Fragmendid võlurist

Ahto Lobjaka tõlkedebüüt on söakas ja ta on heitnud kinda kogu senisele Heideggeri tõlketraditsioonile, tõlkinud ringi peaaegu kõik Heideggeri peamõistete varasemad eestindused.

JOONAS HELLERMA

Peter Trawny „Heideggeri fragmendid. Filosoofiline biograafia“ on huvitav lugemisvara kõigile filosoofiast ja XX sajandi mõtteloost huvitatud lugejatele. Raamatu autor on filosoof, Martin Heideggeri (1889–1976) käsikirjade väljaandja, kes on trükiks ette valmistanud ka Heideggeri „Mustad vihud“ („Schwarze Hefte“), mis tõid pöörde Heideggeri pärandi tõlgendamisse ja uurimisse, kuna neis said uue selgusega kinnitust Heideggeri antisemitistlikud hoiakud.¹ Tõsi, Heideggeri on tema natsisümpaatia tõttu varjud alati saatnud. Ometi ei ole see Heideggeri tühistanud, pigem on igasuguse Heideggeri tõlgendamise ja taaslugemise juures tarvis kõiki neid varje üha uuesti silmas pidada. Heideggeri filosoofia on olnud liiga mõjukas ja tugeva toimega, et seda poliitilistel või ideoloogilistel põhjustel tervenisti kõrvale heita. Selles mõttes on Trawny raamatu eestindus hea algus Heideggeri-teemalise sekundaarliteratuuri tutvustamisel, sest pakub lugejale informeeritud ja kompetentse lähenemise, milles on arvestatud Heideggeri koondväljaande seni kõige viimaste publikatsioonidega.

Tegu ei ole tavapärase biograafiaga, vaid esseistlike miniatuuridega, milles mängivad tähtsat osa autori lisandused ja mõttearendused. Niisugusest fragmentaariumist on kujunenud leidlik vorm, mida on raamatu varasemates vastukajades nimetatud ka romantik Friedrich Schlegeli vaimus „sümfilosofeerimiseks“. Selline lähenemine ei sunni peale mingit kindlalt ja ühest tõlgendust, võimaldades kaleidoskoopilist Heideggeri mõtlejatee vaatlemist. Peter Trawny, olles töötanud Heideggeri käsikirjalise arhiiviga, rõhutab käsitsi kirjutatud teksti olulisust Heideggeri pärandi uurimisel. Tuleb ka välja, et Heidegger esiti tõrkus käsikirjade trükki andmise vastu. Alles võimaliku tuumasõjaga kaasnev häving pani teda meelt muutma.

Heideggeri juures rõhutavad käsikirjad ühtlasi vaikimist ja vaikust: käsikirjaline tekst on avatud lõpututeks lugemisteks ja interpretatsioonideks, ammendamata ometi tähendust. Trawny tsiteerib Heideggeri: „Kes aga looritavas teavitamises säästlikult räägib, see on esiti alles vaiki sellest, et päriselt vaikitakse“ (lk 29). Nii heljub Heideggeri isiku ja kirjutiste ümber teatud esoteeriline fluidum, kus alati „valmistutakse millegi ütlemiseks, mille poole mõeldakse“ (lk 30). Sestap on ka käsi-kiri Trawny sõnul Heideggeri jaoks ühtlasi tema „elu-jälg. Heidegger on kogu täiega selle jälje sees“ (lk 17).

Trawny annab ka teekaardi orienteerumiseks Heideggeri 102köitelises koondväljaandes, kus tekstid jaotuvad eksoteerilisteks ja esoteerilisteks. Viimane tähendab „mitte-asjastavas“ keeles rääkimist – see on kõnelemise ja mõtlemise vorm, mille poole Heidegger pidevalt teel oli ja mis muudab Heideggeri interpreteerimise lõpmatuks tööks. Arusaamatuse ja läbitungimatuse alalhoidmine ongi heideggerliku mõtlemise üks tingimusi – tundmatu ja arusaamatu loob ühtlasi saladuse ja saladus on loomingulisuse pärm. Seda mõtet arendab lisaks Heideggerile ja Trawnyle ka üks praegusaja populaarsemaid heideggeriaanlikke autoreid Byung-Chul Han, kelle „Läbipaistvusühiskond“ (tlk Hasso Krull) on ka eesti keeles loetav.

Trawny käsitluses osutubki Heideg­ger viimaks rohkem kunstnikuks, kel on liitlasi pigem poeetide seas (lk 210 jj). Heidegger jääb seepärast ka loodusteadusliku esemestava lähenemise alatiseks antipoodiks. Niimoodi asjadest eemaldudes, olemise kõnelust ja kõnetust keelde püüeldes on Heideggeri mõtlemises ka tugev sonoorne (kõlaline) mõõde, mida rõhutab just vaikuse tähtsus – sellest pinnalt olemine „kõneleb“, see heliseb või kumiseb ennemini kui asjastub või esemestub. Juba „Olemises ja ajas“ räägib Heidegger häälestusest, mis läbib inimese olemasolu.

Trawny käsitlus mõjub intellektuaalselt ausalt, ta ei püüa Heideggeri eluloo ja iseäranis tema poliitiliste afääridega seotud küsitavusi pisendada, pigem väljendab ta nende suhtes nõutust ja koormatust (lk 213). Fragmentidesse on pikitud ka üksjagu Heideggeri eraelulisi seiku alustades tema ebakonventsionaalsest abielust Elfriedega (poeg Hermann ei olnud Heideggeri lihane poeg) ja lõpetades Heideggeri paljude abieluväliste intiimsuhetega, millest kuulsaim ja diskuteeritum on vahekord Hannah Arendtiga. Armastuse teema ei kuulu siiski Heideggeri filosoofiasse, ehkki Trawny näib fragmentides rõhuvat mingile feminiinsele alltekstile Heideggeri elus või tema filosoofia mõtestamisel, mida joonib alla ka viimane fragment, kus tsiteeritakse baaris kohatud sõbrannat, kelle „naisehääl“ ütleb: „Oleme tänulikud, et selline filosoof leidus!“

Lisaks noorpõlve armusuhtele oli Arendt koos dialoogifilosoof Martin Buberiga nende juutide seas, kellega Heidegger oma elu hilisemas järgus lepituseni jõudis. Kui Arendti lugu on laiemalt teada, siis Heideggeri ja Buberi kohtumine ei ole nii tuntud, seda enam et Buber oli Heideggeri „Olemist ja aega“ varem tugevalt kritiseerinud, nimetades seda „monoloogiliseks“, kuna seal puudub sügavam arusaam inimestevahelistest suhetest. Niisuguseid intellektuaalseid seiku ja eluloolisi tagatubasid jagub fragmentidesse üksjagu.

Olemisajaloo köitvus

Mõtlejana oli Heidegger lummaja, hüpnootiline filosoof, kelle mõjuväljas olid paljud tema õpilased ja kolleegid. Tagasi vaadates, kui maskid on langenud, paistab niisugune karismaatilisus problemaatilisena. Meenutagem Thomas Manni novelli „Mario ja võlur“, kus mustkunstitrikke tegev ilmetu šarlatan hüpnotiseerib armunud noormeest nii kaua, kuni see talle pruudi pähe suud annab. Novellis lõpetatakse šarlatani lummusekunst otsustavalt, ent nii ei läinud see tegelikus elus reaalsel Saksamaal.

Trawny seostab Heideggeri filosofeerimise mõjuvust katoliikliku jutluskunstiga – Heidegger on pärit katoliiklikust miljööst – kus oluline on kõnetegu, performance. Sellist Heideggeri mõtlemise performatiivsust rõhutab Trawny fragmentides mitmel puhul. Sõna ei saa olla tuim või ilmetu, akadeemiliselt neutraalne, sõna peab mõjuma maagiliselt, muutuma lihaks ja vereks. Kummale poole jääb Heidegger – kas hüpnotisööride, poeetide, sofistide poole või filosoofide poole, kes on Sokratesest ja Platonist peale hüpnotisööre umbusaldanud?

Poeedid sõltusid mäletatavasti inspiratsioonist. Aga Platon neid lõpuni ei usaldanud, sest inspiratsioon ei ole sama, mis on teadmine (episteme). Inspiratsiooni puhul ei ole selge, mis on selle päritolu. Kui palju oli Heideggeril seda otsustavat teadmist ja kui palju jäi tema mõtlus eksperimentaalseks, inspiratsioonil rajanevaks poeesiaks? Niisuguste küsimuste hõngu võib Trawny fragmentides aduda. Kui Platon ütles Homerosest lahti, siis Heidegger otsib filosofeerimise lätteid just poeetilisest sõnast. Peter Trawny nimetabki Heideggeri hilisema mõtlemise keskset olemiasajaloo (Seinsgeschichte) kontseptsiooni „ainulaadseks teooriaeeposeks, millele 20. sajandi raames konkurenti pole“ (lk 38).

Huvitaval kombel on Eestis Heideg­geri vastu huvi tuntud just lähtuvalt nn olemisajaloolisest mõtlemisest, kus Heidegger peab intensiivset dialoogi õhtumaise filosoofiaga, kritiseerib sellele iseloomulikku olemisunustust ja püüab eelsokraatilise kreeka filosoofia abil leida võimalusi olemisküsimuse uuesti esitamiseks. Ka Trawny raamatus rõhutatakse ennekõike just seda osa Heideggeri mõtlemisest. Meenutagem, et esimene Eestis avaldatud Heideggeri tõlge pärineb 1988. aastast, milleks oli „Filosoofia lõpp ja mõtlemise ülesanne“ (tlk Ülo Matjus) ja mis on näide Heideggeri hilisest, nn olemisajaloolisest mõtlemisest. Ka seni mahukaim Heideggeri tõlge eesti keelde „Sissejuhatus metafüüsikasse“ (esmatrükk 1996, tlk Ülo Matjus) on omamoodi sissejuhatuseks just tollesse hilisemasse Heideggeri mõtlemissängi.

Ent vaevalt oleks Heideggerile osaks saanud nõnda suur mõju, kui ei oleks olnud teost „Olemine ja aeg“ (1927). Väga kesksena Trawny „Olemist ja aega“ siiski ei käsitle. Kui hilisem olemisajalooline mõtlemine on Heideggeril aina esoteerilisem (ja mingil perioodil ka revolutsiooniline), seotud spetsiifilise sõnaloome ja kindla arusaamaga lääne filosoofiast, siis „Olemise ja aja“ autor on ennekõike fenomenoloog, kes püüab eritleda inimliku olemasolu (Dasein) alust rajavaid olemistingimusi, et valmistada niimoodi ette küsimust olemise tähenduse kohta.

Edmund Husserli fenomenoloogiline meetod oli õpetanud kõigi eelarvamuste kõrvalepanekut, et minna tagasi „asjade eneste juurde“. Ka Heideggeri inimliku olemasolu (Dasein) analüüs lähtub sellest – ta loobub kartesiaanlikest abstraktsioonidest, mille järgi inimene on tunnetav subjekt ja maailm tema vastas tunnetatav objekt. Kõik sellised liigendused jätavad tähelepanuta selle, milline on inimliku olemasolu fenomen selle antuses: see on alati maailmas (In-der-Welt-sein), heidetuses (Geworfenheit), surma-poole (Sein-zum-Tode), koos teistega (Mitsein) jne. „Olemine ja aeg“ pakkus oma sügavapilgulise ja süstemaatilise esitusega uue lähenemise inimese olukorra mõtestamiseks ja niimoodi mõjuka alternatiivi filosoofiliseks mõtlemiseks.

Ent Eestis on Heidegger huvi pakkunud just oma olemisajalooliste kontseptsioonidega. Võimalik, et Nõukogude aja tingimustes pakkus see mingit alternatiivi ja paopaika marksistlikule ajaloofilosoofiale ja selle materialismile. Oma kõikehaaravuses pakub see ilmselt ka praegu võimaluse alternatiivseks mõtlemiseks, eriti kui mõista praegust globaal-ajaloolist perioodi heideggerlikult, olemisunustuses viibivana, „tehno-ökonoomilise-meediaaparaadi“ poolt valitsetuna (arusaam, mida kehastab ka Peter Trawny). Olemisajaloolisel mõtlemisel on seejuures „apokalüptiline pretensioon“: mingi äkilise teisenemise tulemusel on olemas võimalus välja jõuda „enda-omasesse“ (vt lk 242). See tähendaks millegi lõppu ja millegi algust, ent kuidas täpsemalt – seda katsetabki Heidegger oma mõtlemise ulguteedel.

Kolmas hääl

Kui esiti näib, et Trawny „Heideggeri fragmentide“ puhul on tegemist kahe mõtleja „sümfilosoofiaga“, kus fragmendid Heideggerist on põimitud Trawny mõtete ja seisukohtadega, siis raamatu eestikeelses tõlkes on aktiivses rollis veel kolmas osaline – tõlkija. Tegemist on Ahto Lobjaka esimese eesti keeles avaldatud tõlkeraamatuga, mistõttu võib rääkida tõlkedebüüdist. Debüüt on söakas, ta on heitnud kinda kogu senisele Heideggeri tõlketraditsioonile ja tõlkinud ringi peaaegu kõik Heideggeri peamõisted, mida senistest Heideggeri tekstide eestindustest leida võib. Ka siin arvustuses kasutatud tõlkevasted Lobjakale ei sobiks. Kõige paremini torkab see silma Heideggeri teose „Sein und Zeit“ eestindamisel – mitte „Olemine ja aeg“, vaid „Olemasolu ja aeg“. Saksakeelne Dasein leiab tõlke vermingus asumas-olu, Heideggeri tehnika käsitluse peamõiste Gestell on Lobjaka variandis „tellistik“, Heideggeri postuumselt välja antud teose „Beiträge zur Philosophie. Vom Ereignis“ tõlkevaste on „Panustusi filosoofiasse. Omaksandmissündmusest“ (senini: „Lisandusi filosoofiale. Omanemisest“) jne. Selline ümbertõlkimine näitab tõlkija pretensioonikust, aga ka tõlke isiklikkust.

Raamatu lõpus ongi Lobjaka pikem essee, kus ta esitab oma seisukoha soome-ugri ja indoeuroopa keelte erinevusest, analüüsib eesti verbi „olema“ lingvistikat ja etümoloogiat ja väidab, et sellega ei saa tõlkida saksakeelset sõna Sein: „eesti keel ei „ulatu“ saksa Seini, s.o metafyysika ja ontoloogiani” (lk 294). Tõlkijal on varuks kindel seisukoht, et eesti keeles ei saavat seepärast ka ütelda „Jumal on“ – eesti keele seisukohalt olevat see tähenduseta. Tulevat öelda „Jumal on olemas“. Niisugusel soome-ugri ja indoeuroopa keelte erinevuse ületamatu lõhe eeldamisel (või postuleerimisel) rajaneb Lobjaka tõlkestrateegia, mis ridade vahelt saadab signaali kogu meie senisele Heideggeri tõlketavale – see on tehtud kas oskamatult või eesti keele sisimat loomust mitte arvestavalt.² Lobjakas viitab aeg-ajalt Uku Masingu keelefilosoofiale, aga ei täpsusta siiski Masingu seisukohti, millest ta lähtub. Masing näib olevat Lobjakale Heideggeriga sarnast mõõtu autoriteet, paraku ei ava tõlkija, millega Masing teda täpsemalt on lummanud.

Nõnda võiksid fragmendid olla isegi sensatsioonimaiguline tõlkeakt, mis vastandab ennast kõigele seni tehtule. Seda enam et filosoofiliste tekstide puhul on mõisted võtmetähtsusega, mille puhul võiks ideaalis püüelda järjepidevust. Kui neid tõlgitakse iga kord isemoodi, siis tekitab see lugejate seas paraja kaose. Teisalt on Lobjaka tõlge tegelikult hea – raamat on hästi loetav, tõlgitud on ilmse süvenemisega. Pakutud tõlkevastetes Heideggeri sõnavarale on seepärast ka midagi sümpaatset. Need on äratuntavalt lähtunud kirest „asja enda vastu“, neis on nakatavat mõju, kutsudes uuesti mõtlema Heideggeri üle, aga ka (eesti) keele ja tõlkimise üle.

Ometi ei veena kõik pakutud tõlked, ka siis mitte, kui lugeda Lobjaka arutlusi eesti sõna „olema“ sobimatusest lääne filosoofia ontoloogilise põhikategooria väljendamiseks.³ Sõnaraamatuid ja etümoloogiaid appi võttes on kindlasti võimalik väidelda eri keelte „olema“ tähenduste üle, arutleda nende sobitumise või sobitamatuse üle, ent grammatilised vormid või etümoloogilised kujunemislood ei määra veel sõnade tähendusi ja kõiki võimalikke kasutusviise. Seda eriti keele poeetilises kasutuses, mis alati trotsib väljendamatut ja öeldamatut: öeldakse kõigi takistuste kiuste.⁴

Lobjakas muutub oma lingvistilistes konstruktsioonides rõhutatult sanktsioneerivaks, mis näib toetuvat alusveendumusele, et keel determineerib täielikult mõtlemise võimalused. Samas ei ava Lobjakas täpsemalt, miks ta peab sellist teoreetilist positsiooni ainumõeldavaks. Keeles peitub alati ka mingi metsik, stiihiline või poeetiline potentsiaal, mis teeb ikkagi võimalikuks öelda ka „Jumal on“ ja seda sugugi mitte eesti keelt eitades või sellele omast maailmaliigendust eirates. Justnagu Doris Kareva saab öelda „olemise kõla“ (ja mitte „olemasolemise kõla“, vt „Ööülikool“⁵). Sellel teemal on Ahto Lobjakaga väidelnud ka Hasso Krull („Tähenduse teejuhid“⁶), kus Krull toob näite, kuidas kandilistes majades elamine ei pruukinud olla meile algselt omane, ent praegu ei kujuta me teisiti ette (s.t me ei pea tõelisema, ehtsama elu jaoks tagasi telki või jurtasse kolima) ja see ei takista meil praegust majapidamist „omana“ tunnistamast.

Isegi kui Lobjaka keeleajalooline analüüs oleks õige, ei ole sellest tulenevad argumendid kohemaid veenvad, et loobuda „olema“ filosoofilisest kasutamisest eesti keeles või arvata, et eesti keel ei suuda sellega väljendada ontoloogilisi tähendusi. Filosoofia ei eelda, et tema mõisted oleksid kusagil „loomulikuna“ keeles ootamas – et seeläbi üks keel on kuidagi sattumuslikult filosoofia keel ja teine mitte. Vastupidi, filosoofia on mõisteid sagedasti tavakeelest (n-ö filosoofiaeelsest keelest) ammutanud, neid oma kasutuseks kohandanud ja täpsustanud ja sellega ka keelt avardanud. Filosoofiliste mõistete vermimine on omamoodi poeetiline akt, iseäranis kui keeles ei ole kohe vajaminevaid mõisteid käepärast.

Seepärast on kahju, et tõlkija ei ole varustanud raamatut kommentaariga, kus oleks ära toodud seniste tõlke­vastete sobimatuse põhjused ja praeguste eelised. Sõna „olema“ ei ole ju kaugeltki ainus, mille kasutamise tõlkija välistab. Miks on näiteks „panustus“ parem kui „lisandused“ saksakeelsele sõnale Beitrag, miks „visatus“ on parem kui „heidetus“? Jne. Jääb lugeja mõistatada, kas dialoogi puudumine seniste tõlgetega on kavatsuslik või tuleneb see millestki muust. Ehkki varasemad Ülo Matjuse tõlked pälvisid parajat poleemikat, siis ei ole paljud tema loodud tõlkevasted siiski tingimata nõrgad või puudulikud. Eesti filoloogina kommenteeris ja põhjendas Matjus ühe või teise tõlkevaste kasuks otsustamist põhjalikult ka lugejatele. Heideggeri seniseid tõlkeid on saatnud pühendunud ja lugejaga suhtlev tõlkijaeetos. Tulemused ei ole kivisse tahutud, ümbertõlkimine ja taastõlgendamine on iseenesest heideggerlik „paatosvormel“, ent praegusele tõlkele oleks selguse huvides kasuks tulnud selgem dialoog senise tõlketavaga.

Samal ajal on Lobjaka kaitstav Hei­deggeri-mõjuline tees keelte hierarhilisusest – kusagil on keeled, milles saab teha metafüüsilist filosoofiat ja kusagil keeled, milles ei saa – siiski mõtlemist väärt. Selle teesi järelekatsumiseks on olemas eksperimentaalne moodus: jätkuv tõlkmine. Peter Trawny raamat Heideggerist jõuab eesti keelde varem kui paljud Heideggeri originaaltekstid (sh peateos „Olemine ja aeg“). See tähendab, et meil on veel lõpuni järele proovimata eesti keele võimalused ja filosoofia vahendamise võimekus. Oma edasise panuse (et mitte öelda lisanduse) saab siin teha ka Peter Trawny raamatu tõlkija. Filosoofia tõlkimisest pidi Madis Kõivu järgi sõltuma ju koguni meie julgeolek. Oleme alles teel. „Teed, mitte teosed“ jäi mäletatavasti ka Heideggeri üheks viimaseks läkituseks.

1 Vt intervjuud Peter Trawnyga Sirbis (29. V 2015) samal teemal: https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsiaalia/olemise-varjus-martin-heideggeri-mustad-vihikud/

2 Soome keeles on Sein und Zeit tõlgitud „oleminen ja aika“, mis näitab, et meie soomeugrilastest naabrite jaoks sõna „olemine“ on soome-ugri keele kontekstis mõistetav ja sobib tõlkima saksa Sein’i.

3 Pikemalt on Ahto Lobjakas oma keele- ja tõlkefilosoofilisi seisukohti avanud traktaadis „Masinglikke märkmeid“.

Vt „Tõlkija hääl“. Eesti Kirjanike Liidu tõlkijate sektsiooni aastaraamat. SA Kultuurileht, 2021, lk 22–30.

4 Seda võiks toetada ka Heideggeri poolt „Olemises ja ajas“ sõnastatud programmiline seisukoht, mille üle arutletakse ka Trawny „Fragmentides“: „Kõrgemal kui tegelikkus seisab võimalikkus” (vt lk 126).

5 https://vikerraadio.err.ee/802839/ooulikool-doris-kareva-olemise-kola (vaadatud 15. V 2024).

6 Tähenduse teejuhid, 209. episood: Hasso Krull ja Ahto Lobjakas, „Väike pastor“ (https://www.youtube.com/watch?v=GGVbh74xymQ) (vaadatud 15. V 2024).