Ellujääjate mälestused

Ginzburgi raamat pole pelk dokumentalistika, vaid ka kirjandusteosena käsitletav täisväärtuslik romaan, mille elulooline taust tõsiseltvõetavust juurde lisab.

ILONA MARTSON

Tegelikult on XX sajandi vene memuaristikas kaks Ginzburgi-nimelist olulist naisautorit. Neist üks on 1902. aastal Odessas sündinud Lidia Ginzburg, mainekas kirjandusteadlane ja „Blokaadiaja inimese märkmete“ autor. Ja teine on 1904. aastal Moskvas sündinud Jevgenia Ginzburg – ajakirjanik, „Ränga teekonna“ autor ja kirjanik Vassili Aksjonovi ema.

Mõlema teose puhul on tunnuslik, et nad elavad edasi pärast autori surma. „Blokaadiaja inimese märkmed“ ilmusid, kui Lidia Ginzburg oli 81aastane, ning tõid seni kirjandusteaduslikes ringkonnis tuntud autorile ka laiema tähelepanu. Eesti keelde seda raamatut tõlgitud ei ole. Jevgenia Ginzburgi raamat „Ränk teekond“ aga ilmus eelmise aasta lõpul Varraku kirjastuselt, tõlkijaks Valdek Kiiver ja toimetajaks Tiia Valdre.

Parem hilja kui mitte kunagi, võiks selle kohta öelda. „Ränk teekond“ (vn „Крутой маршрут“) autori eluajal tema kodumaal ilmavalgust ei näinud, ehkki levis samizdat-väljaannetena ja trükiti ära ka raudse eesriide taga, seda autori teadmata ja rohkete kirjavigadega. Esmakordselt avaldas Venemaal „Ränga teekonna“ 1989. aastal Kaasani ajaleht – Jevgenia Ginzburg oli Kaasanist pärit. Selleks ajaks oli autor juba tosin aastat mulla all olnud.

Raamat kõneleb Stalini ajastu repressioonidest naise vaatepunktist, olles sellisena väidetavalt ka esimene omalaadsete seas. Jevgenia Ginzburg veetis Gulagis kümme aastat, millele järgnes järelkaristusaeg – kaheksa aastat asumisel. Raamatu põhjal valminud Saksa-Poola-Belgia-Prantsuse koostööfilm „Within the Whirlwind“ Emily Watsoniga peaosas kandideeris 2010. aastal ka Oscarile. Filmi kohta ühtegi halba sõna öelda ei saa, osatäitmised on võimsad. Kuid selle aluseks olnud käsikirja lugedes on võimalik mõista, kui palju on lugu linateose tarvis mugandatud, silutud ja klanitud. Kui palju on seal kirjeldatud julmuse doosi vähendatud, et tundeline ja suuresti omas mullis elav lääne inimene seda vastu võtta suudaks.

Taas üks raamat sunnitöölaagrist, võiks ju õlgu kehitada. Siiski pole see nii. Või õigemini, pole päris nii. Ginzburgi raamat pole pelk dokumentalistika, vaid ka kirjandusteosena käsitletav täisväärtuslik romaan, mille elulooline taust tõsiseltvõetavust juurde lisab. Jah, need olud, see tegelikkus, kuhu autor satub, on pöörased ja hullumeelsed. Kuid kuna autor on ise kõik läbi teinud, siis on tema räägitud lugu ühtlasi ka palju usaldusväärsem. Pigem võiks tänapäeva lugeja olla tõrges mitmete traumalugude suhtes, mille autorid on Ginzburgi-taolistele toetudes ning vahel ka oma perekonnalegende või (vana)vanemate mälestusi jäädvustades keetnud kokku mitte eriti usutava kompoti. Vahendatud kogemus on ikkagi vahendatud kogemus. Kuid „Ränk teekond“ on teist masti. See lugu on ehtne, seega paluks austavamat suhtumist.

Ginzburgi lugu kordab üldjoontes paljude saatusekaaslaste oma. Elas kord noor naine, kahe poja ema, ülikooli leninismi ajaloo kateedri dotsent, ajakirjanik, tippkommunisti abikaasa. Ühel saatuslikul 1935. aasta päeval hakatakse teda süüdistama, et ta ei ole ära tundnud parteivaenulikku elementi. „Lumepall hakkab veerema,“ kirjutab Ginzburg. Esialgu on lihtsameelne Jevgenia kindel, et tegu on eksitusega ega kuula oma elutarka ämma, lihtsat vene baabuškat, kes annab kohe kõige õigemat nõu – sõida maale kolkakülla, sealt ei leia sind keegi! Aga siis langeb kirves lõplikult: 1937. aasta veebruaris Jevgenia arreteeritakse, ta mõistetakse süüdi kuritöös, mida ta teinud ei ole ja määratakse üksikvangistus. Kuid kuna Stalini repressioonid kestavad, ei ole vangla üksikkongis lõpuks ruumi. Seega saadetakse ta 1939. aastal edasi sunnitöölaagrisse Kolõmale, kust elusana tulevad tagasi vaid vähesed.

Jevgenia tuleb. Vahepeal algab sõda, Leningradi blokaadis surevad nälga tema vanem poeg ja esimene abikaasa; teine abikaasa, kes samuti vangistatakse, jääb teadmata kadunuks; sureb isa, pärast pikki vintsutusi sureb ka ema. Jevgenia lastakse vabaks, kuid piirkonnast minema sõita ei lubata – ta peab jääma Kolõma pealinna Magadani. Aga Jevgeniat ei murra miski. Ta abiellub uuesti, lapsendab väikese orvu ja saavutab selle, et noorem poeg ema juurde elama tuleks. Ja viieteistaastane poeg tulebki – sõidab Moskvast ema juurde pärapõrgusse, lõpetab seal keskkooli, astub meditsiiniinstituuti. Temast peaks saama arst, aga saab kirjanik, kuuekümnendate aastate kultuskuju. Aga see on juba teema, mida raamat ei puuduta.

Põrgu maa peal

Lühikokkuvõtte telegrammistiil ei anna paraku kuigi eredalt edasi teose põrgulikku maailma. Sest see maailm, kuhu Jevgenia pärast arreteerimist satub, sarnaneb sõna otseses mõttes maapealse põrguga, mis on täis patuste kannatusi, karjeid ja hingepiinu. Samas, naisautor näeb paljusid aspekte teise nurga alt kui mees. Kuna siinkirjutaja on sattunud tõlkima Varlam Šalamovi „Kolõma jutte“, mille tegevus areneb samas paigas ja samade dekoratsioonide taustal – okastraadiga piiratud tsoonid, viiekümnekraadine külm, platnoide mõnitused ja nälg – on käekirjade erinevus selgelt tajutav. Naise kogemus erineb juba ainuüksi selle tõttu, et ta kirjeldab elu naiste tsoonis, mis mitmes asjas on teistsugune meeste tsoonist.

„Elgeni“ naistelaagrile, kuhu Jevgenia satub, on viiteid ka Šalamovil. Vangistatud naiste ja meeste armusuhted on Gulagis keelatud, kuid samal ajal valitseb Šalamovi maailmas üldine arvamine, et vangistuses rasedaks jäänud naised võivad pärast sünnitust ennetähtaegselt vabaneda. Ginzburg, kes üksvahe töötas meditsiiniõena „Elgeni“ lastekombinaadis, kirjeldab tegelikkust sootuks jõhkramana – lapsed jäävad tsooni seni, kuni ema karistusaeg täis tiksub. Juhul kui nad üldse ellu jäävad: „Imikute voodid seisavad reas. Neid on nii palju, et kui kõiki lapsi järgemööda ümber mähkida, siis esimese juurde jõuad tagasi kõige varem pooleteise tunni pärast. Aga kõik on haudunud, kõhnad ja võtavad oma karjumisega mul hinge välja. Mõned vaid vigisevad kaeblikult ja peene häälega, lootmata enam millelegi. Teised karjuvad meeleheitlikult ja kõvasti, seisavad enda eest aktiivselt. Aga mõned enam ei karjugi. Ainult ägavad nagu täiskasvanud“ (lk 331) Kui imik sellistes tingimustes ellu jääb, on tegu vaimselt alaarenenud inimesega. Sedasorti lapsi „toodeti“ mäletatavasti ka sotsialistlikus Rumeenias, kui selle liidri Nicolae Ceaușescu valitsusajal keelustati abordid ja sunniti noori emasid lapsi lastekodusse saatma.

Ent Šalamovi juurde tagasi. Me kohtame mõlemal autoril ka samu tegelasi, ehkki veidi erinevates kontekstides. Nii kirjeldab Jevgenia Ginzburg andeka literaadi Asja Gudzi surma sagaralisse kopsupõletikku: „Asja oli üks neist, kes säilitas naiselikkuse igas vanuses ja olukorras [—] Kuni naine on veetlev, pole veel miski kadunud. Ja surnukuuriski lamas ta ilusa ja noorenenuna“ (lk 401). Seesama Asja oli Varlam Šalamovi naiseõde, kes arreteeriti 1936. aasta detsembris oma lihase venna salakaebuse põhjal. Šalamovi jutustusest selgub, et Asja oli oma õemeest ja saatuskaaslast otsinud aastaid. See kohtumine jäi surma tõttu ära.

Või teine juhtum. Ginzburg kirjeldab, kuidas ta Kolõmale sõidab – laevatrümmis, kõrges palavikus sonides. Tema päästab keegi Krivitski – endine lennukitööstuse rahvakomissari asetäitja, kes täidab nüüd laevaarsti rolli (see positsioon võimaldab tal magada teistest eraldi, kamorkas kahe tabureti peal). Sama mees kerkib pinnale mõni aeg hiljem ka Šalamovi loos „Minu protsess“, kus autor nimetab teda peamiseks öördajaks, alatuks limukaks, kes tema vastu tunnistusi oli andnud. Ühe päästja osutub teise äraandjaks: see on Kolõma.

Ellujäämisstrateegiad surmalaagris

„Rängast teekonnast“ selgub, et sunnitöölaagris oli naistel rohkem võimalusi ellu jääda, õigemini, säilitada oma füüsiline eksistents. Ilmselt olid naised kannatustele palju vastupidavamad, kavalamad ja ühtehoidvamad. Ja lõppude lõpuks ei vaja nad ka nii palju toitu kui mehed. Kuid üldjoontes on laagri ellujäämisstrateegiad sarnased.

Nii nagu Šalamovi, nii päästis ka Ginzburgi kindlast hukust meditsiin – kuna arstidest oli puudus, siis õpetasid kinnipeetavatest tohtrid haritumaid välja, et nood saaksid lihtsamate meditsiinitoimingutega hakkama. Šalamovist sai velsker, Ginzburgist meditsiiniõde. Nad isegi satuvad töötama samasse rajoonihaiglasse Belitšjel, teineteist siiski tundmata.

Ehkki Ginzburg ei usu jumalasse, toob ta hulga näiteid, kus just usklikud suutsid jõhkrusele palju edukamalt vastu seista. Ginzburgi, nagu ka Šalamovi pääsetee on aga hoopis muus – see on kirjanduses. Jevgenia tunnistab mitmel korral, et luule mäletamine ja omaenda luuletuste kirjutamine võimaldas tal vaimu virge hoida. Tal on ka erakordselt hämmastav mälu, mis sellises olukorras ära kulub. Mis maksab ainuüksi stseen sellest, kuidas ta Siberi teekonnal naistele luulet ette lugedes jääb vahele vangivalvurile. Too on täiesti veendunud, et rikutakse seadust: raamatud on loomavagunis keelatud! Mille peale Jevgenia vuristab vangivalvurile peast ette terve „Jevgeni Onegini“ – too aga elab ennastunustamiseni kaasa, naerab ja nutab õigetes kohtades…

See on stseen elust, mitte kirjandusest.

Šalamov kirjutab, et intelligents, haritus on esimene, mille inimene sunnitööl unustab. Ginzburgil on tema haridusest siiski ka laagris kasu. Muidugi mitte selle poolest, nagu näeb ette stereotüüp – intelligents kui „tuletungla hoidja“, kes „rahvast juhib“, vaid hoopis praktilisemas mõttes. Nõukogude võim võis võtta vabaduse ja õigused, platnoid võisid ära võtta soojad rõivad. Haridust aga inimeselt ära võtta ei olnud lihtsalt võimalik. Ja nii päästab tatari ja saksa keele oskus Jevgenia nii mõneski sandist olukorrast, klaverimäng aitab leida töökoha lasteaias, vene keele järeleaitamistunnid toovad lauale leiva siis, kui ta pärast vabanemist tööd ei leia.

Kuid kõige tähtsam, mis mõlemad päästab, on ellujäämisinstinkt. Nii mitmelgi korral tunnistab Jevgenia, et surmade ja enesetappudega lähedalt kokku puutudes on tema tahe elada ja ellu jääda hoopis kasvanud.

„Within the Whirlwind“ lõpeb sellega, et peategelane saab laagrist välja ja lumetormis armastatud inimesega kokku. See oleks justkui filmi happy end. Sama episoodi on kirjeldatud ka raamatus, kuid muidugi ei ole tegemist mindi end’iga ja häpi ei ole see samuti. Kolõmal ei ole vanglast vabanenul erilisi tulevikuväljavaateid – tööle teda võtta ei julgeta, elupaika pole samuti. Samuti ähvardab oht uuesti vahistatud saada. Pidev psüühiline pinge, mis sellega kaasneb, sunnib endisi laagrivange, kes on karistusaja üle elanud, endalt just vabaduses elu võtma.

Ka Ginzburg peetakse 1949. aastal uuesti kinni, ehkki vaid mõneks kuuks, kusjuures täiesti absurdsel põhjusel. Viimasest arestist päästab ta Stalini surm. Kummati annavad just asumisaja „piiratud õiguste“ vintsutuste kirjeldused jutustusele juurde sügavust: saame aru, et Nõukogude süsteemis kestab vangistatu n-ö „karistus“ ka vabaduses edasi ning vaimselt on olukord sageli hullem kui vanglas. Teineteise kõrval eksisteerivad justkui kaks täiesti erinevat maailma: isandate, kagebiitide maailm, paraadlik-kommunistlik, uhkeldav, pealtnäha justkui vaba, kuid tegelikult karmi ja väga julma hierarhiaga. Ja teine –orjade maailm, kus kannatatakse, aetakse läbi piskuga ning elatakse pidevas vahelejäämise hirmus. Ja jäädakse kõigest hoolimata ellu.

Seda raamatut lugedes tuleb taas tõdeda, et tänapäeva Venemaal ei ole midagi muutunud. Mõlemad maailmad on praegugi täies elujõus.

Krutoi ei ole ainult „ränk“

Läks nii, et siinkirjutaja tõlgitud „Kolõma jutud“ ja „Ränga teekonna“ on toimetanud sama keeletoimetaja Tiia Valdre. Seega võib siinkirjutaja isiklikule kogemusele toetudes kinnitada, et tõlget, millest Valdre on üle käinud, tasub usaldada. Muidugi saaks siin­kohal välja tuua üksikuid nüansse, mida ise oleksin tõlkinud ehk teisiti, aga nende ühe arvustuse piires esiletoomine jätaks mulje, nagu olekski kogu raamat tõlkevigu täis. Mis ei ole õige. Nii suure „klotsi“ tõlkimine ja toimetamine – raamat on koos David Vseviovi saatesõnaga veidi alla 700 lehekülje – on kindlasti omaette ränk teekond ja igati tunnustust väärt.

Ehkki teadupärast on sõnal „krutoi“ vene keeles teisigi tähendusi – see tähendab kurvilist, käänulist, järsku, karmi, äkilist, tihket, kõva; tänapäeva kõnekeeles ka ägedat, vinget. Kõike seda on Jevgenia Ginzburgi raamat samuti. Lugegem!