Usus, et saame maailma kontrollida ja alistada, peitub tohutu ülbus

Marko Pajević: „Keelte uurimine nende ajaloolises ja kultuurilistes kontekstis õpetab meile vaimu kohta rohkem kui neuroteadus oma ajuskannerite jm tehnoloogilise värgiga.“

JAANUS SOOVÄLI

Tartu ülikooli kirjastus avaldas hiljuti Marko Pajevići raamatu „Poeetiliselt mõtelda. Nüüd ja kohe“ eestikeelse tõlke. Saksa keeles ilmus raamat 2022. aasta oktoobris tuntud kultuuriteooria kirjastuselt Passagen, ingliskeelne tõlge ilmus selle aasta septembris Routledge’ilt. Marko Pajević on praegu Tartu ülikoolis külalisprofessor.

Võiksid ehk alustuseks paari sõnaga rääkida raamatu tekkimise taustast.

See raamat on suhteliselt lühike ja loetav essee, milles võtan kokku oma uurimistöö poetoloogilise antropoloogia formuleerimisest. Minu doktoritöö Paul Celani poeetikast, mis ilmus 2000. aastal, kannab alapealkirja „Poeem ja inimene – töö tähenduse kallal“. Seega olin juba akadeemilise karjääri alguses pühendunud poeetilise ja inimese suhtele ja sellele, mis osa on poeetilisel meie ideede ja enesepildi loomes. Siin on muidugi tegemist poeetilisega spetsiifilises tähenduses, mida me veidi hiljem defineerime ka täpsemalt. Oma habilitatsioonitöös andsin poeetilisele mõtlemisele süstemaatilise vormi, pannes paika poetoloogilise antropoloogia teoreetilised alused. Arvustused olid kiitvad, kuid paraku ei jõudnud raamat laiema lugejaskonnani. Niisiis otsustasin, et see mõte väärib rohkem tähelepanu ja kirjutasin esseevariandi, mis ei ole mõeldud ainult eriala asjatundjatele, vaid mis on ladusas stiilis, informatiivne, inspireeriv ja hea lugeda.

Millest see raamat siis õigupoolest räägib, mis on juhtmõtted ja teemad?

Arutluste lähtepunktiks on tähelepanek, et me elame üleüldise kriisi ajastul. Meie ühiskonnad, eriti lääne omad, paistavad olevat jõudnud olukorda, kus meie ratsionaalsus on loonud distantsi, mis lahutab meid meist enestest ja maailmast, nõnda et enam ei olda oma eluga rahul. Mõistagi on see viinud maailma enesehävituse piirile. Usun, et meil on tarvis „suuremat mõistust“ kui pelgalt instrumentaalne, kui kasutada Horkheimeri ja Adorno mõistet, eine grössere Vernunft, nagu Nietzsche selle juba on sõnastanud. Käsitledes seda tohutut probleemipundart, olen välja arendanud kaks käsitlust: keelemõtlemine (Sprachdenken) ja dialoogiline mõtlemine. Ühendatuna lubab see meil muu hulgas ümber mõtestada reaalsuse, ihu, häälestuse, atmosfääri, transtsendentsi ja loomulikult inimese kontseptsiooni. Kogu raamatut läbiv lõim on ka kohalolu/oleviku (Präsenz) mõiste, millele viitab juba ka alapealkiri „Nüüd ja kohe“.

Mida pead silmas poeetilise mõtlemise all? Sa nimetad seda ka poetoloogiliseks antropoloogiaks – miks antropoloogia?

Kui lühidalt kokku võtta, siis on poeetiline mõtlemine keelevormi ja eluvormi interaktsioon. See juhtub siis, kui subjekt konstitueerib ennast dialoogilisel ja loomingulisel viisil. See muudab ühtlasi meie taju, tundmise, mõistmise viise, lühidalt, see muudab meie maailma. Ma nimetan seda poetoloogiliseks antropoloogiaks, sest see on filosoofilise antropoloogia eriline vorm, tähendab, see kuulub (eelkõige saksa) traditsiooni, kus küsitakse, mida tähendab olla inimene. Mõistagi on see küsimuste küsimus ja paljude arvates määratleb just see küsimus inimolu olemuse: inimene on refleksiivne, s.t küsib iseenda järele. Kant plaanis kirjutada käsitluse pragmaatilisest antropoloogiast, ta tahtis analüüsida, kuidas inimene ennast loob – see oli tema silmis põhjapanevatest kriitikatest kõige olulisem, kuid ta ei jõudnud selle realiseerimiseni. Poeetilise mõtlemise abil tahame paremini mõista neid eneseloome protsesse.

Sa oled kriitiline mõningate nüüdisarengute suhtes. Mis on meie kultuuris valesti ja kuidas saab poeetiline mõtlemine appi tulla?

Läänemaailm, nimetagem seda lihtsustatult nõnda, kujutab endast erakordset edulugu ja see domineerib nüüd kogu maailmas. Minu määrangu järgi põhineb selle edu kahel käsitlusviisil. Esiteks, subjekti-objekti eristusel, see tähendab, lähenemisel maailmale või teisele mõttega neid oma kasuks ära kasutada. Teiseks, märgi-mõtlemisel, see tähendab, tähistaja ja tähistatava lahutamisel, mille abil kontrollime. Need kaks on nüüd jõudnud piirideni, või, täpsemalt, on hakanud ohustama maailma. Usus, et me saame maailma kontrollida ja alistada oma tahtele, peitub tohutu ülbus. Ökoloogiline kriis on parim näide katastroofist, milleni see võib viia. Aga ka indiviidi tasemel ei ole see teinud inimesi õnnelikumaks. Kui viidata ainult ühele aspektile, mida raamatus käsitlen: meie keha ja meie suhe sellesse. Tuleb eristada keha, mis me oleme, ja keha, mis meil on (nagu on teinud Helmuth Plessner). Esimene on eluterve ettekujutus, et keha ja vaim on üks, teine mõte aga on jäänud domineerima: kaldutakse uskuma, et oma keha saab tehnoloogiliselt täiustada, et olla õnnelikum ja edukam. Kardan, et minnakse täiesti vales suunas ja meie võõrandumine suureneb veelgi. Poeetiline mõtlemine soodustab meil iseenda ja maailmaga üheks saamist, see tähendab, holistlikku lähenemist materiaalse asemel, sest viimane jätab mulje, et kõike saab osta ja lahendada puudutamata meie kogu olemist.

Nimetasid poeetilise mõtlemise alusena keelemõtlemist. Mis laadi keelefilosoofiale poeetiline mõtlemine tugineb?

Domineeriv keelekäsitus on võrdlemisi formalistlik, Noam Chomsky oma geneetilise käsitlusviisiga on sellepoolest tõenäoliselt kõige mõjukam. Ta usub loomupärasesse keelevõimesse, mis on kõikidel inimestel sama, ta vaatleb üksnes asjade universaalset poolt. Sellel on oma väärtus, kuid eirab kultuurilisi ja ajaloolisi erinevusi. Minu käsituse järgi alles siin muutubki huvitavaks. Poeetika vaatleb lausungi eriomasust. Just erinevused ja erilisused on huvitavad. Traditsioon, kuhu ma ennast asetan, on peamiselt seotud Wilhelm von Humboldti keelekäsitusega, ma nimetan seda pigem keelemõtlemiseks (Sprachdenken) kui keelefilo­soofiaks, mis kaldub sageli analüütilise filosoofia poole. Juba Leibniz ütles, et keeled on vaimu peeglid, Humboldt kõneleb keelest kui maailmavaatest. Mõlemad käsitused teevad selgeks, et keelte uurimine on vaimu uurimine. Keelte uurimine ajaloolisest ja kultuurilistest vaatenurgast õpetab meile vaimu kohta rohkem kui neuroteadus oma ajuskannerite ja muu tehnoloogilise värgiga.

Strukturalistlikus ja poststrukturalistlikus mõtlemises käsitleti keelt sageli inimolemise, maailmas-olemise (kui kasutada Heideggeri väljendit) kõige olulisema dimensioonina. Reaktsioonina sellele on viimasel ajal tähelepanu nihkunud keelelt eemale. Sinu keelekäsitus rõhutab siiski endiselt keele erakordsust, miks nii?

Jah, sul on õigus, võib öelda, et niinimetatud keeleline pööre algas juba XX sajandi alguses ja nüüd on jälle toimumas pööre. Selle keelest ärapöördumise aspektid on väga tähelepanuväärsed, näiteks ihulisus. Kuid kuidas on ilma keeleta (selle kõige laiemas tähenduses) võimalik tähenduslikult maailmaga suhestuda? Inimmaailm koosneb suurel määral meie suhtest sellesse, s.t kuidas me seda tajume, tunneme, hindame etc. Kõike seda kontseptualiseeritakse keeles. Mõisted on sõnad, nad on keel. Me ei saa maailma mõtestada ilma selleta. Mõistagi on ka teisi maailma ja iseendaga ümberkäimise viise, näiteks muusika, vormid, värvid etc., kuid selleks, et oma tegevust mõtestada, on tarvis keelt.

Raamatus on üks keskseid mõisteid „kohalolu“ (Präsenz), kas selgitaksid seda mõistet?

Tähenduse ja kohalolu, teadlikkuse ja kohaolu vahel on konflikt. Millegi juhtunu taipamisel oleme juba alati hiljaks jäänud. Derrida nimetas seda différance’iks. Hetkel, mil saame mingist sündmusest teadlikuks, ei ole see enam päriselt kohal, me oleme enese distantseerinud ja sündmus ise on minevikus, isegi kui ainult sekundi murdosa võrra. Kohalolu on alati uus ja ainulaadne, see on müstiline hic et nunc, siin ja praegu. Seega püüda kohalolu mõtelda on mõneti paradoksaalne. Meil ei õnnestu see kunagi otseselt, kuid minu arvates peame siiski proovima. Vähemalt ei peaks me selle blokeerima, vaid tegema sellele oma elukäsituses ruumi – isegi kui see ruum jääb tühimikuks. Me peame integreerima selle tühimiku oma arusaamadesse meeldetuletusena, et kohalolu on tegelik ja inimkonnale oluline. Mingil viisil oleme kõik selliseid asju kogenud, me teame, et nad eksisteerivad. Me võime kutsuda seda armastuseks või tõeliseks kunstikogemuseks. Neil hetkedel on sündmuse iseloom, nad tõusevad esile. Me võime seetõttu kutsuda neid ka ek-stasis’teks (sõnasõnalt ’välja seisma‘). Müstikale viidates võib neid nimetada ka nunc stans’ideks, seisvateks nüüd’ideks, kuna kronoloogiline lineaarsus on katkestatud ja aeg paistab seisvat paigal. Kui kauaks? Sekundiks, igaveseks, see on juba midagi, mis ületab meie ajakäsituse. Ja need hetked on lähedalt seotud poeetilisega, milles tähendus võtab vormi. Kui tuntakse ühtsustunnet maailmaga.

Kuidas on lood dialoogilisega, kuidas see mõjutab poeetilist mõtlemist?

Selle küsimuse jaoks on just õige aeg, sest see on eelöelduga lähedalt seotud. Tavaliselt kasutatakse dialoogilist banaalses tähenduses või siis näiteks kirjandusteadlased mõtlevad siinjuures Mihhail Bahtinile. Minu peamine mõjutaja on aga saksa-juudi mõtleja Martin Buber. Buber kõneles kahest mina-suhtest, kahest viisist suhtuda teise ja maailma üldiselt. Esimene on mina-see – see on tavapärane viis, kuidas me elame: me kogeme asju, käime nendega ümber, kasutame neid, teeme nendega midagi. Kõikides nendes suhetes oleme subjektid, kes kogevad objekte, see on minu perspektiiv millelegi, mis on minust väljaspool. Teine on mina-sina suhe, kus eelnev hierarhia kaob: mina on sina’ga koos ja see mina eksisteerib üksnes tänu sellele suhtele ja selles suhtes. Selles mina-sina suhtes siseneme erilisse sfääri, mida Buber nimetab vahepealsuseks. See on kohtumine, kohalolu. Me oleme seega ületanud subjekt-objekt vastanduse ja sisenenud subjekt-subjekt suhtesse, sulandudes kokku teise ja maailmaga. Buberi jaoks on see mina-sina suhe haruldane ja efemeerne, kuid see on ka palju olulisem kui mina-see, palju tegelikum. Saksa keeles on tegelikult kaks sõna tegelikkuse jaoks, üks on Realität, see pärineb ladina res’ist (asi), ja teine on Wirklichkeit, mis pärineb saksa tegusõnast wirken, mis tähendab ’toimima’. Buber seda eristust ei teinud, kuid mina teen. Sellised tegelikkuse hetked on poeetilises mõtlemises olulised.

Vähemalt mõned su raamatu osad esindavad sotsiaalse konstruktivismi võrdlemisi tugevat vormi, jättes mulje, et inimesed on kõikvõimsad ja saavad põhimõtteliselt kõike muuta ja kujundada. Teadupoolest ei ole see ehk täielikult ühendatav sellega, mida nimetatakse antropotseeniks, mil inimeste konstruktsioonid paistavad näitavat oma piire. Mis sa selle kohta ütled?

Tänapäeval levib tõesti midagi sellist, mida võib nimetada „reaalsuse tagasipöördumiseks“ – kõlab hirmuäratavalt, kas pole? Muidugi ma ei eita, et maailm eksisteerib, ja see on mulle väga kallis, kuna mul on keha. Probleem on ainult selles, et me ei saa teada, mis see reaalsus õigupoolest on. Mis on niinimetatud „faktid“ ? Faktid iseenesest ei tähenda midagi. Maailm on, kuid meil ei ole sellele otsest ligipääsu. Me peame seda mõtestama, andma tähenduse, mida tal muidu automaatselt ei ole. Sa formuleerisid selle küsimuse hästi: antropotseeni ajastul näitavad inimlikud konstruktsioonid oma piire. Jah, probleemid, millega me maadlema peame, on tekkinud seetõttu, meil ei ole holistlikku mõtlemist ja usume liigselt probleemide tehnoloogilistesse lahendustesse. Antropotseeni probleemid eksisteerivad just seetõttu, et meil ei ole poeetilist mõtlemist, et meie suhe maailma on mina-see-suhe, mis paneb meid maailma oma huvides ära kasutama, selle asemel et näha end selle osana. Poeetiline mõtlemine üksi ei paranda tehtud kahju, kuid see saab luua uue suhte maailmaga ja võimaldab nõnda teha meil midagi paremini.

Arendades poeetilist mõtlemist näitad sa ühtlasi ka humanitaarteaduste püsivat tähtsust. Mis on humanitaarteaduste roll nüüdisaegses ühis­konnas?

Tõepoolest, on ilmne, et humanitaarteadustel on suur roll meid ohustavate väljakutsete lahendamisel. Humanitaarteadused on „tähendusteadused“, nagu ma neid nimetan. Ma saan väga hästi aru, mida Marx silmas pidas, kui ta ütles, et filosoofid on seni püüdnud maailma üksnes tõlgendada, kuid nüüd on aeg seda muuta. Ometi ei saa ma sellele lausele alla kirjutada, sest, nagu ma juba mainisin, meie maailm on suuremal määral olemas üksnes meie tõlgendustes. Kui me tõlgendame seda teisiti, siis me muudame seda. Loodusteadused, tehnoloogia ja humanitaarteadused täiendavad üksteist. Humanitaarteadlased on suuresti oma elu materiaalsete tingimuste produktid, ja loodusteadlased ja tehnikud, nagu ka nende esemed ja leiutised on tähendusloome protsesside produktid, need viimased on aga just kultuuri ja humanitaarteaduste pärusmaa. Ja see on paratamatult nii. Tehnikute ja teadlaste tegevus leiab alati aset teatud tähenduste raamistikus, mis määrab ära, mida nad saavad ja tahavad teha. See raamistik on aga just see, millega tegelevad humanitaarteadused. Kõik valdkonnad toimivad üksnes tänu tähendusele – usun, et sellest lähtuvalt saab selgeks, miks on mõistlik aru saada, kuidas me tähendust loome, kuidas me seda pidevalt muudame. See ongi poeetilise mõtlemise tuum: mõista neid tähendusloome protsesse. Humanitaarteadused aitavad meil seega mõista, mida me teeme. Eriti ajal, mil meie teod võivad kaasa tuua katastroofilisi tagajärgi.