Halb asi, see kättemaksmine, ütles õpetaja Laur

Põhjalastud parvest, taastavast õigusest ja Eesti karistusõigusest, enne aga pisut Aafrikast.

HEILI SEPP

Maasaid on Aafrika rahvas, kes on oma traditsioonides kinni keskmisest kõvemini. Üks neist sai sel suvel hoobilt pihta mu juriidilis-antropoloogilisele sättumusele ja kostitas mind näidetega maasaide ühiskonnakorraldusest.

Nii rääkis Longišu, et kui üks maasai põhjustab teise surma, ei hakata tapjat karistama, nagu eeldaks meie ja Tansaania justiitssüsteem, vaid kogukonna vanemad nimetavad hüvitise, mille süüdlase pere peab ohvri perele tasuma, tavaliselt veistes. Seejuures ei tasu maksja pere seda oma varast, vaid summa kogutakse kokku kõigilt kogukonna peredelt. Pärisin siis, rikutud mõttemaailmaga, nagu olen, miks peaks need teised loovutama oma vara, et hüvitada tegu, mille eest nad – minu arusaamise järgi – üldse ei vastuta. Longišu vastas: „Sest nad teavad, et ka nende peres võib nii juhtuda.“ Järgmine kord läheb abi vaja neil. Mis puudutab aga Tansaania riiklikku politseid, siis neile ei ütle süüdlase ega kannatanu pere sõnagi, sest nood pistaks ju kellegi kohe türmi.

Kui kuuldut hiljem akadeemilisematest allikatest kontrollisin, kinnitasid need Longišu sõnu. Jõudsin isegi ühe ajaloolise seigani, mis toob vastuolu õhtumaise õigusega iseäranis selgelt esile.

1955. aastal tekitas Tansaanias kära Oldus Elishira mõrvaprotsess.1 Nimelt tappis see maasai õnnetult, kuid siiski tahtlikult eurooplasest asuniku, kes oli seadnud end kenasti sisse maalapile, kust maasaid olid just jõu- ja juuranumbrite abil välja aetud. Konflikt oli ootuspärane, kui maasaid karjatasid (nagu vanasti) oma karja läbi selle maa. Järgnenud õiguslik segapuder ei olnud aga sugugi ootuspärane. Kohalik valge võim võttis maasai vahi alla ja pidas ta üle kohut, mis lõppes pisut üllatuslikult õigeksmõistmisega. Veelgi suurem oli valgete üllatus siis, kui maasai vanemad otsustasid seejärel avada n-ö karjafondi ehk koguda lese jaoks „veritasusumma“. See oli nende arusaam õiglusest, sest ebaõigus oli sündinud. Tapjat ootas puhastusrituaal, tema võimalikku surmanuhtlust poleks maasaid mõistnud: ühest lesest saanuks lihtsalt kaks.

Tasumine versus taastumine

Aus ülestunnistus: ma ei ole kunagi mõistnud karistuse per se fetišeerimist, eriti sõnapaarides „teenitud karistus“ või „väärib karistust“ serveerituna. Juba prokurörina võttis mind kõhedaks veider õhin, mis saatis pärimist: „Noo, küsi(si)d talle ikka karmi karistuse, mis?“ Täidan kohusetundlikult Eesti Vabariigi seadusi, aga karistusse kui repressioonis väljenduvasse hukkamõistu suhtun ma kiretult. Kui kellelegi kohaldatakse riiklikult sanktsioneeritud vägivalda, peab sel olema mõte.

Mulle ei meeldi näha karistuses tasu. Halva tasumine „võrdväärse“ halvaga viib mõtted liialt kättemaksule. Paljude silmis võib see olla õiglus. Kindlasti on sellel oma õpetlik mõju. Silm silma vastu, paras palk, omad vitsad peksavad. Aga kas oskame täpselt öelda, kus lõppeb õigluseiha ja algab kättemaksusoov? Mõlemad tugineksid justkui pro­portsio­naalsuse ideele: mis on millist määra väärt. Karistusõiguse teoreetikud ei eita tänapäevalgi riiklikus karistuses peituvat kättemaksuelementi,2 aga selle essee mõte pole selgitada õigusteooriat. Ma ei taha otsida verejanule teooriast eufemistlikku katet.

Õpetaja Laur: „Nurka ma sind täna ei pane. Sa jääd täna hoopis ilma trahvita. Luba mulle, et sa täna enam ühtegi koerustükki ei tee, ja sinuga ei sünni midagi. Kas lubad?“ Kaader filmist „Kevade“ (režissöör Arvo Kruusement. Tallinnfilm, 1969).

Kahtlemata on karistuse „vastava tasu“ tähendusvarjundil Eesti karistusseadustikus oma koht. Paragrahv 56 sõnastab süüpõhimõtte: karistamise alus on isiku süü. Veel ütleb see säte: karistuse mõistmisel arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.

Nagu näha, tuleb alles viimasena juttu karistuse eri- ja üldpreventiivsest eesmärgist. Suund süüdlase mõjutamisele süütegude toimepanemisest hoiduma ja õiguskorra kaitsmise huvide arvestamine väljendavad võimalust hoida karistuse abil ära uut ülekohut, sh edasisi süütegusid, olgu siis sama inimese või kellegi teise toimepanduna.

Need karistuse tahud annavad põhjust teha juttu taastavast õigusest (eesti keeles ka „restoratiivõigus“).3 Selle Eestis mitte väga tuntud teooria südames on vastastikune vastutuse võtmine ja sõltumine. Inimene ei vastuta mitte ainult oma käitumise eest, vaid ka selle mõju eest teistele inimestele ja oma kogukonnale, kogukond aga vastutab kogu kogukonna heaolu eest.4 Taastava õiguse eesmärk on lepitada nii konflikti osapooli kui ka kahjulikult käitunud osapoolt ja kogukonda kui tervikut omavahel. Karistus kui tasu ja hukkamõist on teisejärguline. Keskmes on kogukonnatervik ja vastastikkuse põhimõte.

Eelöeldu meenutab vägisi Aafrika ubuntu-printsiipi: „Ma olen, sest me oleme.“ See sarnasus pole jäänud märkamata ka mitmel tänapäeva õigusfilosoofil. Ka eespool kirjeldatud maasai näites peegeldub samasugune mentaliteet. Maasaid usuvad, et küsijale tuleb alati anda, sest ta ju ei küsiks, kui tal vaja poleks, ja nii saab igaüks loota kõigi teiste abile, kui ta seda tõesti vajab. Selle kontseptsiooni nimi on osotua ehk nabanöör: „Oleme kõik seotud.“

Ka Eesti karistusseadustiku ridade vahel on sellele väärtusmudelile ruumi. Pole põhjust vaadata meie karistusõigust ja taastavat õigust kuidagi vastandlikena või teineteist välistavana. Kehtivast õigusest tuttavad sõnakonstruktsioonid „võimalus mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest“ ja „õiguskorra kaitsmise huvid“ lubavad kasutada karistust täiesti seaduslikult kogukondliku harmoonia taasloomiseks ja kahju heastamiseks.

Mulle ongi karistuse mõistmisel esmatähtsad samad aspektid, mida restoratiivõiguse apologeedid omistavad taastavale õigusele. Karistust mõistes küsin endalt esmalt, kas ja kuidas on võimalik pakkuda otsusega mingit positiivset lahendust – lõpetatust halvale sündmusele ja abivahendit edasiminekuks, selmet rakendada karistust nagu rusikat. See ei tähenda, et unustaksin esimesena mainitud printsiibi – karistamise alus on isiku süü. Võtan seda kui tänuväärset meeldetuletust, et karistus ei tohi kunagi sünnitada maailma rohkem valu kui tegu ise. Karistuses peitub küll riigi hukkamõist pahateole, mis väljendub teatud kitsendustes, aga neil kitsendustel peab olema mingi loov mõte. Pealiskaudsel vaatlusel võib üldpreventsiooni ja kättemaksu eristamine olla keeruline. Olen minagi vastutav nii mõnegi karmi karistuse eest. Siiski ei saa jõu näitamine olla eesmärk omaette.

Halb on tehtud, sest kuritegu on tehtud. See on minevik, nüüd tuleb edasi minna. Ja edasi peaks üritama minna paremini, paremana, vältides samalaadse kordumist. Eesti pole riik, kus tapetaks inimesi kuritegude eest. Järelikult tuleb koos edasi elada. Muidugi on alati mõni, kes kähvab: ei mingit koos minemist, pätid vangi! Silme eest ära, välismaa keeli not in my back yard.

Aga see on enesepettus. Me oleme üks kogukond ja vähemalt vahendlikult omavahel seotud. Kuritegu ei ole kunagi ainult kuritegu. Kui õhku on visatud probleem, siis tuleb üritada seda lahendada. Kogukonnana. See eeldab konstruktiivset lahendust. Pelgast teenitud karistuse mütoloogiast ei piisa.

Nuhtlusnägemusi eesti klassikutelt

Üks tabavamaid mõtisklusi karistamise teemal on Lutsu „Kevade“. Joosep Toots rikkus reegleid nii sageli, et köstri sõnul läheb enne jumala päikene looja, kui tema „vallatuste registriga“ valmis saadaks. Nii-öelda retsidiivsust ei pidurdanud isa ja köstri korduvad keretäiedki. Taas ja taas jäi ta napilt kooli edasi „tingimusega, et ta kõik koerused, nii hirmus palju kui tal neid ka iganes oli, maha jätaks ja inimeseviisi elama hakkaks. Toots lubas teha kõik, mis tema võimuses.5

Aga miski ei muutunud. Pärast kurikuulsat ristsetelugu küsis nõutu köster poisilt juba otse: „Sa tead kõik ja saad kõigest aru, mis hea või kuri on, aga sa ei taha oma jumalavallatut elu jätta. Ütle, mis pean ma sinuga tegema? Vaata, sa vaikid, sa ei mõista mulle selle küsimise peale vastata. Jaa… Ka mina ei mõista selle küsimise peale vastata. Aga ma mõtlen järele ja püüan otsusele jõuda.“6 Seni absoluutse karistusteooria esindajana paistnud köster mõistis, et karistamisest karistamise pärast ei piisa, kui see midagi ei muuda. Paistab, et temagi tahtis Tootsile lõpuks heas mõttes õpetust anda. (Pole välistatud, et köstri karistusteooria kogu keerukus vajab omaette käsitlust, sest nägi ta ju Tootsis omakorda jumalikku nuhtlust inimsoole.) Aga mida siis sellisega ikkagi teha?

Kevades“ on üks stseen, kus n-ö võimu reaktsioon Tootsi pahateole paistab siiski mõjuvat. Kui poiss tõi kooli kutsika ja õpetaja Laur küsis: „Mis sa arvad, mis ma sinuga nüüd teen?“, vaatas Toots nurga poole. Õpetaja aga vastas: „Vale kõik, nurka ma sind täna ei pane. Sa jääd täna hoopis ilma trahvita. Luba mulle, et sa täna enam ühtegi koerustükki ei tee, ja sinuga ei sünni midagi. Kas lubad?“ Toots lubas ja õpetaja palus tal lisaks oma taskute sisu ära anda, et see teda „kurja tee peale ei ahvatleks“. Jutustaja aga tõdes: „Ja imelik nähtus oli. Joosep Toots oli tundide lõpuni tõesti eeskujulik koolipoiss.“7

Sellesarnast metoodikat kasutas õpetaja ka siis, kui selgus, et just Tõnisson laskis põhja kirikumõisa poiste parve. Esmalt seadis õpetaja Tõnissoni ausa õigusemõistmise printsiipide kohaselt valiku ette: „Kuule, Tõnisson, kas sa tahad mulle täielikku tõtt rääkida, kui ma sinu käest midagi küsin?“ Tõnisson tahtis, aga tegu põhjendada oli raske. Viimaks lausus ta filmistki kuulsad sõnad: „Mis nad siis tulevad meie õue peale kaklema.“ Õpetaja Lauri – meie kirjanduse ja filmi ühe võimsaima positiivse arhetüübi – nõukas vastus ekraanile paraku ei jõudnud. Ta ütles: „Ah soo, see tähendab siis, sa tahtsid neile kätte maksta. Halb asi, see kättemaksmine.“

Edasi usutles ta poissi põhjalikult tõe varjamise küsimuses, sest Liblet karistati seetõttu ju ekslikult vallandamisega. Tõnissoni vastused, kahetsus ja halb tunne Lible pärast rahuldasid õpetajat. Ta lubas kellamehe asja korda ajada ning märkis lõpetuseks: „[M]a arvan ka, et sa kahetsed, ja nii see on õige. Väga hea. Sellest on mulle küllalt. [S]ul ei pruugi ühtegi trahvi karta. Ma ei trahvi sind; ma tean, et sa teinekord niikuinii enam seda ei tee.“8 Siingi tõstis õpetaja Laur karistamise preventiivsed ja tasakaalu taastavad eesmärgid repressiivsetest ettepoole. Tema filosoofia tuum peitub aga küllap kommentaaris Tõnissoni parveuputamise põhjendustele, sest oli ju Tõnisson üritanud omal moel saksapoisse kättemaksuga karistada.

Mõneti laurilik mõttekäik sisaldub Andrus Kiviräha hiljutises arutluses protesti üle riigireeturi ennetähtaegse vabastamise pärast. Lihtsusega à la „kuningas on alasti“ leiab ta, et soov üle dekaadi vangistatud ohutut vanurit veel vanglas hoida on lihtlabane kättemaks, mille ihujad arvavad, et „ta peab lakkamatult piinlema nagu Dante põrgu asukas!“ Kas säärane verejanuline suhtumine pole pisut mage?, küsib ta. Tuleb nõustuda: on tõesti kurb, kui keegi vajab rahuloluks seda, et teine inimene kusagil kannataks.9

Terariistade käsitlemisest

Edasiliikumisel on teinegi pool. Keda süüdlane ei huvita, siis elu on ees ju ka kannatanul. Jah, küllap mõni neist tunneb, et viha ja kibestumisega edasi minna on justkui lihtsam. Ta proovib end valusatest kogemustest jõuga lahti kiskuda. Aga kas pole seegi lihtsalt pettekujutlus? Traumaatilise sündmuse olematuks mõtlemine võib ju aidata algul toibuda, aga hiljem tuleb juhtunu ikka tagasi, kas või mälupiltidena. Mõnikord ei võimalda „lihtsalt unustada“ eluline paratamatus. Nii on see siis, kui kuriteoks on lähisuhtevägivald ning suhe jätkub kuriteost ja karistusest hoolimata. Põhjuseid on mitmesuguseid, kuid sageli ongi valida vaid halva ja väga halva vahel. Aga isegi neid olukordi on võimalik edendada, kui me ei piirdu sellega, et stigmatiseerime süüdlase kurjategijaks ja kannatanu ohvriks ning jätame siis asja sinnapaika. Ometi on just siin valdkonnas sageli taastavale õigusele kõige suurem vastuseis, sest ei suudeta uskuda dialoogi võimalikkusesse.

Hea-paha, nõrk-tugev, Punamütsike-hunt dihhotoomia, kus ohver jääb ohvriks ja kurjategija kurjategijaks, võib olla mugav neile, kelle päralt on kõrvalseisja arvustamisvabadus. Tegelikkuses on selliste suhete säilimise korral rollijaotuste virvarr hoopis keerukam. Kui pooled vähegi tahavad, võiks riik aidata sedalaadi olukordades neil nii edasi minna, et nad saaksid areneda ega jääks sesse mudelisse kinni. Vastandrollidesse takerdumine ja nendega identifitseerimine ei too kellelegi kasu.

Toon seoses ohvriidentiteedi ja selle murdmisega ühe näite kohtusaalist. Ma ei soovi sellega kutsuda üles millelegi peale mõtlemise ega soovi ärgitada kedagi prototüüpe üles otsima. Võtke seda lihtsalt ühe mõistuloona, mis on juhtumisi tõde.

Mõistsin õigeks inimese, kellele heideti ette, et ta lõi joobes ja olmetüli käigus oma elukaaslast nende ühises kodus noaga rindkeresse ja tekitas eluohtliku tervisekahjustuse. Seadus näeb sellise teo eest ette nelja- kuni kaheteistaastase vangistuse.

Nüüd detailid. Süüdistatav oli naine. Kannatanud meest oli karistatud kolmel korral nii-öelda kergemate vägivallategude eest sama naise, oma laste ema suhtes. Ükskord juhtus näiteks nii: mees tõukas naise põrandale ja kägistas teda nuiaga, seejärel lõi ja kägistas sõrgkangiga, siis kägistas kätega ning lõi rusikaga kõhtu. Tuli ette ka lauajala ja jalgadega peksmist. Ükskord ei taltunud mees ka politsei saabudes, mistõttu sai süüdistuse selleski, et üritas lüüa saabunud patrulli kruvikeerajaga kaela piirkonda. Ka see õhtu ei olnud teistsugune. Enne seda, kui naine noa haaras, oli mees löönud teda jalaga vastu põsesarna ja kägistanud.

Kas nüüd tundub ohvri ja vägivallatseja vahekord teistsugune kui algul? Asi oli kohtusse saadetud täiesti põhjendatult. Peamine õiguslik küsimus oli see, kas mehe rünne oli selleks ajaks lõppenud, kui naine noaga lõi. Mina jõudsin kõike arvestades järeldusele, et oht ei olnud veel lõppenud. Varem kuritegude eest karistamata naine, kes polnud kunagi vägivaldsusega silma torganud, oli hädakaitseseisundis. Ja kööginuga oli noahoidjas.

Esmapilgul toetas süüdistust videosalvestis naise vestlusest sündmuskohale saabunud politseinikega. Naine ütles seal, et lajatas mehele, sest tal oli kõrini. Leidsin, et enesekaitsesoov ja ärritus mehe käitumise pärast võisid eksisteerida korraga. See, et süüdistataval oli süda täis, ei välista, et tal oli hädakaitseseisund. Rõhutasin otsust kuulutades, et süüdistatava tegu oli väga napilt, aga ikkagi õiguspärane, kuid seda ei maksa korrata. Avaldasin lootust, et toimunu mõjub mehele distsiplineerivalt ja süüdistataval ei ole enam põhjust nuga kätte võtta. Midagi oligi vist juba muutunud, sest mees oli keeldunud naise vastu ütlusi andmast ja kohtuistungitele ta ei tulnud, sest jäi koju lapsi hoidma. Oma karistuse sama õhtu vägitükkide eest oli ta kokkuleppemenetluses vastu võtnud juba varem.

Justnagu õiglus võidutseks? Mingis mõttes ilmselt küll – aga! Soovitan igaühel taanduda oma südamesse ja vastata seal, kas mees oli nuga väärt. See on nipiga küsimus, millele antav vastus ütleb rohkem vastaja kui juhtumi kohta.

Otsuse kuulutamist alustasin tookord aga hoopis kaitsja hurjutamisega kaitsekõnes öeldu eest, nagu oleks süüdistatav tegutsenud vägivaldset elukaaslast noaga lüües kooskõlas riigi kriminaalpoliitikaga, mis kutsub üles perevägivalla lõpetamisele. Pereliikme löömine ei ole kunagi kriminaalpoliitikaga kooskõlas. Vägivald on halb, kriminaalpoliitika eesmärk peaks olema hoida ära mis tahes vägivald, sealhulgas ka sellised kahetsusväärsed juhtumid.

Loos on vähemalt üks iva. Seekord võttis palju peksa saanud naine rollimuutuse ohjad enda kätte ja näitas mehele oma teist palet. Näitas, et ta pole vaid ohver. Ta tegi seda kõige räigemal ja ohtlikumal viisil. Tundus, et mõjus, kuigi kõiki vilju näeme tulevikus. Oleks siiski tore, kui sellised rollinihked toimuksid vähem vägivaldselt. Et selliseid äärmusi ennetada, võiks riik aidata süüdistataval ja kannatanul näha kannatanus midagi enamat kui ohvrit. Sellisest turvalisest dialoogist räägibki taastav õigus. Verine kööginuga võiks jääda sümboolsele tasandile.

Kirjutasin otsusesse, et nuga kui asitõend tuleb hävitada. Seni kuriteovahendina käsitletud eseme äravõtmist õigeksmõistetult seadus otseselt ei luba. Sellest on saanud ju lihtsalt üks süütu nuga. Seadus lubab aga hävitada väärtusetu eseme. Selgitasingi, et kohus määrab noa kui väärtusetu eseme hävitada, lootes, et ehk aitab selle konkreetse noa puudumine majapidamisest neil edaspidi sellesarnasest vägivallast hoiduda. Ütlesin, et pole hea, kui majapidamises on nuga, millega üks abikaasa on teist löönud. See on väärtusetu, sest vägivald pole väärtus.

Essee põhineb 11. XII 2019 rahvusraamatukogus toimunud seminaril „Vägivald ja taastav õigus“ peetud ettekandel.

1 Lawrence E. Y. Mbogoni, The Trial of Oldus Elishira (1955): Murder, Politics and Justice in Late Colonial Tanganyika. Aspects of Colonial Tanzania History. Dar es Salaam, 2013, lk 57–78.

2 Nt Jaan Sootak, Karistusõigus. Üldosa. Tallinn, 2018, lk 37.

3 Taastava õiguse keskmes on ohvri vaatenurgast lähtuv arusaam õigusemõistmisest, s.o õigusemõistmise ja karistamise eesmärgina nähakse ohvri esialgse olukorra taastamist ehk kuriteoga tekitatud kahju heastamist. See saavutatakse kõige edukamalt kõiki asjaosalisi hõlmava koostöö abil. Teooria üks rajajaid, psühholoog Albert Eglash eristas taastavat õigust (ingl restorative justice) karistavast (ingl retributive) õigusest. Termin võeti kasutusele 1950ndail, kuid õiguskirjanduses ja praktikas leidis see laiemat kasutust alates 1970. aastatest.

4 Kärt Põder, Taastava õiguse meetmed perevägivalla juhtumite menetlemisel. – Õiguskeel 2016, nr 1.

5 Oskar Luts, Kevade. 13. tr. Tallinn, 1982, lk 39.

6 Luts, lk 204–205.

7 Luts, lk 82.

8 Luts, lk 88–90.

9 Andrus Kivirähk, Kättemaks on mage. – Eesti Päevaleht 13. XI 2019.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht