Euroopa Vahemerel elu kaotanute varjus

Põgenike surmajuhtumid leiavad Vahemerel aset peaaegu iga päev, kuid neil pole poliitilist ega emotsionaalset tähendust. Nendest on saanud Euroopa uudiste märkamatu osa.

MARTIN AIDNIK

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Euroopa põgenike kohtlemine näitab üha enam, et vana maailm on kaotamas oma moraalset kompassi. Toores jõud, tagasitõrjumine ja okastraataiad, on regulaarne vahend Euroopa riikide valitsuse arsenalis.1 Yanis Varoufakise sõnul peetakse „Euroopa terviklikkuse ja hinge eest titaanlikku võitlust, kus mõistus ja humanistlikud jõud on seni alla jäänud kasvavale irratsionaalsusele, autoritaarsusele ja pahatahtlikkusele“.2 Liikmesriigid on valinud põgenike peatamiseks riigiülestest institutsioonidest kõrvalehiilimise ja ELi poliitika on neid julgustanud. Vahemerest on saanud maailma ohtlikem piir, surmaga lõppenud piiriületuste üleilmne epitsenter.3 Poliitilise tahte puudumine selle kohutava olukorra leevendamiseks annab tunnistust ükskõiksusest põgenike elu vastu.

ÜRO määratluse järgi on „põgenikud inimesed, kes asuvad väljaspool oma päritoluriiki hirmu, tagakiusamise, konfliktide, vägivalla vm asjaolude tõttu, mis on tõsiselt häirinud avalikku korda ja kes vajavad seetõttu rahvusvahelist kaitset. Nende olukord on sageli nii ohtlik ja talumatu, et nad ületavad riigipiiri. Neile võimaldatakse juurdepääs riikide kaitsele ja asjakohastele organisatsioonidele, kuna koju tagasi pöörduda on neil liiga ohtlik. Need on inimesed, kelle puhul võib varjupaiga andmisest keeldumine kaasa tuua surmava tagajärje“.4

Põgenikke ja varjupaigataotlejaid ei saa tagasi saata territooriumile, kus neid tõenäoliselt taga kiusatakse. See põhimõte ei tähenda, et riigid on kohustatud andma kodakondsuse või alalise elamisloa, see lihtsalt kohustab neid mitte kaasa aitama tagakiusamisest tulenevatele kahjudele. Teine peamine pagulastele praeguses rahvusvahelises süsteemis pakutav kaitse on varjupaigaõigus. See on kogum muudest spetsiifilisematest õigustest, sealhulgas õigusest pääseda ligi kohtusüsteemile, omandada algharidus, töötada, liikuda ringi ja saada osa samaväärsest heaolu tasemest, mida pakutakse kodanikele.

Kui 2015. aastal kaotas Vahemerel elu üle 4000 põgeniku, sai selgeks, et EL peab ühiselt tegutsema. Hädaolukorra tegevuskava hõlmas ühisoperatsioonide tugevdamist Vahemerel, inimkaubanduse lõpetamist, kogu ELi hõlmavate ümberasustamisprojektide ja uute tagasisaatmisprogrammide loomist ning lepingute sõlmimist kolmandate riikidega. ELi rände välismõõtme haldamiseks võeti vastu Euroopa rände agenda,5 mis kuulutab, et Euroopa peaks olema põgenikele turvaline pelgupaik. Solidaarsusest ja jagatud vastutusest tulenevad eetilised kohustused peaksid suunama ELi ja liikmesriikide reageerimist rändele.

Agenda näeb ette kohe rakendatavad meetmed inimeste elu päästmiseks Vahemerel. Otsingu- ja päästeoperatsioonid tõstetakse Itaalia operatsiooni „Mare Nostrum“ tasemele. Et aidata päästa merel rändajate elu, kolmekordistatakse piiri- ja rannikuvalve ameti Frontex ühisoperatsioonide „Triton“ ja „Poseidon“ eelarvet. Kaotada tuleb haavatavaid sisserändajaid ekspluateerivad kuritegelikud salakaubaveo võrgustikud. Viiakse läbi Frontexi ja Europoli operatsioone, et süstemaatiliselt tuvastada ja konfiskeerida salakaubavedajate laevad. Liikmesriigid peavad näitama üles solidaarsust, et aidata eesliiniriike.

Aasta Vahemere keskosa Vahemere idaosa Vahemere lääneosa Surmajuhte kokku
2021 1506 34 324 1864
2020 983 104 335 1422
2019 1262 71 552 1885
2018 1314 174 849 2337
2017 2853 62 224 3139
2016 4574 434 128 5136
2015 3149 804 102 4055
2014 3126 101 59 3286

Põgenike surmajuhtumid 2014. aastast 28. detsembrini 2021 (IOM Missing Migrants Project 2021).10

 

Süsteemsed rikkumised

Kuna EL ja selle liikmesriigid on viimastel aastatel vähendanud oma mere­otsingu- ja -päästeoperatsioone, on Liibüa rannikuvalve hoogustanud tegevust Vahemere keskosas. 2020. aastal pidas rannikuvalve kinni ja saatis Liibüasse tagasi 10 352 põgenikku, 2019. aastal oli neid 8403. Inimõiguste ülemvoliniku büroo on korduvalt rõhutanud, et Liibüat ei saa pidada turvaliseks riigiks. Liibüasse tagasi saadetud põgenikke ähvardab surm, kadumine, meelevaldne kinnipidamine, piinamine, väärkohtlemine ja sooline vägivald nii riiklike kui ka valitsusväliste jõudude poolt.6

ELi surve on olnud otsustava tähtsusega Liibüa kinnipidamisoperatsioonide aktiveerumisel. Riik on järsult suurendanud oma päästeoperatsioonide tsooni, keelates valitsusvälistel organisatsioonidel oma vetesse siseneda. ELi mahhinatsioonid Liibüaga on sillutanud teed inimõiguste rikkumisele liikmesriikides (nt Kreeka otsus lõpetada 2020. aastal varjupaigataotluste vastuvõtmine). Keeldutud on oma rolli tunnistamisest Liibüa rannavalveoperatsioonides. Brüssel ja Rooma on migratsiooni ohjeldamise nimel rikkunud rahvusvahelist õigust.

ELi ja Liibüa juhtum on üks näide strateegiast, mida nimetatakse piirikontrolli sisseostmiseks, s.t kasutatakse kolmandaid riike põgenike heidutamiseks ja kinnipidamiseks.7 ELi või Lõuna-Euroopa riikide otsingu- ja päästeoperatsioonid on seiskunud, sest liikmesriigid delegeerivad vastutuse nende eest teisel pool Vahemerd paiknevatele riikidele. Euroopa koostöö Põhja-Aafrika riikidega on ajendatud soovist delegeerida vastutus piiriturvalisuse ja varjupaiga menetlemise eest neile.

Maroko ja Tuneesia pole aga nende ülesannete täitmiseks ette valmistatud. Nende varjupaigasüsteemi reformimise katsed ei ole õnnestunud, osaliselt seetõttu, et kardetakse sattuda ELi silmis turvaliste riikide sekka, kes pannakse vastutama varjupaigataotlejate eest. Sellest hoolimata on sel strateegial olnud oma mõju. Pärast Põhja-Aafrikast pärit rände kõrgpunkti aastatel 2015–2018 on aastane rändajate arv järsult kahanenud. Mõned Euroopa poliitikud on pidanud seda Euroopasse suunduva rände vähendamise edulooks. Kuid Põhja-Aafrika riigid, kellele vastutus on delegeeritud, ei ole alla kirjutanud 1951. aasta Genfi konventsioonile, millega kehtestati pagulaste õigus otsida varjupaika ja riikide kohustus neid kaitsta. Kuigi Vahemerd ületavaid rändajaid on vähem, on surmajuhtumite osakaal aastatel 2017–2019 allhankemanöövrite tõttu märgatavalt suurem.8

Veel üks küüniline samm on MTÜde päästetegevuse kriminaliseerimine liikmesriikides. ELi Põhiõiguste Ameti andmetel on ELi liikmesriikide ametiasutused algatanud päästeoperatsioone läbi viivate valitsusväliste organisatsioonide vastu umbes 50 haldus- ja kriminaalmenetlust. Valitsusväliste organisatsioonide päästelaevad on kas arestitud või neil on muul viisil takistatud operatsiooni sooritada. Põhjused ulatuvad nende töö ja rahastamise seaduslikkuse kahtluse alla seadmisest ebaseadusliku rände hõlbustamises ja õhutamises süüdistamiseni. 2018. aastal keelas Itaalia peaminister Matteo Salvini inimestel Itaalia sadamates maale tulla. 2019. aastal järgis Hispaania valitsus Itaalia eeskuju ja kriminaliseeris ka valitsusväliste organisatsioonide päästeoperatsioonid.9

Põgenike väärtuseta elu

Põgenike surmajuhtumid leiavad Vahemerel aset peaaegu iga päev, kuid neil pole poliitilist ega emotsionaalset tähendust. Nendest on saanud Euroopa uudiste märkamatu osa. Põgenike elul puudub väärtus. ELi institutsioonide ja rahvusriikide legitiimsus jääb puutumatuks, hoolimata suutmatusest kaitsta ning väärtustada põgenike elu. Vastutus rändajate surma eest on delegeeritud inimkaubitsejatele ja kolmandatele riikidele. Päästeoperatsioonide määratlemine „tõmbetegurina“ viitab ohule ja surmaga lõppevatele õnnetustele kui vajalikule heidutusvahendile.

Kuidas on juhtunud, et Vahemerest on viimasel kümnendil saanud massihaud? Selle mõistmiseks ei saa mööda vaadata rassismist. Need surmajuhtumid ei ole rassiliselt neutraalsed: elu on jätnud ebaproportsionaalselt paljud mitmetest Aafrika ja Lähis-Ida piirkondadest pärit tumedanahalised inimesed. Euroopa kindlustatud piirid kaitsevad valget postkoloniaalset Euroopat. Seda tugevdab rassi väljajätmine rändediskursusest, värvipimedus, soovimatus tunnistada rassismi olemasolu Euroopa minevikus ja olevikus.11

Sotsiaalkaitset on Euroopas kärbitud ja konkurentsikeskne individualism on pead tõstnud. Riigid võivad investeerida palju tahes oma piirivalvesse, kuid pakuvad vähe kaitset sotsiaalse ja majandusliku ebakindluse eest, mis oli kunagi üks valitsuse peamisi ülesandeid. Euroopa riikides on ühiskond kihistunud ning ELi sees valitsevad tohutud võimu- ja mõjuerinevused. Rändega maadlemise esirinnas ELi lõunaperifeeria on kandnud Saksamaa kavandatud euroala neoliberaalse majanduspoliitika koormat.

Tõelise ühtsuse või edumeelse visiooni puudumine on Euroopat tagasi hoidnud. Euroopa meedia õhutatud rändepaanika on olnud rändeprobleemi lahutamatu osa. 2015. aastal, kui rändekriisist sai vastuoluline tuline teema, esitas Euroopa meedia sageli (ja mõnikord ka sütitavalt) migratsiooni kui Euroopa toimetulekuvõimet ammendavat ja vanatestamentlikku väljarännet.12 Euroopa meediat jälgides tekib arusaam, et enamik, kui mitte kõik Lähis-Ida ja Aafrika põgenikud on otsustanud leida tee Euroopasse. Just meedia kultiveeritud hirmuõhutamine on rändepaanika taga, mille on küüniliselt ära kasutanud parempopulistlikud jõud, lubades taastada eurooplaste primaar­suse rahvusriikides.

„Uue hooga on nakatanud rahvuslus kogu maailma perioodil, mil tootmisjõudude arengujärgu tõttu tähendab maailm kogu planeeti ning vähemasti arenenud riikides on rahvuslus kaotanud oma tegeliku pinnase. Sellest on saanud läbinisti ideoloogia, nagu see on alati olnud“ ja „väga sageli on nii, et veendumused ja ideoloogiad omandavad oma deemonliku, tõeliselt hävitava iseloomu just siis, kui objektiivne olukord on nad sisust ilma jätnud,“13 kirjutas Theodor Adorno 1960. aastatel.

Okastraataiad ja riigipiirid (koos vabaühenduste päästeoperatsioonide kriminaliseerimisega) on kurjakuulutav katse õõnestada Euroopa ühtsust, olgu tegemist reaalse või võimaliku ühtsusega. Veelgi muret tekitavam on, et need võivad olla katse Euroopa trajektoori üldse muuta. Väites, et seisavad tõelise Euroopa eest, pööravad rahvuslased ja taasärkava riigi suveräänsuse ideoloogid liberaalse Euroopa ja ELi mõtte ümber. See kehtib eriti illiberaalsete, autoritaarsete režiimide esilekerkimise kohta Ida- ja Kesk-Euroopas, kuna nood on viimasel kümnendil aktiivselt rünnanud Euroopa edasise integratsiooni ideed ja suurlinna eliidi liberalismi.

EL kui liit parema ja elamisväärsema maailma nimel on kaotamas oma tähtsust. Just see on humanitaarkriisis eelkõige kaalul, mitte Brüsseli suutlikkus üle elada autoritaarne natsionalistlik pööre Euroopas. Nagu näha, on rahvusriikide autoritaarsus dialektilises konstellatsioonis Brüsseli reaalpoliitikaga. Hiljutised sündmused Poola ja Valgevene piiril ning paljude põgenike hukkumine La Manche’i väinas vaid kinnitab Euroopa süngestumist.

1 https://www.theguardian.com/commentisfree/2021/aug/01/the-guardian-view-on-fortress-europe-a-continent-losing-its-moral-compass

2 Yanis Varoufakis,And the weak suffer what they must? Europe, Austerity and the threat to Global Stability. Penguin Books, London 2016.

3 Nicholas De Genova, The „migrant crisis“ as a racial crisis: do Black Lives Matter in Europe? – Ethnic and Racial Studies 2018, 41(10), lk 1765–1782.

4 https://www.unhcr.org/news/latest/2016/3/56e95c676/refugees-migrants-frequently-asked-questions-faqs.html

5 https://ec.europa.eu/home-affairs/sites/default/files/what-we-do/policies/european-agenda-migration/background-information/docs/communication_on_the_european_agenda_on_migration_en.pdf

6 OHCHR. 2021. „Lethal disregard“: Search and rescue and the protection of migrants in the central Mediterranean Sea. Thematic report, UN Human Rights Office of the High Commissioner.

7 Maissaa Almustafa, Reframing refugee crisis: A European „crisis of protection“ or a „crisis of protection“? – Politics and Space 2021, 0(0), lk 1–19.

8 Shoshana Fine, All at sea: Europe’s crisis of solidarity on migration. Policy Brief. European Council on Foreign Relations 2019.

9 Samas.

10 https://missingmigrants.iom.int/region/mediterranean

11 Marcello Maneri, Breaking the taboo of race in a besieged Europe: how photographs of the „refugee crisis“ reproduce racialized hierarchy. – Ethnic and Racial Studies 2021, 44(1), lk 4–20.

12 Põgenikud moodustavad vaid 0,6% ELi rahvastikust. Euroopa riikidest kuulub vaid Saksamaa suurimate põgenike arvuga riikide hulka. Kuid ka Saksamaal on põgenikke mitu korda vähem kui näiteks Türgis või Jordaanias. Aastal 2020 oli Euroopas 416 600 esmakordset asüülitaotlejat, kõige enam Süüria ja Afganistani päritolu inimesi. Populaarseimad sihtriigid olid Saksamaa, Hispaania ja Prantsusmaa. Mehi oli asüülitaotlejate seas 63,8% ja naisi 36,1%. Naistel on keerulisem võtta ette teekond Euroopasse ning neid ei puuduta nii otseselt regionaalne sõjategevus ja konfliktid. 78% kõigist taotlejatest olid nooremad kui 35 aastased ning peaaegu kolmandik nooremad kui 18 aastased. https://www.amnesty.org/en/what-we-do/refugees-asylum-seekers-and-migrants/global-refugee-crisis-statistics-and-facts/

13 Theodor Adorno, Aspects of the New Right-Wing Extremism. Polity Press, Cambridge 1998; Critical Models: Interventions and Catchwords. Columbia University Press, New York 2020.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht