Esinemise summutamine, liberalism ja üliõpilased

Robert Simpson: „Peame nii asutuse kontekstis kui ka ühiskonna tasandil tegelema tagajärjepõhise hindamisega.”

ALEX DAVIES

Esinemise summutamine (ingl no plat­forming) on protesti vorm: inimeselt võetakse ära võimalus esineda garanteeritud mahuga publikuga kohas (nt ülikoolis). Talle jääb võimalus rääkida mis tahes teemal teistes kohtades — tal on jätkuvalt sõnavabadus (kellel on õigus garanteeritud mahuga publikule rääkida?). Aga tal kaob automaatse suurele publikule rääkimise „platvormi“ luksus. Ameerika ja Briti üliõpilased on seda mitu korda kasutanud. Toon kaks näidet. Esimene on Briti parlamendiliige George Galloway. Kaks naist väitsid, et kuigi nad alustasid seksi Julian Assange’iga konsensuslikult, muutus see tegevus ebakonsensuslikuks, kui Assange keeldus kasutamast kondoomi. Galloway eitas, et selline tegu on vägistamine, eelistades kirjeldada seda kui „halba seksuaalset etiketti“. Sellele vastuseks teatas Rahva Ühenduse Üliõpilaste Liit, et Galloway ei tohi liidu poolt korraldatud üritustel kõnelda. Teine näide on Milo Yiannopoulus. Yiannopoulus on kuulus mitmel põhjusel. Üks neist on järgmine: ta julgustas edukalt paljusid oma 300 000 Twitteri järgijast saatma näitleja Leslie Jones’ile rassistlikke solvanguid. Kui siis Yiannopoulus Berkeley California ülikoolis üles astuda üritas, protestis selle vastu 1500 inimest, mistõttu Yiannopoulus loobus ohutuskaalutlustel kõnelemast. Nii Galloway’lt kui Yiannopouluselt võeti võimalus esineda suure garanteeritud publikuga kohas. Riik neile sõnavabadust ei keelanud. Ometi summutati nende võimalus esineda. Sellega seotud teemadel on kirjutanud dr Robert Simpson, kes esines eelmisel nädalavahetusel Tartu ülikooli filosoofia osakonna kraadiõppurite aastakonverentsil.

 

Enne kui jõuame esinemise summutamise juurde, tahan küsida sõna­vabaduse olukorra kohta vabas ühiskonnas. Liberaalsed riigid tähtsustavad isiku negatiivset tegevusvabadust üldiselt, kuivõrd need tegevused ei kahjusta otseselt teisi. Samal ajal on neis riikides peaaegu alati eraldi õiguslik kaitse sõnavabadusele. Miks on sõnavabadus pjedestaalile tõstetud?

Liberaalid lähenevad sellele küsimusele kaheti. Ühelt poolt peetakse kõnelemist teistest tegevuste tüüpidest väärtuslikumaks või olulisemaks, seepärast nõutakse valitsustelt selle piiramiseks rangemat õigustust. Teiselt poolt peetakse kõnelemist muudest tegevustest haavatavamaks. Valitsustel on loomupärane kalduvus summutada vastuolulisi väljaütlemisi. Ka see põhjendab eraldiseisvat sõnavabaduse kaitsmist. Minu arvates on mõlemas mõtteviisis iva sees. Näiteks on sõnavabadus erakordselt väärtuslik, sest rääkimine on oluline meedium, mille läbi arendame oma identiteeti ja ehitame teistega koos kollektiivset identiteeti. See on ka osa põhjusest, miks repressiivsed režiimid tahavad sõnavabadust piirata, sest sellistest identiteetidest tulenev autonoomia ja solidaarsuse tunnetus kujutavad ohtu nende võimule.

 

Robert Simpson: „Paljud esinemise summutamise juhtumid on puhtalt ideoloogilised võimuhaaramised, „ideoloogilised“ kõige halvustavamas mõttes. Aga mitte kõik juhtumid. Näiteks kasutatakse esinemise summutamist mõnikord holokausti eitajate kontrollimiseks.“

Merike Reiljan

Isegi kui vabades ühiskondades hinnatakse sõnavabadust, ei arva seal keegi, et kõiki ütlusi peaks kaitsma. Näiteks kui arst paneb patsiendile vale diagnoosi, ei saa ta end kaitsta viidates asjaolule, et tal on õigus öelda mida tahes. Samuti ei käi sõnavabadus valevandumise, siseringi tehingu jmt kohta. Kuidas neid piiranguid põhjendatakse? Kas üksnes läbi teise isiku kahjustamise argumendi?

Lihtsustatult eristatakse sõnalisi tegevusi, mis pelgalt edastavad ideid või vaatenurki – need on n-ö ainult sõnad – ja sõnalisi tegevusi, mis on midagi enamat. Muidugi sõltub kõik sellise eristuse üksikasjadest. J. S. Mill usub, et see eristus sõltub peamiselt sotsiaalsest kontekstist. Tema sõnul annab sõnavabadus põhimõttelise õiguse kõiki ideid või arvamusi avaldada. Kuid teatud sotsiaalses kontekstis arvamuse avaldamine – näiteks arst räägib patsiendiga – muutub teistsuguseks tegevuseks ning seetõttu võib see olla teiste sätetega reguleeritud. Eristamine puudutab siis pigem sõnalise tegevuse liiki kui küsimust, kas kõne kahjustab kedagi. Näiteks võib kahjutuks osutuv valediagnoos endiselt arstile karistuse tuua.

 

Mõned inimesed suhtuvad sellisesse kõne ja tegevuse eristuse abil sõnavabaduse piiramisse kahtlustavalt. Nende arvates pole see objektiivne, vaid piiratakse ütlusi, mis kellelegi ei meeldi. Kas te jagate neid kahtlusi?

Sõltub sellest, mida peame silmas, kui kasutame sõna „objektiivne“. Ma ei arva, et kõne ja tegevuse vahel on „looduslike tüüpide“ (natural kinds) eristus. Iga ütlus hõlmab mõlemat aspekti – see tõdemus on inglise sõjajärgse filosoofia kõneaktiteooria alustala. Seetõttu lõpeb igasugune katse leida kriteeriume kõne ja tegevuse eristamiseks kunstlike teoreetiliste konstruktsioonidega, mille abil tõlgendame ühiskondlikke tavasid. See ei tähenda, et ei peaks üldse proovima sellist vahet teha. See tähendab, et eristus põhineb teatavatel eesmärkidel ja ideaalidel. Ja oleks parem, kui oleksime läbipaistvad ning väljendaksime neid eesmärke ja ideaale selgesõnaliselt, mitte ei teeskleks, et meie õiguslikud ja institutsionaalsed kategooriad põhinevad kirjeldaval sotsiaalteadusel.

 

Kui loobume kõne ja tegevuse eristamisest, siis milliseid eesmärke ja ideaale peaksime vaatama, et otsustada, kas sõnavabadus kehtib või mitte?

Üldjoontes peaks meid huvitama inimõitseng, nii isiklikul kui kollektiivsel tasandil. Me peaksime ehitama ühiskonda, kus inimesed saavad oma väärtuste kohaselt tegutseda ja luua vabatahtlikke ühingulisi võrgustikke, mis on koondatud nende väärtuste ja ühiste tavade ümber. Loomulikult on siin palju ruumi lahkarvamustele selle suhtes, mida ettepanek täpsemalt endast kujutab. Kuid on võtmetähtsusega sõnavabadust hoida, pidades silmas varem mainitud eesmärke. Kollektiivsele õitsengule on läbinisti kahjulik summutada suhtlustegevusi nagu usuline väljendus, poliitiline meeleavaldus, kunst ja uurimistöö. Sellise ohu äratundmine on algpõhjus, miks on õige need asjad üheskoos „kõnena“ kaitse alla võtta. Tegemist peaks olema konstruktiivse projektiga, mille juured on väärtuspluralistlikus inimõitsengu visioonis. Tegemist ei tohiks olla väärtusneutraalse katsega liigitada meie tegevusi olemasolevatesse käitumiskategooriatesse.

 

USAs ja Suurbritannias on üliõpilased kasutanud esinemise summutamist. Sihtmärkide hulgas on olnud Briti parlamendiliige, kes eitas, et teatud tegevused on vägistamine; inimõiguste eest võitleja oma väidetava islamofoobia pärast, ja psühholoog ning mitu feministi transfoobia pärast. Eesti üliõpilasedki pole poliitiliselt apaatsed: näiteks protestiti 2012. aastal ülikooliseaduse muudatuste vastu, mis raskendavad samaaegset tasuta õppimist ja töötamist. Siiski tundub esinemise summutamise strateegia kasutamine Eesti üliõpilastele mõeldamatu. Vanemad arvamusavaldajad heidavad noorematele eestlastele ette lumehelbekeseks olemist, aga esinemise summutamise osas on Eesti üliõpilased palju sarnasemad mainitud arvamusavaldajatega kui omataolistega Briti ja Ameerika ülikoolides. Kas esinemise summutamise poolt on argumente, mille eeldused oleksid vastuvõetavad ka Eesti kontekstis? Nägime juba varem, et kõne ja tegevuse eristamise argument – mille järgi piiratakse teatud sõnalisi tegevusi, mitte kõnet – ei ole paljulubav. Teie olete (koos Amia Srinivasaniga) välja töötanud erineva kaitsestrateegia. Kas te võtaksite selle lühidalt kokku?

Argumendil on kaks põhiosa. Esiteks tuleb vaadelda, mis tüüpi asutused ülikoolid on. Liberaalid peavad ülikoole ideede avaldamise avatud foorumiteks. Kuivõrd see on tõsi, on juhuslik. Ülikooli peamised eesmärgid on uurimistöö ja haridus. Selle korraldamisel ei asu me seisukohale, et absoluutselt iga mõte väärib debatti ja iga halb idee peab olema ümber lükatud. Vastupidi, me usume, et mõned ideed on tõendatavalt paremad kui teised, kooskõlalisemad, usaldusväärsemalt tõendatud, rajatud parematele argumentidele jne.

Lühidalt, meil on metodoloogilised standardid, mida professuur kasutab otsustamaks, millised ideed saavad läbi arutatud ja millised mitte. Argumendi teine osa vaatleb ülikoolide formaalse õpetamise ja uurimistöö ning ülejäänud ülikoolilinnakus juhtuva suhet. Peavoolu liberaali vaatepunkt on ammu olnud, et oleks hea, kui standarditele vastav kõne klassiruumis oleks ümbritsetud avatuma ja muretuma asutuse kultuuriga. Ometi pole sellel väitel põhinevad argumendid sageli muud kui optimistlikud „täpselt nii“ lood sellest, kuidas taoline kõrvutamine võiks aidata ülikoolidel efektiivsemalt uurimistöö eesmärke saavutada. Selle traditsioonilise seisukoha vastu olen pakkunud välja mõtte, et on kohane laiendada klassiruumi reguleerivaid norme tervele ülikoolilinnakule. Sellest mõtteviisist järeldub, et vähemalt mõned esinemise summutamise näited võiksid olla õigustatud. Mitte vaatamata ülikooli intellektuaalsetele eesmärkidele, vaid kuna selline tava on ülikooli intellektuaalsete eesmärkide huvides. Aga loomulikult on oluline tunnistada, et sellist põhjendust võib ära kasutada pelga ettekäändena inimeste poolt, kes tahavad oma intellektuaalseid vastaseid vaigistada. Tegelikkuses peab hakkama saama keeruka tasakaalustamisülesandega. Aga see ongi tasakaalustamisülesanne. Me ei peaks arvama, et ülikoolide kõnet reguleerib absoluutne liberaali sõnavabaduse norm.

 

Teie argument näib olevat teie üldise kaitstava ja piiratava kõne eristuse erijuhtum.

Just. Peame igal sammul – nii asutuse kontekstis (nt ülikoolis) kui ka ühiskonna tasandil – tegelema tagajärje­põhise hindamisega (millised normid või poliitikainstrumendid täidaksid meie õiguspäraseid eesmärke). Me peame sellised norme ja instrumente tõsiselt võtma, lubama neil ennast siduda. Aga aeg-ajalt tuleb neid uuesti hinnata hilisemate õigustavate eesmärkide alusel. Muidu langeksime mingisugusesse õiguslikku ebajumalakummardamisesse.

Tundub, et teie argumendi abil kaitstava esinemise summutamine ei hõlmaks päriselu näiteid USAs või Suurbritannias.

Jah. Paljud esinemise summutamise juhtumid on puhtalt ideoloogilised võimuhaaramised, „ideoloogilise“ kõige halvustavamas mõttes. Aga mitte kõik juhtumid. Näiteks kasutatakse esinemise summutamist mõnikord holokausti eitajate kontrollimiseks. Kuigi mõned tahavad holokausti eitajaid takistada pelgalt seetõttu, et nad on antisemiidid, oleks imelik, kui see oleks ainus põhjus, miks neil ei lubata ülikoolides rääkida. Igas adekvaatses ülikoolis on tõsiseltvõetav ajaloo osakond ja oleks nende suhtes solvav käsitleda holokausti eitajaid heausklikult ajaloolastena. Inglise keelt kõneleva maailma laiema esinemise summutamise tendentsiga tuleb kaasa mitmeid jõude ja motivatsioonifaktoreid. Mõned neist jõududest ja faktoritest on head ning õiguspärased. Need on peamiselt seotud kõrgete intellektuaalsete standardite säilitamise ning šarlatanide, häkkide1, trollide, šillide2 mittesallimisega. Selline hoiak ei ole paslik suunama ühiskondlikku arutelu laiemalt, kuid on ülikoolidele määratud sotsiaalse ja poliitilise rolliga paratamatult seotud ning kokkusobiv.

 

1 Hack on inglise keeles halvustav sõna, mis osutab ajakirjanduslikule palgasõdurile, kes väljendab ajalehtedes oma klientide arvamusi ja kellele makstakse sõnade hulga järgi, mille tulemusel on nende kirjutised arvukad, aga madala kvaliteediga.

2 Shill on inglise keeles halvustav sõna, mis osutab kurjategija kaasosalisele, kes ohvri ees teeskleb, et ta ei ole kurjategija tuttav, kuigi tegelikult aitab kurja­tegijal ohvrit petta.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht