Herakleitos heietab ja halab

Zygmunt Baumani arvates on mäda kogu meie voolav maailmakord: kõikjal varitseb määramatus ning oleme neetud hõljuma ühest hirmust teise.

LEO LUKS

Zygmunt Bauman (1925–2017) pole Eestis tundmatu mõtleja. Maakeeli on ilmunud mõned tema esseed ning Rein Rauaga kahasse põnev vestlusraamat „Iseduse praktikad“¹, mis sai alguse maestro külaskäigust 2014. aastal. Kui rääkida Baumani ainuautorsusest, siis on vaatlusalune raamat esimene tõlge mõtleja aukartust äratavalt suurest pärandist.² Tõlkevaliku üle pole siin­kohal vaja mõtisklema hakata, kahtlemata on praegusel ajal hirm aktuaalne ja valdav probleem. Raamat on ühe teoreetilise platvormi üks paljudest edasiarendustest. Uurinud 1990ndatel mitmetes raamatutes postmodernsust ja globaliseerumist, avaldas Bauman aastal 2000 programmilise terviknägemuse „Voolav modernsus“³. Sellele järgnes veel 11 raamatut, mis sisaldavad pealkirjas voolavuse märksõna, mõned neist dialoogi vormis kellegagi kahasse kirjutatud. Ideaalses maailmas võiks unistada, et mingit lähenemist kandev katusteos tõlgitakse enne kui edasiarendused, kuid „Voolav hirm“ on igati mõistetav ka Baumani tausta tundmata. Voolavus ei ole tal kuigivõrd tehniline termin, vaid metafoor kaasaja sotsiaalse elu määramatusest küllastunud dünaamilisuse jaoks, nagu neid on hulganisti ka varem loodud (nt Deleuze’i ja Guattari orga­niteta keha või Virilio kiirus).

Kuigi Bauman oli viljakas kirjutaja kuni oma pika elu lõpuni, ilmus „Voolav hirm“ siiski juba autori küpses eas, 2006. aastal. Lootsin lugema hakates, et kogen erudiidi sulest voolavat intellektuaalset tulevärki ning autor pakub hirmude üha kasvava levimise kohta välja üllatavaid ja edasi mõtlema kutsuvaid seletusi. Paraku pidin pettuma. Kogu käsitus taandub laias laastus teada-tuntud ja viimasel poolsajandil lõpmatuseni korratud kapitalismi kriitikale, millele omane sotsiaalseid sidemeid nõrgestav voolavus on ka hirmude võimendumise põhjuseks. Ei saaks öelda, et Baumani käsitus on vale – kuigi nii mõnegi alateema puhul jääb tunne, et lisaks ajastulikele seletustele kuluks ära ka üldisem struktuurne vaade –, probleem on pigem selles, et raamat ei paku haritud lugejale eriti midagi uut. Lisaks on see kirjutatud heietavas stiilis, kuhjates lugeja ette hunnikute viisi sajandi alguse aktuaalseid näiteid. Tundub, et nende rohkus pole mõeldud probleemi illustreerimiseks, vaid oma kriitilise agenda ühe uuesti nautimiseks. Üldisemaltki riivavad mõttekordused silma. Ajastukriitika esitamise üldine meeleolu on halav ja vimmameelne, mis tuli mulle üllatusena. „Iseduse praktikates“ sellist tonaalsust ei esinenud, kuid seda ehk ka kindlal põhjusel: kui üks vestluspartneritest mõne haliseva noodi poetas, esitas teine kohe optimistliku reservatsiooni ja jutt liikus mõistlikule lainele.

Hiiobi sõnum

Raamatu sõnum on lühidalt kokku võetav. Globaalne kapitalistlik maailmakord liigub haldamatu üldise katastroofi suunas. Üks selle aspekte on ka kliimakriis (ilmumisaasta tõttu sellest väga pikalt ei kirjutata), kuid ka riiklike kontrollimehhanismide kadumine globaalse turu survel. Moderniseerumisajastu algul püsitatud täieliku turvalisuse lubadus on täitmatu. Samuti on individualiseerimisprotsessid nõrgestanud halvavalt sotsiaalseid sidemeid inimeste vahel, meedia labastanud igavikulised probleemid ja bürokraatlik masinavärk võimaldanud panna harilikud inimesed ilma kurjade kavatsusteta suuri kuritegusid sooritama. Demokraatliku maailmakorra jõuga pealesurumine mujal maailmas on lõppenud fiaskoga ja üksnes tugevdanud rahvusvahelist terrorismi. Tulevik on tume ja täis määramatust. Kõige selle tulemusel on nn hirmukultuur maailmas üha kasvamas, eriti just läänemaailmas, kus ometigi objektiivselt võttes on elu ikka veel kõige turvalisem. Heaoluühiskonna projekti läbikukkumine toob kaasa üha uusi sotsiaalseid pingeid, sundides valitsusi panustama üha rohkem kõikvõimalikesse füüsilise turvalisuse meetmetesse. Olgugi et mõned meetmed võivad olla isegi tõhusad, toidab pidev kriisilahendamise mentaliteet üleüldist hirmuõhkkonda, mis pole ära kaotatav ilma sotsiaalseid probleeme lahendamata. Kuidas neid lahendama peaks, seda Bauman täpselt ei seleta; meenutagem ka, et ta määratleb ennast sotsioloogina, mitte praktilise filosoofina. Ometi on tema tekstis kohal globaalne õiglus ning ta rõhutab korduvalt, et läänelik tarbiv elulaad on privileeg ega saa olla universaalne. Raamatu viimane peatükk „Mõtteid hirmu vastu“ peaks küll sõnastama lahendusi, ent on krüptiline ühiskondlike probleemide sõnastamisele truuksjäämise kuulutus (autor eristab end isekatest intellektuaalidest, kes globalismile suisa kaasa kiidavad või ühiskonna muredest eemale tõmbuvad).

Üldjoontes õige jutt, aga vähemalt praeguseks ka üldteada. Ehk on ka aeg Baumanile karuteene teinud: 2006. aastal polnud Baumani maalitud pilt ehk veel üheselt selge. Iraagi sõda oli algusjärgus ja ajaloo lõpu unelm veel hingitses, kliimakriisi diskursus alles kogus hoogu ning ühismeedia räuskajaid tootvaid kajakambreid polnud veel avatud. Muide, digielu panus hirmukultuuri levitamisel on raamatust ilmumisaasta tõttu jällegi puudu, aga „Iseduse praktikates“ arutatakse teema põhjalikult läbi. Ühe tähtsa ja täpse ennustuse eest tuleb Baumanit siiski kiita: peatükis „Hirmude hõljuma panemine“ visandab ta mehhanismi, kuidas üldine hirmuõhkkond suisa peab muutuma peamiseks poliitiliseks kapitaliks, kus üha otsitakse hirmu globaalsetele, vääramatutele põhjustele asendussihtmärke, vaenlase kuju. Võib öelda, et see peatükk ennustab väga täpselt tõejärgse poliitika mehhanismide domineerimist, kuigi autor pole oma tähelepanekuid isegi ennustuse vormi valanud.

Mitmes peatükis analüüsitakse erinevaid hirmu vorme või tekkepõhjusi. Tehkem mööndus, et tegemist on sotsiaalteoreetilise lähtekohaga ning kõigest huvitavast – näiteks hirmu bioloogilistest ja süvapsühholoogilistest faktoritest⁴ – rääkida ei jõua. Kuid peatükke lugedes tekib tunne, et teemasse saaks ja peaks sügavamalt kaevuma, et teised on sellest ja tollest paremini kirjutanud. Näiteks esimeses peatükis „Surmahirm“, mis on raamatu tuumakaim, tehakse jutu sees muuseas suur üldistus: „Kõik inimkultuurid on dekodeeritavad geniaalsete vahenditena, mis on välja nuputatud selleks, et muuta elu koos teadlikkusega surelikkusest elamisväärseks“ (lk 51). Teesi toestatakse kolme lahendusvariandiga: kristliku igavese elu õpetusega, teadusliku surma põhjuste tuvastamise ja nende vastu võitlemisega ning lõpu banaalsena kujutamisega meelelahutustööstuses, nt väljaheitmishirmule tuginevates reality-show’des, mille analüüsimiseks on kulutanud Bauman rohkelt trükiruumi. Kuidagi lahjaks jääb sellise üldistuse kinnitamiseks, oodanuks kinnituseks üldisemat haaret, nt mõne asjakohase antropoloogilise uurimuse⁵ toel. Kuigi surmahirmu käsitlemise käigus mainib Bauman surma (ja selle ees tuntava hirmu) kokkupuutepunkti igavikuliste, eksistentsiaalsete teemadega, ei tule kahjuks arutluse alla küsimus, milline võiks olla meie autentne, eksistent­siaalne suhe hirmuga.⁶ Kogu aur läheb hirme võimendava kaasaja kirumisele. Põgusalt kiidetakse kristluse geniaalset igavese elu lahendust, sellest aga kipub tekkima karikatuurne järeldus, justkui võiks autentne kultuurisituatsioon olla täiesti hirmuvaba.

Raamatus on veelgi samasuguseid laia lauaga lajatavaid üldistusi. Globaliseerumine on täiesti negatiivne (lk 143), ohtude haldamatus viib inimkonda päästmatult hävingu suunas (lk 109) jne. Pole raske leida selliseid väiteid ilmestavaid näiteid, nagu globaalne terrorism, hävitavad orkaanid ning ohtude eest põgenemiseks erinevad võimalused, mis tulenevad majanduslikust ebavõrdsusest, kuid nii suuri üldistusi tuleks põhjendada üldisemalt kui näiteks sobivate nähtuste vaatlus. Tegelikult leidubki kõigi Baumani väidete katteks sobilikke teoreetilisi üldistusi⁷, aga seda sorti viiteid on raamatus vähe, autori pessimismi põhjendus on kontseptuaalselt Weberi-aegne.

Raamat algab väitega, et kui seistakse pärast pikka ebamäärast ärevust ja hirmu silmitsi tegeliku ohuga, toob see kergendustunde ja annab julgust (lk 7). Kas „Voolav hirm“ on käsitletav sellise ohte konkretiseeriva teraapilise tekstina? Minu meelest mitte, pole ju Baumani analüüsigi kohaselt võimalik leida meie hirmuõhkkonna eest vastutavat konkreetset süüdlast ja võitlusse astuda. Mäda on kogu meie voolav maailmakord: kõikjal varitseb määramatus ning järelikult oleme neetud hõljuma ühest hirmust teise.

Tõlkevead ja veidrused

Kuna mu võõrkeelteoskus pole kiita, olen enamasti tõlkeküsimused arvustamisel käsitlemata jätnud, kuid antud juhul mitmed asjad suisa torkasid silma. Kuigi üldiselt on raamat tõlgitud ilusasse loetavasse eesti keelde, on meepotis tõrvatilgad, mida julgen nimetada tõlkija ja toimetaja kobarkäkiks.

Esiteks on langetatud ülimalt veider valik lisada kõik, ka pikemad tõlkija märkused sulgudes põhiteksti, selmet teha juurde joonealuseid, näiteks „(originaalis kasutab järgnev sõnamäng väljendi globaalne soojenemine ehk global warming asemel väljendit globaalne hoiatus ehk global warning – tlk)“ (lk 13).

Teiseks esineb tõlkes ebatäpsusi, eriti filosoofiaterminites. Näiteks on nii fear kui (emotsioonina mõistetud) terror tõlgitud ühtviisi hirmuks, nii on Baumani peatüki pealkirjas tehtud sõnamängust Terrors of the Global saanud globaalhirmud. Carl Schmitti suveräänsuse määratlus on tõlgitud eksitavalt õiguseks vabastada (lk 188), exempt tuleks siinkohal tõlkida mõistagi erandiks (Schmitti vastav tekstikoht on muide ammuilma eesti keeles olemas⁸). Kanti mõistele noumen on lisatud tõlkija selgitusena asi ise (lk 84). Samastus on Kanti kontekstis küll korrektne, ent sellega on nii, et Kanti tundjad märkust ei vaja, teistele ei selgita see aga midagi. Asi kulmineerub leheküljel 145, kus tekstis algul ladinakeelses originaalis esitatud sentents inter arma silent leges tõlgitakse kui käed räägivad, siis seadused vaikivad. Eks arm on inglise keelest tõesti nii relv kui ka käsivars, kuid ma ei taha uskuda, et kaks haritud inimest mõttega asja kallal olles nii eksida saavad – küllap on siin jälg tõlkeroboti kiirustavast usaldamisest.

Võõrkeelsete raamatupealkirjade esitamine on ebajärjekindel. Bourdieu prantsuskeelne raamat esitatakse ilma tõlkevasteta (lk 258) – tõsi, nii on toiminud ka Bauman. Hans Jonase raamatu pealkiri esitatakse ent algul inglise keeles (nagu teeb Bauman), seejärel tuleb sulgudes eestikeelne tõlge (lk 147). Tõlke lisamine on kiiduväärt. Ent kui võõrkeelne pealkiri alles jätta, kas ei oleks kohane esitada see juba originaalkujul, mis on teadagi saksakeelne? Kõige vaadeldu valguses oleks suisa luksus unistada sellest, et allikaviidetele oleks hariduse huvides lisatud eestikeelsed tõlkedki, juhul kui need olemas on. On küll, ja mitte vähe! Nõnda toimides oleks kätte saadud ka ühe Kanti artikli kanooniline pealkiri⁹ (lk 262).

Nii on juhtunud, kui tõlke kallal toimetavad folkloristid isekeskis. Vestlustest targemate keeletundjatega on välja tulnud, et probleem on laiem. Nii mõneski kirjastuses toimetavad kirjastuse palgalised toimetajad oma töökoormuse täitmiseks kõike, sh „Avatud Eesti raamatu“ nõudlikke tekste, sõltumata erialase kompetentsi sügavusest. Samuti ei tule toimetamiseks eraldatud toetusrahast välja eraldi sisu- ja keeletoimetuse jaoks (ka „Voolaval hirmul“ on vaid üks toimetaja). Ajad, mil kõik selles sarjas ilmunud teosed mühinal ära müüdi, on ammu möödas. Olukord nõuab analüüsi ja ehk ka muudatusi süsteemis, kuid nende esitamiseks pole siin õige koht.

1 Zygmunt Bauman, Rein Raud, Iseduse praktikad. Tlk Olavi Teppan. TLU Kirjastus, 2016.

2 Teoste loendit vt https://en.wikipedia.org/wiki/Zygmunt_Bauman

3 Zygmunt Bauman, Liquid Modernity. Polity Press, Cambridge 2000.

4 Selle kohta vt nt Jaak Panksepp, Lucy Biven, Vaimu arheoloogia. Tlk Krista Kallis. TLU Kirjastus, 2022, 5. ptk; Fritz Reimann, Hirmu põhivormid. Johannes Esto Ühing, 1995.

5 Alustuseks võib soovitada interdistsiplinaarset uurimust: Argo Moor, Dialoog surmaga. Elmatar, 2003.

6 Probleemi käsitleb nt Soren Kierkegaard, Kartus ja värin. Meeliülendavad kõned. Tlk Arvo Alas. Vagabund, 1998; Jacques Derrida, Surma and. Tlk Mart Kangur. TLU Kirjastus, 2011.

Nt Joseph A. Tainter, Kompleksühiskondade kokkuvarisemine. Tlk Kalev Lattik. Postimehe Kirjastus, 2023.

Carl Schmitt, Suveräänsuse definitsioon. Tlk Eduard Parhomenko. – Vikerkaar, 1994, nr 5, lk 50–54.

9 Immanuel Kant, Idee üldisest ajaloost maailmakodanlikus sihis. Tlk Andrus Tool. – Akadeemia 1998, nr 3, lk 527–546.