Filosoofide olümpiamängudel Soulis

Peeter M?epp

Kahe aastakümne tagune olümpialinn ja kuue aasta tagune jalgpalli maailmameistrivõistluste Soul (turniir peeti teatavasti paralleelselt Lõuna-Koreas ja Jaapanis) võõrustas käesoleval suvel filosoofide olümpiamänge. XXII filosoofia maailmakongress leidis aset otse enne Pekingi olümpia algust, kokku tuldi 30. juulist 5. augustini Souli rahvusülikoolis üldpealkirja „Filosoofiat ümber mõtestamas” all („Rethinking Philosophy Today”). Tegemist on traditsioonilise üritusega, millele pandi  alus aastal 1900 Pariisis. Pärast II maailmasõda on kongress toimunud iga viie aasta järel, sellele vaatamata jõuti Aasia pinnale esmakordselt. Loomulikult vajutas toimumispaik osalejate kooslusele oma tugeva pitseri. Umbes kahest tuhandest osalejast enam kui kaheksasajal oli koduväljakueelis. Kuid ka USA ja Venemaa delegatsioonis oli ligi kakssada liiget. Kongressi peeti neljas hoones rahvusülikooli väga meeldivas campus’es. Korealased soovivad oma eliitülikooli viia aastaks 2025 kümne hinnatuma hulka maailmas. Kuna ülikoolide edetabelite koostamisel pööratakse põhitähelepanu teadusliku uurimistöö tulemuslikkusele, siis pole ka lõunakorealastel plaanis suurendada üliõpilaskonda, vaid pigem tugevdada positsiooni teadusülikoolina. Juba tänasel päeval saab Souli ülikool täie õigusega uhkustada oma vilistlastega, kelle nimekirja tipus troonib ÜRO peasekretär Ban Ki-moon.

 

Tänapäeva filosoofia ulatub jalgpallist inimõigusteni

Filosoofide suurüritusel peeti plenaaristungitele ja ümarlauaaruteludele lisaks ettekandeid kokku viiekümne neljas sektsioonis. Loomulikult olid esindatud kõik filosoofia peasuunad metafüüsikast, epistemoloogiast (teadmisteooriast) ja filosoofilisest eetikast teadus-, õigus-, religiooni-, tänasel päeval järjest tähtsama tehnoloogia- ja isegi spordifilosoofiani. Näiteks rääkis ettekandja jalgpallifilosoofiast, väites, et just jalgpallimäng võimaldab anda Friedrich Schilleri homo ludens’i mõistele kinnituse tegelikkuses. Hea mäng jalgpalliväljakul laseb mängival inimesel end tervikliku indiviidina tunnetada, seda mitte ainult kehalises, vaid ka oma isiksuse sisekaemuse mõttes. Filosoofias tunnustatud suundade kõrval tegutses kongressil ka inimõiguste sektsioon. Käsitlemist leidsid siin muidugi sündmuse vaimule kohaselt kõige üldisemad inimõiguste temaatikaga seonduvad probleemid nagu näiteks sageli avalduv vastuolu individuaalsel ja grupiidentiteedil põhinevate õiguste vahel. Tõenäoliselt oleks Lõuna-Osseetia  konflikti varasema puhkemise korral inimõiguste sektsiooni arutelud hoopis praktilisema sisu omandanud.

Kongressil sai kinnituse filosoofidele enestele ammu teada tõde: filosoofia pole elukauge. Vastupidi, filosoofilised probleemid kasvavad välja meie igapäevaelu vajadustest ja huvidest. Ükskõik mida me teeme või millega kokku puutume, saame alati küsida olemuslikult – mis see siis ikkagi on, millega see on piiritletud, kas see on meie elus paratamatu või saame seda ka vältida? Näiteks vajadus leida oma tõeline mina jalgpalli kaudu pole ilmselt paratamatus, kuigi jalgpalli mitte jälgivale inimesele võib nii mõnigi tüüpilming tänapäeva ühiskonnas tunduda ootamatu ja seletamatuna. Näiteks võib tuua kas või Lasnamäe elanikkonna kummalise elavnemise 21. juuni õhtul, kui Venemaa mängis edukalt Euroopa meistrivõistluste veerandfinaalkohtumisel Hollandi vastu. Inimõiguste küsimuses ei saa seevastu kuidagi ükskõikseks jääda. Selle probleemistikuga kokku puutudes ei ole kohane õlgu kehitada (Wittgensteini eetikakäsitlusele viidates) ja pomiseda, et kui ei huvita, siis pole vajagi ja kõik on korras.

 

Filosoofiat uut moodi mõtestamas 

Kindlasti tekib nende ridade lugejal küsimus, kuidas mõistsid ja käsitlesid filosoofid ise kongressi põhiteemat. Mida tähendab, et me mõtestame filosoofiat uuesti või mõtleme sellest tänasel päeval uut moodi? Ilmselt pole kellelegi üllatus, et kongressi peateemaks kujundatud üleskutse saab eri keeli aluseks võttes eesti keelde mõneti erineval viisil ümber panna. „Rethinking Philosophy Today” kipub tõlkes omandama teistsugust vormi kui näiteks „Philosophie Heute Neu Denken” või „Pereosmõslivaja filosofiju segodnja”. Lugeja kurvastuseks tuleb tunnistada, et erialasektsioonides ei pööratud kongressi teemale üldjuhul mingit tähelepanu, kui selleks mitte pidada mõnede filosoofiasse vaieldavalt kuuluvate teemade lülitamist kongressi programmi, nagu juba ülalpool veendusime. Valdavalt esitas iga kõneleja oma uurimistulemusi nagu igal teiselgi seda laadi foorumil. Küll püüti teemakohaselt läbi viia mõningaid ühisistungeid. Vahest kõige otsesemalt väljendus nimetatud püüdlus plenaaristungil, mis kandis mõneti kohmakat pealkirja „Mõtestades ümber epistemoloogiat, teadus- ja tehnoloogiafilosoofiat: teadmine ja kultuur”. Näiteks teadusfilosoofia kontekstis ütles üks prominentsemaid kongressil osalenuid, itaallasest filosoofiakorüfee Evandro Agazzi välja järgmised seisukohad. Peame teadusfilosoofia tõesti ümber mõtestama. Tuleb arvestada teaduse aksioloogiaga (väärtusteooriaga – P. M.), mis annab võimaluse säilitada teaduse tunnetusliku väärtuse ja ühtlasi kooskõlastada meie tehnilis-teadusliku tegutsemisviisi paljude erinevate väärtushinnangutega, mis meid tänapäeval suunavad. Oma ülesande täitmiseks peab teadusfilosoofia olema valmis kasutama kogu filosoofia instrumentaariumi, piirdumata pelgalt loogika, keelefilosoofia ja ontoloogia kontseptsioonidega. Lisaks peab tekkima valmisolek dialoogiks inimkultuuri mittefilosoofiliste valdkondade esindajatega. Filosoofi mõtetest saab välja lugeda lausa kaks muret. Viimase sajandi jooksul on filosoofiline mõte osutunud kohati liialt kammitsetuks formaalloogilistest ja mõnikord lausa matemaatilistest raamidest. Niisugusest piiratusest tuleb lahti saada, samuti kujundada avatum hoiak teiste valdkondade esindajate suhtes, et saaks võimalikuks tõeliselt multidistsiplinaarne dialoog.

Filosoofia uuesti mõtestamine ei tähenda tingimata uue temaatika algatamist, vaid võib piirduda juba ammu tuntu uudse käsitlemisega. Vaevalt on kellelegi üllatuseks, et antiikfilosoofia suurkujude mõtete analüüs on endiselt päevakorral. Meeldiv on tõdeda, et seekord ei piirdutud vanade tekstide uute tõlgendusvõimalustega filosoofias traditsioonilisel viisil, vaid otsiti julgelt hermeneutilisi kontakte antiikfilosoofia klassikute maailmakäsitluse ja tänapäeva ühiskonna valupunktide vahel. Näiteks leidis John Dillon, et meil on Platonilt palju õppida nii keskkonna ja jäätmemajanduse korraldamisel, usukonfliktide ning sallimatusega toimetulemisel kui ka võimu legitiimsuse ja indiviidi vabaduse piirangute käsitlemisel. Viimased kaks valdkonda olid kahtlemata olulised juba Platoni eluajal. Küll aga peaks siinkohal hämmastunult küsima, kas antiikses Ateenaski tekkis juba liiga palju prügi, nii et omaaegne mõttehiiglane pidi selle olmeprobleemi kohta arvamust avaldama. Loomulikult mitte. Küll aga hoiatab ideedeõpetuse looja, et ülemäärase tarbimisvajaduse mõõdutu rahuldamine viib tülideni lähemate naabrite vahel, mis võib üle kasvada konfliktideks riikide ja rahvaste vahel. Kas meil on lootust Platoni tekstidest ka probleemile lahendus leida? Vaevalt. Filosoofid on alati olnud palju osavamad probleeme identifitseerima kui neid lahendama. Platon leiab, et hästi toimiva riigi rahvaarv peab olema rangelt kontrolli all, ja pakub välja ka konkreetsed piirarvud, millega meil tänapäeva maailmas pole paraku midagi peale hakata, sest ükski terve mõistusega inimene ei hakkaks kavandama inimpopulatsiooni kiiret sihipärast vähendamist. Seda, et meid on maailmas kokku juba liiga palju, teame aga ilma Platonitagi.

 

 

 

Koostööst ja organiseeritusest 

Kahjuks pole filosoofidel tänasel päeval üleüldist valmisolekut isegi filosoofiasiseseks avatud dialoogiks. Vastasel juhul arvestataks maailmakongressiga täiel määral teiste filosoofiafoorumite planeerimisel, nagu see spordis olümpiamängude puhul kombeks on. Ühe näitena mitmetest olid keemiafilosoofia kui praegu kiiresti areneva teadusfilosoofia alamharu edendajad kavandanud oma aastakonverentsi maailmakongressiga täpselt samale ajale. Viimane õnnetu asjaolu pani näiteks allakirjutanu ebameeldiva dilemma ette – kus siis ikkagi osaleda? Küllap peitub just nimetatud kooskõlastamatuses ka üks põhjusi, miks allakirjutanu oli maailmakongressil ainus Eesti esindaja. Võrdluseks meie lähinaabritega: Lätist oli kohal kaheksa ja Soomest paarkümmend osavõtjat eesotsas Helsingi ülikooli endise rektori ja värske kantsleri, tänapäeva teadusfilosoofia suurkuju Ilkka Niiniluotoga. Teine põhjus seisneb ilmselt asjaolus, et Eesti filosoofid pole tänase seisuga moodustanud ühtegi organisatsiooni, mis võiks kuuluda Rahvusvahelise Filosoofiaseltside Ühenduse (prantsus-keelse lühendiga FISP) koosseisu. Just FISP on filosoofia maailmakongresside korraldaja. Kuigi võib olla päris kindel, et filosoofia sammub Eestis ülesmäge ja Eesti filosoofid on rahvusvahelises plaanis nähtavamad kui kunagi varem, võimaldaks ametlik figureerimine FISPi raames meie positsioone veelgi tugevdada. Igal juhul on, mida kaaluda.

Kindlasti saab kongressil toimunu põhjal järeldada, et vähemalt osalenud filosoofide puhul on tuntav tõsine soov pidada sisulist dialoogi eri kultuuritraditsioonist mõtlejate vahel. Jääb loota, et see tuhin pärast kongressi ei hääbu. Kui nii läheb, siis on suurfoorumi läbiviimine Aasias oma eesmärgi küllaga täitnud.

Viie aasta pärast kutsutakse kogu maailma filosoofid läänemaise filosoofia hälli juurde Ateenas. Loodetavasti saab XXIII maailmakongressil ka Eesti esindajatest mitmuses rääkida.