Ühisuselt mõtlemisele

Ilmar Vene

On siinpoolsus muutunud ainsaks tõeliseks maailmaks, siis hakkab inimajaloole peasisu andma võitlus omandi pärast. repro raamatust „sulle, kodumaa”

Omaette nähtuse moodustavad kultuuriloos autorid, kes on hakanud kirjameesteks olude sunnil: kutsumuslik sõjamees võis lahingus nii raskesti haavata saada, et ta oma edasise elu, mis paigalpüsist ja voodist lahutamatu, pidi pühendama raamatutarkusele. Suurima kuulsuse on seda laadi käekäiguga sõdureist saavutanud Ignatius Loyola; jäänuks ta lahingus vigastamata, siis Jeesuse ordu ja kogu jesuiitlus poleks ehk kunagi ilmunud. Autoreile, kes pidid vaimu teenimisele pühenduma vigastuse tõttu, annavad väärtuslikku lisa kõrgest soost isikud, kes riigivõimu tahtel ühiskonnast isoleeriti: juba seitsmeteistkümnendal sajandil hakati vanglamüüride vahel memuaare kirjutama. Ja muidugi ei tohi siin unustada poliitilisi mõtlejaid, kes ühiskondliku ebaõigluse tõttu pidid inimkonna õnnest mõtisklema vanglas: Tommaso Campanella „Päikeselinn”, uusaja esimesi utoopiaid, on teatavasti valminud vanglakongis.

Mingil määral jätkatakse sellist traditsiooni tänase päevani; nagu annab teada Jüri Lipping (Sirp 9. V), on Antonio Negri kirjutanud vanglas „mitu raamatut”. Pole kahtlust, et õige mitmega oleks hakkama saanud ka Hitler, kui ta vaid kõik talle mõistetud aastad oleks ära istunud.

Poliitilise mõtlemise esmaseks tunnuseks tohib pidada seda, et ohjeldamatu teotsemistahe, autorite iseloomu peajoon, tuleb ilmsiks ka mõtlemises. Esinduslikemana kõigist mõjub ehk Trotski, kellest kirjutuslaud koos sellel seisva tindipotiga oli nii-öelda lahutamatu: niipea kui vestlus parteikaaslas(t)ega mööda saanud, istus permanentse revolutsiooni teoreetik laua taha, et jätkata pooleli jäänud kirjutamist. Kirjutamisest oli Trotski hõivatud ka oma viimasel elupäeval; tema teoste ingliskeelne väljaanne, mis USAs ilmunud, sisaldab üle saja köite.

Antonio Negri looming on mulle täiesti tundmatuks jäänud, aga selles ma ei kahtle, et ta poliitiliste mõtlejate rivis väärilise koha omandab; on ju tegemist autoriga, kes kommunismi asemel kõneleb ühisusest: uuendus, mida poliitilise mõtte ajaloos edaspidi kindlasti arvestatakse. Sellest, et „kommunism” igihaljaste teemade hulka kuulub, parem üldse ei räägi; mõni päev tagasi sain sellele kinnitust ka raamatukogus, kus mulle puutus kätte Lauri Vahtre raamat, milles kirjeldatakse marksistliku ideoloogia ja nõukoguliku elukorralduse absurdsust. Lauri Vahtre arutlused heast vaimust ja pahast võimust on ärgitanud vastulauseid kirjutama; ütelda midagi viimaste toetuseks ma mingil juhul ei tahaks. Niisama kiiduväärseks arvaksin ka ennist mainitud absurdi-raamatu, aga ühtaegu ei saa ma  üle kiusatusest üksikuid selles esitatud väiteid omapoolselt tõlgendada.

Juba vanakreeka suurmõtlejad mõistsid, et põrmlased on jumalaist lootusetult kaugenenud: taevased olid soovinud, et lihtsurelikud neid kogu suutmist mööda jäljendaksid, kuid viimased paraku hoolisid ainult oma madalate tahtmiste rahuldamisest. Üldisima väljenduse sai see rahuldamistöö ainelise heaolu kindlustamises; igaüks ahnitses endale kuipalju iganes suutis, olles saagi hõivamise nimel valmis ka mustadeks tegudeks. Asi oli nii ilmne, et kõik said aru: ühiskondliku ebaõigluse juureks tuleb pidada omandiiha. Aga mis siis, kui eraomand seadusandlikus korras kaotada?

Nii ilmub Platoni „Riik”, esimene suurejooneline utoopia, mis paneb aluse kommunismiidee edasistele võitudele. Aga oleks väär võtta mõttearendusi, mida pakub suurteos, millegi ainulise ja erandlikuna; mõte ühisomandi voorusist oli Platoni ajal nii tuntud, et neile osutatakse isegi ühes Aristophanese komöödias. Mis aga veelgi iseäralikum: kommunistlikud reministsentsid ei kao kogu keskaja vältel. Kuidas nad saanuksid kaduda, kui algkristlikku kommunismi kirjeldatakse kristlikus pühakirjas, apostlite tegude raamatus? Juba sellisest ärapühitsemisest piisas, et tagada ideele mõningane järjepidevus.

Paraku ainult mõningane. Ja siitpeale oleme vastamisi käesoleva kirjutise peaküsimusega: mispärast kommunismiidee, mille arendamisele oli Platon pühendanud oma peateose, toimib varasemail ajastuil kõigest üksikute sähvatustena, mis uusaegse järjepidevusega pole üldse võrreldavad? Uusajal nimelt on järjepidevus ja järkjärguline võimendumine ilmselgelt äratuntav: XVI sajandil ilmub Thomas Moruse „Utoopia”, kuid XIX aastasajal saab juba teoks „Kommunistide Liit”, poliitiline organisatsioon!

Selle küsimuse selgitamist on otstarbekas alustada analoogiaist; leidub ju teisigi mõtteid, mis täiel määral pääsesid mõjule alles uusajal. Sääraste hulka kuulub näiteks nn keskkondlik determinism. Sellest, et keskkond inimest oluliselt kujundab, olid juba rääkinud peale Hippokratese ja Plinius Vanema, ka Platon ja Aristoteles, kuid alles Jean Bodinist peale hakatakse mõttele pöörama väärilist tähelepanu.

Nii üldiste suhtumiste muutumist saab ehk seletada ainult kõige üldisemate põhjustega; meeldigu see või mitte, kuid midagi paremat kui „suurim pööre”, mille käigus varasemate ajastute üldhoiakud pidid taanduma uusaegsuse ees, meil võtta ei ole. Ja õnneks saame tõdeda, et see vaheldumine seletab vaatlusalust küsimust igati mõistuspäraselt. Eraomandi hukatuslikkus ja keskkonna osatähtsus võisid ju silma hakata ka varasemail ajastuil, aga need ei saanud eales suureks ja kõike seletavaks peapõhjuseks; ei saanud sellepärast, et koht oli juba hõivatud. Iga ammuse koolitusega isik teadis, et pärisomane on inimesele vaimsus; hobust hinnati kiiruse ja härga jõu järgi, kuid inimene sai oma tõelise tähenduse mõtlemisvõimelt. Ta oli ainus maine olend, kellele kuulus kübeke suurest vaimust, kogu maailma käiku suunavast jumalikkusest. Niisiis toimis määrava suunajana vaim, ainelist laadi põhjused, nende seas eraomand ja keskkondlik mõju, said olla kõigest teisejärgulise tähtsusega.

See seletab, mispärast mõtlemisviis, mida praegu nimetatakse „ajalooliseks materialismiks”, esineb varasemail ajastuil paremal juhul stiihiliselt. Alles Voltaire ütles, et kõiki sõdu on ajendanud kihk varastada („varastada” sellepärast, et vargust peetakse röövimisest häbiväärsemaks); ajaloolane seevastu, kes esindas antiikset mõtlemisviisi, võis ju mõnikord ka maaomandit sõja põhjuseks pidada, kuid võtta röövimiskihku alatise ajendina ei tulnud tal mõttessegi.

Kuid ega Voltaire’gi oma veendumuseni paugupealt jõudnud, see sai võimalikuks alles tänu sajandeid jätkunud ettevalmistusele. Kõik uusaja vastuolud johtuvad arengu kahepoolsusest: sõnades ja „ametlikult” korrati endist viisi, et määravaina toimivad maailma juhtimisel jumalus ning sellest pärinev inimvaim, kuid selle kõrval võimendus pidevalt äratundmine: mingit muud vaimu peale inimliku mõtlemisvõime, mis on ilmunud pikaldase arengu tulemusel ja mille eripära määravad keskkondlikud mõjutused, üldse ei ole. XIX sajandil ollakse niikaugel, et üteldakse sõnaselgelt välja: olemine määrab teadvuse.

Sellega seoses tuli huvituda küsimusest: mis võiks olemises toimida kõige määravamalt? Varasemail ajastuil, mil maailma oli juhtinud piiritlematu vaim, polnuks sellisel huvil mõtet, kuid uusaegsetes oludes, mis siinpoolsuse kuulutasid ainutõeliseks ja milles vaimu võeti keskkondlike mõjutuste saadusena, omandas see küsimus ülisuure tähtsuse. Õnneks ei põhjustanud vastamine erilisi raskusi: oli ju ilmselge, et ainelisi väärtusi omamata ei saa ühegi inimolendi elu kuigi kaua jätkuda. Järelikult oli iga inimene kõige rohkem huvitatud oma „varanduse” suurendamisest, järelikult olid omandisuhted kujundanud inimajalugu kõige määravamalt.

Nende endastmõistetavuste taustal tuleks hinnata ka Marxi nn avastusi; küllap on iga raamatuhuviline kokku puutunud lehekülgedega, millel tehakse selgeks, et Marxi positiivsete saavutuste põhimõtteline eitamine tähendaks sõgedust. Marx avastas klassid! Muidugi avastas, aga see avastus sai möödapääsmatuks juba XVI sajandil. On siinpoolsus muutunud ainsaks tõeliseks maailmaks, siis hakkab inimajaloole peasisu andma võitlus omandi pärast ja jääb vaid kaaluda, kuidas inimesi rühmitada selle omandi seisukohalt. Lapski teab, kuidas nad rühmituvad: väiksearvulisele täissöönute kõrgkihile vastanduvad puudust kannatavad rahvahulgad. Nii ilmuvad nood klassid, kelle vahel ei saa eales olla leppimist ja kes teevad võimalikuks arenguloo vormellikult lühida kokkuvõtte: „Kogu senise ühiskonna ajalugu on klassivõitluse ajalugu”. Ühtaegu saab niimoodi paika ilmalik-teaduslik ajaloofilosoofia, mis ju pärast kristlikku maailmapilti pidi möödapääsmatult ilmuma.

Igasugune kokkuvõte on mingil määral lihtsustus; ja lause kohta, milles võetakse kokku terve inimkonna ajalugu, käib see iseäranis. Aeg-ajalt tuletati seda meelde ka Nõukogudemaal. Olen ise lugenud raamatut, milles tehti selgeks, et Vana-Roomas tegutses „ettevõtjaid”, kes ametlikult orjaseisusse kuuludes olid tegelikult orjapidajad. Küllap niimoodi oli. Ühiskond on alati nii mitmekesine, et ta kokkuvõtlikesse skeemidesse mahub kõigest kuidagimoodi. Aga see tühi ei vääri peatumist; „klassid” on triviaalsus, küll aga võiks huvi pakkuda küsimus, mispärast võitluseta nende vahel kuidagi läbi ei saa. Saint-Simon ja Fourier ometi said; esimese „industriaalühiskond” ja teise „faalanks” pidid autorite kujutlemist mööda ilmuma siia maailma, ilma et nad eelnevat „kes keda” oleksid vajanud. Marx paraku, pidades seda naiivsuseks, korrigeeris utopistliku teooria „teaduslikuks”.

Miks ta pidi seda tingimata tegema? Pole välistatud, et lugeja näeb sellises küsimuses kõigest lihtsameelsuse avaldust, kuid küsimuse põhjendatus seeläbi ei kao. Ja nimelt sellepärast, et kõige tähtsamas, inimese mõistuslikkuse (ehk jumalikkuse) küsimuses Marx ei mõtlegi Saint-Simonist lahkneda: mõlemad olid veendunud, et inimene, olles loomult mõistusest juhinduv olend, suudab rajada kõigiti mõistuspärase, s. t õiglase ühiskonna. Erinevus seisnes vaid selles, et Marx pidas õigluse ainuvõimaldajaks võitlust: kõik need, kelle jumalik loomus oli ebaõiglases ühiskonnas moondunud, pidid enne kaduma ja alles siis sai ülejäänute mõistuslikkus end maksma panna.

Lahknevuse peapõhjus seisnes ilmselt mõtlemisviisi erinevuses: Saint-Simon jätkas iidset traditsiooni, milles maailma juhtijat nähakse Vaimus, Marx aga pidas arengu suunajaks võitlust omandi pärast. Katsume nüüd seletada, mida selline seletus tähendaks kõige üldisemalt.

Kristlikus maailmapildis (praeguse kristluse kohta see ei käi) on vastamisi jumal ja kurat; teaduslikus maailmapildis vastavad nendele suurjõududele ühisomand ja eraomand. Aga see analoogia peab paika ainult üldplaanis, suhestus osapoolte vahel, mis kummagi paari moodustavad, avaldub vastandlikkuseni erinevalt. Traditsioonilises kujutluses, mis tõelise maailma arvab nähtamatuks, määratakse esimus kindlalt jumalale; kurat tohib tegutseda ainult määral, mille kõigekõrgem on arvanud tarvilikuks. Teistsugusena ilmub vahekord teaduslikes arusaamades: on siinpoolsus muutunud ainukeseks tõeliseks maailmaks, siis juhtosa hakkab ootuspäraselt etendama Selle Maailma Vürst, see tähendab kurat, see tähendab eraomand. Kaugeimas perspektiivis on ühisomand, too, mille pärast lakkamatult võideldakse, muidugi kõige tähtsam, aga tema on väga-väga kaugel ning sellisena saab ta oma hüvesid ilmutada alles mingis ebamäärases saabuvikus; esialgu teatakse ainult, et kõik nood hädad, mida eraomand aastatuhandete vältel põhjustanud, vajavad kõige otsustavamat vastutoimet. Sellest siis teadusliku maailmapildi esindajate teotsemistahe: Thomas Moruse „Utoopias” on ööpotid kullast ja Vladimir Leninilt saab see tõsiasi tormilise heakskiidu osaliseks. Kui me oleme võitnud kogu maailmas, kirjutas proletariaadi juht, siis hakatakse klosetipotte tegema kullast; see oleks vääriline respektiavaldus metallile, mille pärast on hukkunud miljonid süütud inimesed jne.

Nagu eespool juba vihjatud, on käesolev arutlus mõeldud esmajoones ääremärkusena Lauri Vahtre hiljuti ilmunud raamatule. Teos on väga huvitav ja igas suhtes lugemisväärt, aga arenguloolist järjepidevust, tundub mulle, ei ole autor alati toonitanud piisavalt. Sellest siis soov täienduse korras lisada, missugusena ma kommunismiideed näen kultuuriloolise terviku taustal.