Golemi kolmekordses embuses

Kristiina Ross

  Tiina Kirsi kirjutis “turumajanduslikust teadustootmisest” eelmises Sirbis tõi paljudele humanitaaridele leevendust: viimaks ometi võtab keegi sest üha ängistavamast painest kirjutada! Üksikuid appikarjeid või protestinoote on ligi viisteist aastat väldanud teadusreformi jooksul ennegi kuulda olnud, kuid kuulda võtnud neid keegi ei ole ning asi on läinud aina absurdsemaks. Ja viimase pooleteise või kahe aasta tulemusel, seda mööda kuidas alguses näiliselt süütu Eesti teaduse infosüsteem ehk ETIS jõudu on kogunud ja üha mütoloogilisemaid mõõtmeid omandab, hakkab suure osa humanitaaride kannatus katkema. Sestap võib arvata, et näljasele pinnasele langenud artikkel sunnib paljusid sõna võtma ning sünnitab laiema diskussiooni selle üle, missugust humanitaarteadust Eesti riik vajab ja riiklikult toetama peaks. Järgnevas püüan omalt poolt põhjendada riikliku toetuse vajalikkust, s.t toetada Tiina Kirsi mõtteavaldust, et nii rahvusteadusi kui eesti humaniora’t tervikuna tuleks “käsitleda kui (riiklikku) kaitseala”.

Praeguseks välja kujunenud olukorras on eestikeskne humanitaarteadus sattunud kolmekordse surve alla, millele meie rahvaarvust tulenevalt niigi hapralt väikesearvuline seltskond ei pruugi riigi toeta vastu panna.

 

 

Teadusbürokraatlik golem

 

Jõhkraim jõud, mis loovat mõtet alati lämmatama kipub, on bürokraatia. Ja Eesti teadusmaastikul on see asunud ajama oma haarmeid üha sügavamale, kasutades oskuslikult ära meie tubliduse e-asjanduses. Idee poolest on eespool mainitud teaduse digitaalne infosüsteem ETIS igati mõttekas ja asjalik leiutis. See peaks koguma kokku ja süstematiseerima andmed kogu Eestis tehtava teadustöö kohta ning võimaldama ühesugustelt (n-ö rahvusvaheliselt tunnustatud) alustelt lähtudes a) võrrelda eri valdkondades tehtavat omavahel ja b) kõrvutada Eestis tehtavat mujal tehtava teadustööga. Kui suhtuda sellise süsteemi pakutavasse infosse kriitiliselt ja kaine mõistusega, võiks sellest olla palju kasu nii loova tööga tegelevatele teadlastele kui teadustööd korraldavatele ametnikele.

Aga see eeldab tõesti kriitilist ja kainet suhtumist ning arusaamist, et ideaalseid süsteeme ja klassifikatsioone pole olemas. Vastasel juhul hakkab süsteem, mis luuakse mingi valdkonna kirjeldamiseks, seda valdkonda juhtima. Kui kirjelduse tulemusel saadud klassidele antakse hinne (ja eriti siis, kui ainuüksi sellest hindest lähtuvalt hakatakse jaotama raha), joonduvad kõik parema hinde saamiseks toimima nii, et nende tegevus sattuks võimalikult soodsasse kategooriasse. Süsteem haarab initsiatiivi ja asub tegema ettekirjutusi, kuni pikapeale võtab kogu valdkond süsteemile vastava kuju.

Vähemalt osa teadusametnikke näib uskuvat, et just selle poole tulebki püüelda. Ja et kui esinebki kurtmisi, siis on need tingitud sellest, et süsteem pole veel päris hea ja õige. Aga kui tõsta mõni asi kategooriast 3.2 kategooriasse 1.2 või vastupidi, tekib lõpuks formaalne süsteem, mis kirjeldab kõike täiesti objektiivselt, ning bürokraatliku masinavärgi võib julgesti sisse lülitada. Kindlaks määratud reeglite järgi ettesöödetavate andmete põhjal arvutab see välja iga teadlase väärtuse ja vajalikkuse, ning selle hinde järgi jagatakse laiali Eesti teaduse kasutada olev kasin raha: kes tublim – saab rohkem, kes mõõtu välja ei anna – jäetakse hoopis kõrvale.

Paraku on häda selles, et inimtegevuse juhtimiseks ja suunamiseks pole põhimõtteliselt võimalik leiutada mingit õiget ja objektiivset formaalset algoritmi. Loominguline mõte on olemuslikult allumatu igasuguste piiride seadmisele. Seepärast saab niisugune klassifitseeriv süsteem olla ainult tagantjärele kirjeldav. Hetkest, mil see pääseb kuskil loomingulist tegevust juhtima, saab kogu vastav tegevusvaldkond toota veel ainult surnud klišeesid.

Ka tagantjärele kirjeldavana on formaalsetele näitajatele tuginev klassifikatsioon vaimse tegevuse kirjeldamisel igal juhul puudulik. Eriti puudulik on praegune ETIS kirjeldama humanitaariat. Arvatavasti on  humanitaaria juba loomu poolest raskemini klassifitseeritav ja liigitatav kui paljud muud vaimse tegevuse valdkonnad, kuivõrd tema ülesannete hulka kuulub ka igasuguse inimliku klassifitseerimise küsimuse alla seadmine. Ja lisaks sellele – või võib-olla just sellepärast – lähtuvad ETISe (ja tema rahvusvaheliste analoogide) lahterdused ja liigitused ilmselgelt loodusteaduslikust elukäsitlusest.

 

 

Nomen-est-omen-efekt

 

Teadust defineeritakse kõige üldisemalt kui uute teadmiste loomist. Teatavasti mahub humanitaarteadustest seesuguse definitsiooni alla ainult väga väike osa, venitamisi natuke rohkem; ja suur tükk humanitaariat lihtsalt ei suhestugi seesuguse määratlusega, ehkki on tolle “veidi teaduslikuma” humanitaariaga ometi tihedalt seotud. Inglise keeles on humanitaaria juba sõnatasandil teaduste alt üldse välja jäetud: kõik teised uurimisvaldkonnad on ühe või teise selgitava määratlusega “teadused” (medical sciences, social sciences jne), humanitaaria on aga lihtsalt humanitaaria (humanities).

Eesti keeles kasutatakse siiski sõna “humanitaarteadused”. Ja kuivõrd meil on olemas haridus- ja teadusministeerium ning sellest eraldi seisev kultuuriministeerium, laheneb humanitaaria määratlusliku venivuse probleem just nagu iseenesest: see osa humanitaariast, mis käib teadusministeeriumi alla, on teadus. Mis teadus ei ole, on järelikult kultuur ja kuulub kultuuriministeeriumi alla. Pehmed ja sogased vahepealsed alad on seeläbi õnnelikult likvideeritud. Ning kõik muud konarused jäävad juba nimemaagia tasandada. Sest nimemaagiast tuleneb, et kui osa humanitaariast on kord teaduseks nimetatud, siis peab see järelikult vastama teaduse kriteeriumidele. Nomen-est-omen-põhimõttel saab igasugune tegevus, mis sattub olema HTM teadusosakonna hallata, aga ei taha hästi vastata loodusteaduslikest arusaamadest lähtuvale klassifikatsioonile, automaatselt “halva hinde”. Süsteemi silmis saab tubli olla ainult humanitaar, kes valib endale võimalikult kõvade teaduste sarnase uurimisvaldkonna.

Mis saab niisuguse asjakorralduse juures pehmetest valdkondadest ning eesti humanitaariast kui tervikust, see ei huvita mitte kedagi.

Vaatamata sellele, et ingliskeelne terminoloogia asjade seisule paremini vastab kui eestikeelne, kannatab humanitaaria loodusteaduslikku täpsust idealiseeriva bürokraatia diktaadi all ka mujal maailmas. Sellele diktaadile väliselt alludes on aga näiteks Euroopa Teadusfondi humanitaarid suutnud endale siiski mingi hingamisruumi kindlustada. Pärast pikki vaidlusi ja protestikatseid on küll välja töötatud esialgne üleeuroopaline teaduspublikatsioonide klassifikatsioon, kuid selle avaleheküljel (http://www.esf.org/research-areas/humanities/activities/research-infrastructures/faq-sheet/scope-initial-lists.html) rõhutatakse, et esitatavaid nimekirju ei ole soovitav kasutada ainsa kriteeriumina kellegi teadusliku sobivuse üle otsustamisel või uurimisraha eraldamisel. Just seda aga Eestis praegu teha üritatakse ja humanitaarteadlased on koos kõigi teistega allutatud täiesti jäigalt seesuguste lahterduste diktaadile. Nii et näiteks sõnastus, millega meie teadust suunavates dokumentides kirjeldatakse, keda Eesti riik üldse teadlaseks peab, võinuks inspireerida Kafkat: “teadusteema põhitäitjaks võib olla: 1) teadustöötaja …, kes on viimase viie aasta jooksul avaldanud vähemalt kolm lisa 1 punktides 1.1, 1.2, 1.3, 2.1, 2.2, 3.1, 3.2, 4 ja 5 määratletud eelretsenseeritud teaduspublikatsiooni …”

 

 

Väikese kultuuri võimalused

 

Muidugi võiks selle kõige peale muiata ja jääda lootma, et küll aeg asjad paika loksutab. Suurema kultuuri puhul elatakski niisugune kriis kindlasti üle; humanitaaria leiab endale ajutiselt teistsugused olemisvormid väljaspool süstematiseerijate haardeulatust, kuni olukord rahuneb ja kaine mõistus võidule pääseb. Aga eesti kultuur on oma kandjate ning seega ka potentsiaalsete uurijate ja mõtestajate arvult nii väike, et kui jätta kogu valdkond isevoolu hulpima, võib see lihtsalt lakata olemast. See on eestikeskse humanitaaria kolmas paine.

 

Pole ju saladus, et kõik Euroopa kultuurid tasapisi ühtlustuvad. Mis mõtet siis ongi palehigis vaeva näha ning eesti keele ja kultuuri eluiga iga hinna eest pikendada? Kas kahesaja või kahe tuhande aasta pärast, kunagi kaob eestikeelne kultuur kindlasti. Küsimus on ainult selles, millal ja kuidas. Kas me üritame omal initsiatiivil rahvuslikku suitsiidi sooritada ja võimalikult kähku oma eripärast vabanedes rahvusvahelistuda? Või keskendume sellele, kuidas oma kultuuri võimalikult põhjalikult uurida, kirjeldada ja mõtestada, nii et me teistesse jäljetult kadumise asemel suudaksime uude kunagi tekkivasse formatsiooni omalt poolt midagi kaasa võtta ja lisada – midagi spetsiifiliselt eestilikku, mida keegi teine sinna lisada ei saa?

Rahvusteülese kultuuripärandi hulgas ene­­sele koha kindlustamiseks peab eesti  humanitaaria enda kallal veel kõvasti tööd tegema. Kui Eesti riik seda võimaldada tahab, tuleb humanitaariale tõesti kehtestada riiklik kaitseala. Sest bürokraatlik golem oskab heaks arvata ainult seda, mis kohe ja praegu rahvusvahelisele turule kõlbab.

 

 

 

 

 

Professor Tiina Kirsi artikkel Sirbis oli olgu siis juhuslikult või teadlikult ajastatud väga tabavalt. Lehelugejale, kes ei pruugi teaduspoliitiliste nüansside ja tärminitega kursis olla, teadmiseks ehk niipalju, et 5. aprilliks ootas haridus- ja teadusministeeriumi teadusosakond täiendust rahvusvaheliste teaduskirjastuste loendile, millesse kuuluvate kirjastuste poolt välja antud autorit või teost saadab Eesti teadusinfosüsteemis (www.etis.ee) hoobilt tõsise tegija maine. Ta “kvalifitseerub”. Vähemalt humanitaaride poolelt on see loend küll juba varem kuluaarides tõsist kriitikat pälvinud, et mitte öelda – ühemõtteliselt kõlbmatuks tunnistatud. Üksikasjadesse laskumata on kriitika suurim põhjus selles, et kõiki teadusalasid ühendavasse loendisse ei kuulu ühtegi Eesti kirjastust ning seetõttu ei küüni kõrgema kategooria publikatsioonide ringi ei teaduste akadeemia, eesti keele instituudi, kirjandusmuuseumi ja Underi-Tuglase kirjanduskeskuse väljaanded ega ka näiteks Tartu ülikooli kirjastuse dissertatsioonide seeria.

Olukorra kurioossus suureneb veelgi, kui vaadata teaduspublikatsioone ka artiklite tasemel. Siingi puudub vähimgi võimalus eestikeelse teadustööga kvalifitseeruda kõrgeimale tasemele. Järeldus on lihtne: eesti keeles on tippteadust teha võimatu. Loodusteaduste puhul saan ma sellest aru, sest kodumaist auditooriumi napib või spetsiifilisema ala puhul pole ollagi ja uued ideed peavad kohe minema rahvusvahelisse käibesse. Humanitaar- või rahvusteaduste puhul on see vastupidi. Sest kellele me kirjutame? Kelle jaoks eelkõige me peame oma ajalugu, keelt, kirjandust, kunsti, folkloristikat, kultuurilugu uurima ja läbi kirjutama? Keda mujal maailmas huvitab autor, keda pole tõlgitud ühtegi keelde? Selline võimalus on kaduvväike. Isiklikult olen hämminguga täheldanud “aupaistet”, mis on mind seiranud 8-9 väljaspool Eestit ilmunud napi võõrkeelse publikatsiooni puhul, mis on ilmunud “õiges kohas” ja millega ma oma asutusele olen teeninud “siisikese”. Teaduse tegemise intentsiooniga pole neil vähimatki pistmist, pigem mõne silmapaistva eesti uudisteose reklaamiga, mis võiks heal juhul äratada mõne tõlkija tähelepanu. Kaalukamad, viidetega fundamenteeritud ja läbimõeldud asjad seevastu olen avaldanud Keeles ja Kirjanduses või Tunas või Akadeemias või Loomingus. Aga need ei tähenda “süsteemi” jaoks midagi. Küll aga autorile, sest mõne Salieri kompleksita kolleegi hea sõna õnnestunud uurimuse puhul tõendab, et hindamine peabki olema sisuline ega saa seisneda üksnes jäikade kategooriate kokkurehkendamises.

Mul on kuri kahtlus, et sellise “siisikeste” jahi üks reaalseid tulemusi on see, et muukeelsesse teadusajakirjandusse pääsenud artiklid on suures osas üsna mõttetud, mõnel juhul võib-olla ka võhiklikud ja allpool seda taset, mida nõuaks käsikirjalt mõni eesti väljaanne. Olen seda kogenud mõnda mujal ilmunud “kõva” publikatsiooni lugedes, mis Eesti-siseselt ja eesti keeles avaldatuna ei ütleks ammutuntule lisaks mitte midagi uut. Ja teiselt poolt tekivad senise olukorra jätkudes eestikeelsesse kultuurimällu lüngad, mida enam kunagi täita ei saa, ja alles arenema pääsenud teaduskeel kängub hoopis. Seda pole siis enam vajagi. Ka kirjanikud võivad esialgu veel üksteisest kirjutada monograafiaid, neile jagatakse piskut niikuinii mingist teisest potist, pronkssõduri ajaloolisest taustast jauravad publitsistid ja följetonistid niikuinii tüdimuseni. Siis ühel hetkel ongi alles ainult üks mees, kes teab ussisõnu. Ja seejärel on jokk.  

Käimas olev ja loodetavasti juba laviiniks paisuv debatt ei ole järjekordne hala, vaid põhimõtteline võitlus eesti keele diskrimineerimise vastu teaduskeelena. Jajaa, juba me tunnemegi sõbralikku õlalepatsutust, et mida te ometi, te ju saate ka siit ja sealt oma asja tegemiseks, ega asi nii hull ka ei ole, meil on isegi eestikeelset tarkvara ja peldikuseina köögikeele harjutamiseks nii palju kui kulub.

Kuid põhilisim on globaliseerumistuhinaski pidevalt endale teadvustada, et elame ainsas paigas maakeral, mille riigikeeleks on põhiseaduses sätestatud eesti keel. Lisaks on meil keeleseadus. Järelikult on emakeelse ja tipptasemel rahvusteaduste eluõiguse ja arendamise, kõige laiemas mõttes omaenda eksistentsiaalsete probleemide, mineviku, oleviku ja tuleviku mõtestamise seisukohalt tegemist poliitilise küsimusega. Eesti riigi küsimusega.  

Või misjaoks seda riiki meil üldse tarvis oligi.

Janika Kronberg