Ehk võib Eesti huve erinevalt mõista ja teenida?

Jaak Allik usub, et vabad valimised võivad Venemaal praegu võimule tuua isikud ja poliitilised jõud, kes oleksid Eestile ja kogu maailmale Putinist ohtlikumad.

VALLE-STEN MAISTE

Kirjutad, et teisitimõtlemine kodakondsuse küsimuses tõi Rein Müllersonile kodumaal Vene-sõbraliku maine. Tõrksus Müllersoni suhtes ulatub siiski kaugemasse aega, kui ta Eesti laulva revolutsiooni aegseid sündmusi üleliidulises ajakirjanduses räigelt nahutas. Veel 1989. aastal pidas ta Pravda artiklis mitte tegelikke vabadusvõitlejaid, vaid isegi rahvarindelasi ja oma hilisemaid keskerakondlastest sõpru ekstremistideks. Kas kõik seesugune tuleks sinu arvates tänapäeval unustada, nagu oleme unustanud Andrus Ansipi kommunistlikud tallalakkujalikud pisinurjatused?

Jaak Allik: Samasse ritta kuuluvad ka näiteks Eesti NSV ülemnõukogu presiidiumi esimehe Arnold Rüütli sajatused USA kongresmenide aadressil selle eest, et nad ennast 1988. aastal meie siseasjadesse vahele segasid. Arvan, et Ansip ja Rüütel nagu Müllersongi lähtusid sellest, mida pidasid möödapääsmatuks öelda ja teha oma tolleaegse rolli seisukohalt. Müllerson oli 1988. aastal NLKP keskkomitee peasekretäri Mihhail Gorbatšovi teenistuses, see aga oli võtnud selge kursi Nõukogude Liidu demokraatlikule ümberkujundamisele, mitte lammutamisele. Rahvuslikud liikumised Baltimaades, ka Rahvarinne, tegutsesid selgelt riikliku iseseisvuse taastamise, seega Nõukogude Liidu lammutamise eesmärgil. Kui Müllerson poleks neid 1989. aasta mais ajalehes Pravda kritiseerinud, siis oleks see teinud võimatuks tema jätkamise oma ametis, milles ta hiljem Baltimaade iseseisvumisele objektiivselt võttes oluliselt kaasa aitas. Müllersoni ja paljude teiste avaliku elu tegelaste tolleaegseid sõnavõtte ja tegusid hilisema ajalookäigu ja tänapäeva seisukohalt hinnates me rikuksime ajalookäsitluse historistlikku printsiipi. Nimetatud artiklis ei vaidlusta Müllerson muide MRP salaprotokollide olemasolu ja nimetab tollast Nõukogude Liitu, millega Baltimaad selle pakti alusel lõpuks liideti, terroristlikuks diktatuuriks. Tollase Pravda jaoks olid need julged mõtteavaldused.

Osundad, et Müllerson kui meie iseseisvumisse panustaja on Eestis tunnustamata. Eesti iseseisvus pole Müllersonile paraku palju tähendanud. Eesti ja teiste väikeriikide saatus on talle nagu peenraha, mida ta vastavalt vajadusele kas idealistlikult geopoliitilise harmoonia või isiklikel konformistlik-karjeristlike eesmärkide nimel on veeretanud. Küllap see ongi targa mehe tunnustamise rahvusriigis keerukaks teinud.

Müllersoni kõrgemaiks poliitiliseks ametikohaks on jäänud välisminister Lennart Meri asetäitja tool, mistõttu pole tal parimal tahtmiselgi olnud võimalust Eesti saatust peenrahana veeretada. Oma hinnangutes ja analüüsis on ta alati lähtunud rahvusvahelise õiguse ja maailmapoliitika teadusliku hindamise ja vaatlemise positsioonilt ja pole parata, et sellest lähtudes ongi „suurriikide demokratiseerumine ja tasakaaluüritus“ väikeriikide saatuse kõrval esmatähtis. Lihtsalt seepärast, et kui see peaks fataalselt ebaõnnestuma, siis võib väikeriikide iseseisvus hoobilt kaduda, mida näitasidki Teisele maailmasõjale eelnenud sündmused. Aga ka 1991. aasta augustipäevad Moskvas – sest just seal, mitte Toompeal, otsustati tol ajal Eesti saatus. Paari molekuli teisiti liikumine mõne Kremlis, Lubjankal või Moskva Valges majas asunud isiku peas oleks võinud meie taasiseseisvumise teha aeganõudvamaks, veriseks ja ohvriterohkeks. Ma olen professor Müllersoniga vaid teretuttav ning pole seatud olema tema advokaadiks, kuid loodan uskuvat, et just sellise võimaluse ärahoidmiseks tegutsesid tol ajal oma parima äranägemise järgi nii Müllerson kui Rüütel, aga ka näiteks presidendid Bush ja Koivisto.

Tunnustad Müllersoni, et tema panus sundis kommunistlikku impeeriumi MRP olemasolu tunnistama. Kas pole halenaljakas, et endine NLKP-lane pälvib nüüd niisuguse tunnustuse, samal ajal kui Lagle Pareki, Heiki Ahoneni jt MRP-AEG liikmete võitlus pakti avalikustamise nimel oma vabaduse ja heaolu hinnaga on NLKP-lase jaoks lihtsalt mingi alamkolkalik narrus?

MRP salaprotokollide olemasolu tunnistas ja need allakirjutamise hetkest tühistas NLKP liikmete enamusega NSV Liidu rahvasaadikute kongress NLKP keskkomitee sekretäri Aleksandr Jakovlevi ettekande alusel, mille oli ette valmistanud NLKP peasekretäri nõunik Rein Müllerson. See ei vähenda kuidagi MRP-AEG tegevuse olulisust selle pakti salaprotokollide avalikustamise algatamisel ja ma pole ka Müllersoni sulest nende inimeste halvustamist lugenud.

Edgar Savisaare ja mitmete EKRE liikmete sahkerduste tagajärjel oli 18 aastat tagasi Eesti Euroopa Liitu astumise poolt vaid 66% hääletanutest. Ida-Virumaal ja Maardus napilt 50%. Selle põhjal võime aimata nende meelsust, kes Müllersoni soovil oleksid kodakondsuse saanud. Kas selline noateral kõndimine eksistentsiaalsetes küsimustes oleks su meelest olnud rahva tahe, mida siinmail oleks pidanud kuulda võetama? Kas selliste hoiakute tagant ei kuma ükskõiksus küsimuses, kas Eesti on Venemaa oblast või ELi liikmesriik, ja koguni väike uudishimu ja kirg näha Eestit oblastina oma saatust kujundamas?

Mis puutub kodakondsuse nn nullvariandi küsimusse, siis rahvusvahelise õiguse seisukohalt, mida esindab oma mõttekäikudes Müllerson, oli riigi iseseisvumisel ligi kolmandikule tema alalistest elanikest selle riigi kodakondsuse mittevõimaldamine kaheldamatult pretsedenditu arusaamatus. Samal ajal tollase reaalpoliitilise olukorra seisukohalt oli täiesti arusaadav ja õigustatud, et elanikkonna enamus ei soovinud anda väga arvukale ning suures osas alles hiljuti sisse rännanud vähemusele õigust kaasa rääkida taastatava Eesti riigi juriidilise ja poliitilise süsteemi kujundamisel. Seda mõistsid ka meie liitlased ja enamik maailma riike, andes meie kodakondsuseta isiku nn hallile passile ajutise reisidokumendi staatuse. Muidugi ei osanud siis keegi karta, et selline olukord kestab veel mitu inimpõlve. Müllersoni seisukohad kodakondsusküsimuses olid teada president Merile, kes sellest hoolimata oleks teda näinud 2000. aastal Eesti Vabariigi õiguskantsleri kohal.

Müllerson räägib palju sellest, et kaldume Venemaad demoniseerima. Mis siin demoniseerida, oleme ju näinud, kuidas läks Nemtsovil, mismoodi toimiti Navalnõiga! Navalnõid on Müllerson vaid mustanud, ise samal ajal uskudes, et Putinil kindlasti mingisuguseid riigijuhi palga väliseid rikkusi ja majandushuve ei ole. Kui tõsiselt saame niisuguseid seisukohti esitavat inimest võtta? On see teooriatesse kinni kiilunud õpetlase naivism või siiski kellegi huve teeniv erapoolik lühinägelikkus?

Tüütu on lugeda arvamusi, et iga Eesti ja Venemaa suhete osas teisitimõtleja „teenib kellegi huve“. Äkki võib ka Eesti huve erinevalt mõista ja teenida? Kindlasti ei maksa samastada Putinit ja Venemaad. Presidendid tulevad ja lähevad, meie suurim ja mitte ainult sõjaliselt võimsaim, vaid ka kultuurilt rikkaim naaber aga jääb. President Putini kujutamine Venemaa rikkaima inimesena ning tema hiiglaslike varanduste üleslugemine on ka minu arvates naiivne propaganda. Seni kuni ta võimul on, siis milleks talle need? Pärast tema võimult lahkumist riigistataks ju kohe tema võimalikud paleed ja jahid. Aga kujutada teda kusagil lõunamere saarel oma viimaseid elupäevi ja rikkust nautiva põgenikuna, selleks mul fantaasiat ei jätku. Pigem näen ma temas soovi jääda vene rahva teadvusse ja Venemaa ajalukku positiivse, Venemaa kunagise maailmapoliitilise tähenduse taastanud kuvandiga. Tuginedes oma kogemustele ja sidemetele Venemaal, kaldun uskuma, et Venemaa demokratiseerimine, s.t vabad valimised, võiksid praegu võimule tuua isikud ja poliitilised jõud, kes oleksid nii Eestile kui kogu maailmale Putinist oluliselt ettearvamatumad ja seetõttu ohtlikumad. Kaks korda aastas Punasel väljakul Stalini hauda kummardamas käivate kommunistide ja EKRE-sarnaselt räuskavate žirinovskilaste taga on peidus oma halva elujärje ja sotsiaalse frustratsiooni eest revanši ihkav tume mass, keda on lihtne juhtida selles „süüdi olevate“ kodu- ja välismaal paremini elavate naabrite hävitamisele. Sajand tagasi me seda nägime ja Venemaal selletaolise plahvatuse kordumise on Putin minu arvates seni teadlikult suutnud ära hoida. Just seda ei arvesta lääneriikide juhid ja ajakirjandus oma kirglikus soovis Venemaa sisepoliitikat oma malli järgi hinnata ja talle oma väärtusi peale suruda. Selle vastu ongi minu arvates suunatud Müllersoni mälestusteraamatu paatos.

LOE LISAKS: Jaak Allik arvustab Rein Müllersoni „Elada huvitaval ajal – needus või võimalus?“