumis leiduvate loomade kirjeldused ja kujutised“ (1850–1851).

Järgmises saalis leiame ennast romantismiajastu künnisel. Seal on kõikidele, kes on külastanud Kumu püsinäitust, tuttav Carl Timoleon von Neffi (1804–1877) maal „Üllatus“ asetatud tavapäratusse konteksti. Neff on kujutanud kahte eesti paljasjalgset, kuid uhkeisse rahvarõivaisse rüütatud neidu istumas puu varjus ja meest, kes neid meelalt varitseb. Eestlased on Neffi maalil kui paradiisiaia süütud asukad ning sarnanevad mitmeski mõttes Charvet’ XVIII sajandi tapeedi Vaikse ookeani asukatega. Klassitsistlik mood on asendunud romantismikohaste rahvarõivastega. Maarjamaal elavad pärismaalased on koos soomlaste, lätlaste ja paljude teiste Vene impeeriumi rahvastega (kaasa arvatud venelastega) osa orientalistlikust narratiivist, mille loojad on enamasti baltisaksa soost maadeavastajad, teadlased ja kunstnikud. Kas samastame praegu end selle „kasimatu“ paradiisiaia asukaga? Ja kui, siis kas lihtsalt sellepärast, et pildi all on kirjas „Eine Estnische Frau“? Küsimus pole selles, kui täpne on baltisakslaste sajanditetagune kuvand eestlastest kui pärismaalastest. Selleks hetkeks oleme näitusekülastajana omandanud kriitilise pilgu ja suudame vaadata kolonialismi narratiividest sügavamale. Asja­kohane on küsida, kas praegune eestlane kannab põlvest põlve edasi ühe tillukese põlisrahva traditsioone või samastame end pigem valgustusaja ideaale kandva eurooplasega. Vastus sellele küsimusele ei saa olla ühene.

Kahestunud Hurt

Siinkohal on kuraatorid teinud otsuse ajatelg katkestada. Neljandas saalis on tänapäeva eesti kunstniku Liina Siibi fotonäitus „Terra Mariana“ ja eesti misjonäride Aafrikas ja Aasias tehtud pildid. Kuid kuhu me jõuaksime, kui liiguksime ajateljel järjekindlalt edasi? Järgmises ruumis võiks olla seinad kaetud eesti folkloristide kogutud rahvapärimusega ning kõigest kõrgemale oleks asetatud Jakob Hurda portree, kes jätkas oma balti­saksa kolleegide eeskuju.

Eesti folkloristid hakkasid uurima oma rahvuskaaslasi küll rahvusromantilises vaimus, kuid on oluline, et nad määratlesid end eestlastena. Kuigi Tartus koolipinki nühkides õppis noor Jakob lugema, kirjutama ja mõtlema saksa keeles, ei saanud Hurdast kadakasakslast, nagu oli läinud mitmete varasemate saksa kultuuriga kokku puutunud kaasmaalastega. Mart Laar on oletanud, et kuna Hurt tutvus kihelkonnakoolis Fr. R. Kreutzwaldi“ sarjaga „Maailm ja mõnda …“, võis see raamat anda tõuke end teadlikult eestlaseks pidada.3 Hurt otsis „eesti teed“ saksa ja vene mõjude vahel ja püüdis sellele teaduslikku kinnitust leida. Selleks et vaadelda, kirjeldada ja eristada eestlased teistest Vene impeeriumi etnilistest rühmadest, pidi Hurt evima valgustusajastu teaduslikku lähenemist. Seega on valgustusajastu ideaalid osa eestlaste loost.

Jakob Hurda isa Jaan ja Põlva kirikuõpetaja J. G. Schwartz õhutasid teda juba nooruses piirkonna lugusid ja laule säilitama. Sealt ka Hurda kihk baltisaksa teadlaste eeskujul rahvapärimust uurida. Metoodilise oskuse süsteemselt mõelda, vaadelda ja materjali liigitada omandas Hurt polaaruurija ja akadeemiku A. von Middendorffi perekonna juures koduõpetajaks olles.4 Eesti rahva pärimuse kogumisega alustas Hurt 1860. aastal, „et teadused meie esivanemate usust ja elost täielisemaks saaksivad“.5 Ta võrdles end botaanikuga („taimede uurija“), kes teadusliku taimede kogu on kokku pannud, võttis snitti Saksamaal tegutsenud rahvapärimuse kogujatest vendadest Grimmidest ega põlanud ära kodumaiseid eeskujusid, nagu Knüpffer, Faehlmann ja Wiedemann.6 Koos kaastöölistega pani Hurt aluse ühele esinduslikumale rahvapärimuse kogule maailmas.

Meetod, mille varal Hurt oma rahvuskaaslasi uuris, ei olnud iseenesest ainulaadne. Hurda näide on kõnekas, sest temas saavad kokku kaks väga erinevat minapilti. Põlisrahva narratiiv on tänapäeva Eestis väga elujõuline. Eestlaste kollektiivne identiteet rajaneb veendumusel, et meid ühendavad autentsed tavad ja väärtused, mida on põlvest põlve edasi kantud juba sajandeid. Laulupidu on kollektiivne rituaal, mis hoiab elus meie rahvalaulude ja rahvariiete traditsiooni. Meenutagem, et viimasele laulupeole tellitud uudisloomingust põhines peaaegu pool regilaulul.7 Kuid ka valgustusajastu ideaalid on lahutamatu osa meie identiteedist, isegi kui see on meis niivõrd lahustunud, et me ei suuda seda esmapilgul endas näha. Hurda tegevus laseb meil hoomata, et ilma tõdedeta, mille tõid meile „tsiviliseerimise“ eesmärgil võõrvallutajad, ei oleks meil tõenäoliselt uhket pärimuskollektsiooni ega oma riiki.

Meie oma vallutajapilk

Ühiskond on terve ja tegus, kui kollektiivne minapilt on tugev. Inimene ei samastu kunagi ainult ühe identiteediga. Sõltuvalt olukorrast võib olla nii eestlane, eurooplane, valge rassi esindaja kui ka pärismaalane. Kumu näitusel on eestlase kollektiivne minapilt esitatud skisofreenilisena: oleme korraga valged kolonistid ja pärismaalased. Esimesed eesti soost kultuuriteadlased, nende hulgas Jakob Hurt, olid oma teaduslike meetodite ja väärtustega tihedalt seotud valge inimese valgustusaja tõekspidamistega. Eestlasi vaadeldi kui pärismaalasi, neid uuriti ja nende loomet koguti, ometi olid uurijateks samuti eestlased.

Me evime Euroopa kultuuripinnast võrsununa mitmeid vallutajate veendumusi – ja seeläbi on meilgi vallutaja pilk. See ei kätke aga endas mitte teiste rahvaste alandamist, vaid püüdu vaadelda, kirjeldada ja kategoriseerida. Oleme juhuse tahtel heleda nahavärviga ja kuulume tahes-tahtmata „tsiviliseeritud“ Euroopasse. Me usume, et aeg on lineaarne, et ajalugu on progresseeruv ja maailmas on veel palju avastada. Varauusaja või muinasaja eestlaste väärtusi vaevalt meist keegi oskab nimetada. Või siiski? Näitus annab hea võimaluse endalt küsida: kui Lisa Reihana oleks kujutanud Vaikse ookeani pärismaalaste asemel hoopis XVIII sajandi eestlasi, kas samastaksime end võõrvallutajate või eestlastest pärismaalastega?

Tuult purjedesse, Admiral Bellingshausen!

1 Yuval Noah Harari, Sapiens: A Brief History of Humankind. HarperCollins Publishers, New York 2015, lk 284.

2 Tzvetan Todorov, Ameerika vallutamine. Teise probleem. Varrak, 2001, lk 187–198.

3 Mart Laar, Saateks. Rmt: Jakob Hurt, Kõned ja kirjad. Loomingu Raamatukogu 1989, nr 1-2, lk 5–8.

4 Samas.

5 Jakob Hurt, Mis lugu rahva mälestustest pidada. Rmt: Looja ees. Ilmamaa, 2005, lk 147.

6 Samas.

7 Maria Mölder, Regilaulu triumf laulupeol. – Sirp 12. VII 2019.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht