Füüsilise arvamusrubriigi eripärad

Arvamusfestivalil oli poliitikute jälgimine suurim ajaraisk, mille tõttu nii mõnigi huvitav arutelu jäi nägemata.

JOONAS OJAP

Festivalialale jõuan liiga vara. Paide vallimägi on täis rendikaubikuid, töökaid inimesi, lahtipakkimisel kohvinurki ja paigaldamist nõudvat kila-kola. Rahulikus tempos saetakse viimaseid puitkonstruktsioone, sätitakse teatetahvleid, pihustatakse värvi või veetakse juhtmeid mööda puuoksi. Võilillelehti ja raudrohtu välja ajav vallimägi haaratakse samm-sammult enesele. Kui mahapõlenud kiriku varemeil aega veedan, möödub minust fotograaf, kes nagu muuseas minu rätsepaistes raamatuga aru pidava figuuri jäädvustab, meenutades mulle, et me kõigi siin olemise eesmärgiks on mingit muljet luua.

Sissejuhatava „Olukorrast riigis“ saate salvestuse lõppedes on festivaliala juba külastajate sagimist täis. Siin-seal on ülikonnad üksteist leidnud ning puude all jalutades võin kuulda, kuidas nad teadlikul ilmel institutsioonide võimudünaamikat selgitavaid fraase pillavad; energiapöörde ala juures seisavad kõigile ignoreerimiseks lapsed, kelle papist sildid kutsuvad muutustele – päeva viimaseks aruteluks talutatakse nad presidendi juurde, kes neile oma sümboolse tähelepanu kingib. Esimene päev möödub mul püüdluses kõigest osa saada. Arutelupealkirjade kaasatõmme on väsitav, kuid seda vaid kõige otsesemas, puht füüsilises tähenduses. Arvamusfestivali brauseris ei saa mitut kaarti avada.

Teisel päeval on vihmaga ähvardav pilvine ilm asendunud päikesepaistega. Sooja ilmaga püüan vähem ringi joosta ja keskenduda huvipakkuvale. Teemasid, mis inimesi kokku toob, on küllaga. Vaimse tervise ja hariduse teemad on toonud murelikke kodanikke üksteist kuulama ja üksteiselt õppima. Suvises õhkkonnas on arutelupealkirjade skandaalihõng vaid tähelepanukonkurentsi komponent – eksitav jäänuk trükimeediast, mis inimeste füüsilise kohaloleku puhul kandepinda ei leia. Seal, kus pürgitakse ühtse eesmärgi poole, on see julgustav ja imetlusväärne, kuid konflikte õhutavad arutelud kaotavad pahatihti seeläbi oma sisu. Poliitikutele esitavad küsimusi nende maailmavaatelised liitlased ja neis aruteludes on arvamusfestival nagu meeleavaldus umbtänaval.

Füüsilises ruumis pole arvamus enam meedia pakutav lõputu mõtteliste provokatsioonide jada, millesse intellekt end lõimib. Arvamusfestivalil on enese positsioneerimine palju suurem kunst kui pelk ideedega nõustumine või vastu argumenteerimine: end saab positsioneerida murule pikali heites ja lendavaid pääsukesi vaadeldes; saab pilti teha ja Instagramist enese eksistentsile kinnitust leida; saab arutelu kõrvale veel ajalehte lugeda ning ka armastajate kombel teineteise embusesse pugeda. Sõltumata positsioonist on igaüks äkitselt ümbritsetud arvamusliidritest, kellest meediatarbijat lahutab harilikult kommunikatiivne kuristik, kuid nüüd vaid viitsimine häält tõsta ja küsida, et mis värk on.

Arvamusfestival annab võimaluse aduda kõiki arvamusi, mida kannavad reaalsed inimesed. Füüsiline kohalolu suudab ületada nii mõnegi abstraktses inforuumis esile kerkiva konflikti, millesse me kõik vahel takerdume. Nagu Hans H. Luik Kõigi Eesti korraldatud arutelul märkis, ei takerdu neisse üksnes meediatarbijad, vaid ka ajakirjanikud ise, keda alatasa provotseerida üritatakse. Sealjuures saime teada, et Luike on alati võimalik Nõukogude Liidu ja Euroopa Liidu võrdlusega ärritada. On ta ju mõlemad vanaisad liidule kaotanud – arvake ise kummale.

Kuid isegi säärase võrdluse provokatiivses potentsiaalis võib kahelda, kui see esitatakse reaalse (vastandina retoorilisele) rahva keskel. Käisin eelmisel päeval kuulamas EKRE korraldatud arutelu „Kas Brüssel on uus Moskva?“ mis algas demokraatlikus vaimus tehtud tähelepanekuga, et ükski võrdlus ei tohiks olla tabu. Edasi liiguti malbel toonil liidutüüpide kategoriseerimise juurde Jorge Luis Borgese Hiina entsüklopeedia vaimus, milles kategoriseeritakse küll loomi: „a) keisrile kuuluvad, b) palsameeritud, c) taltsutatud, d) piimapõrsad, e) sireenid, f) muinasjutulised, g) hulkuvad koerad, h) käesolevasse klassifikatsiooni kuuluvad, i) kes mürgeldavad nagu hullud, j) loendamatud, k) joonistatud väga peene kaamelikarvast pintsliga, l) et cetera, m) kes on äsja lõhkunud kannu, n) kes eemalt paistavad kärbeste moodi“.* Kui mõtlemise ratsionaalsetele alustaladele esitatud provokatsioon välja arvata, siis midagi tugevamat ja isiklikku ma selles malbelt kulgevas arutelus ei leidnud ja ilmselt jalutasid ka Odini sõdalased pettumusega minema.

Ilmselt kõlab see kõik toredalt, kuid ilmtingimata ei ole seda. Ei saa piirduda tõdemusega, et malbed arutelud panevad pettuma ainult verevalamist nõudva publiku. Peale vastuolude mitteadresseerimise paneb see unustama, mida vastukäivat on meedias suuri vastandusi esitavatel osalistel üksteisele öelda. Isegi neil juhtudel, kui vastandujatel üksteisele midagi öelda ei ole, viib arutellu laskumata jätmine konflikti jätkumiseni koos üha labasemate retooriliste võtetega.

Nagu Hans H. Luik märkis, ei takerdu konfliktidesse üksnes meediatarbijad, vaid ka ajakirjanikud ise, keda alatasa provotseerida üritatakse. Sealjuures saime teada, et Luike on alati võimalik Nõukogude Liidu ja Euroopa Liidu võrdlusega ärritada.

Karli Saul/Postimees/Scanpix

Arvamusfestivalil väljendub see teatavas positiivses nõustumiskultuuris, mille selgitamiseks kasutan omaloodud „kahe Karli raamistikku“ (mõistliku arutelu puhul sisaldab ka eeldatavat alkoholipiirangut). See tugineb arusaamale, et arutlusvabadusest kerkib kaks võimalust, kuidas aruteluga suhestuda. Üht mentaliteeti võib siduda Karl Marxiga, kes juhtis lääne filosoofia tähelepanu sellele, et kuigi mitu tuhat aastat on kõikvõimalikud tarkpead omast arust tabavalt öelnud, pole sellest suurt kasu, sest keegi pole midagi ette võtnud. Teine võimalus on Karl Popperi mentaliteediga vastus Marxile: avatud arutelu voorus seisneb püsivas ekslikkuse (võimaluse) tunnistamises – ümberlükkamise asemel tõestamisele keskendumine hävitab lõpuks arutelu enese.

Publiku kaldumist ühe või teise mentaliteedi poole on tajuda sellest, mille peale plaksutatakse ning kas ja kuidas esitatakse küsimusi. On paratamatu, et tullakse otsima nii kinnitust universaalile, mis nõuab nii laiendamist kui ka ekslikkust, mitmekesisust ja tundmatust, mida lõputult avastada. Lepitada seda vastasseisu on tõeline tasakaaluharjutus. Probleem kerkib erakonnapoliitikute igavesest üritamisest jätta publikule mulje, et temaga ollakse ühte meelt. Sellisel puhul ei lõpe see tasakaaluharjutus hästi, vaid päädib tihti terminoloogia moonutamisega kuni publikule pole enam selge, mis on kõneleja enese meelest kindel ja mis mitte. Lahendusena rebitakse kategooriad, milles inimesed harilikult mõtlevad, kuulajail käest, ilma et need muutuks sealjuures spetsiifilisemaks. Lõpptulemuseks ongi Hiina entsüklopeedia sarnane ülevaade.

See paneb ka küsima, mida erakonnad üldse arvamusfestivalil teevad. Kas Eestis on piisav kodanikuühiskond, et erakondade esifiguurid oleksid huvitatud arvamusfestivalil toimuvast, ilma et see võimaldaks neil käia parteitelgis omaenese kirja pandud „õigetele küsimustele“ vastamas? Poliitikast huvitunud külastajana pean kibedusega nentima, et poliitikute jälgimine oli ilmselt suurim ajaraisk, mille tõttu nii mõnigi huvitav arutelu jäi nägemata.

* Michel Foucault, Sõnad ja asjad. Inimteaduste arheoloogiast. Varrak, 2015, lk 7.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht