Hitleri ja Stalini diktatuur võrdluses

Olaf Mertelsmann

Ühe juhtiva ajaloolase tähtis uurimus on nüüd olemas ka eesti keeles. Richard Overy, Diktaatorid. Hitleri Saksamaa ja Stalini Venemaa. Varrak, 2007. 686 lk.

Viimasel ajal on eesti keelde tõlgitud rida tähtsaid lähiajalugu käsitlevaid raamatuid, sealhulgas selliste autorite nagu Tony Judt, Ian Kershaw või John Lewis Gaddis teosed. Kõnealune raamat kuulub kahtlemata oluliste publikatsioonide hulka. See ei ole mitte ainult hästi loetavalt kirjutatud, vaid pakub Eesti lugejatele võimaluse heita pilk stalinismi ja natsionaalsotsialismi käsitlevatele uuematele uurimissuundadele, kuna teose originaalis avaldamisest on möödas kõigest kolm aastat.

Autor Richard Overy karjäär algas Kolmanda Reich’i majandusajaloo ning Teise maailmasõja militaarajaloo eksperdina. Nüüdseks kuulub ta nende rahvusvaheliselt tuntud Briti ajaloolaste hulka, kes kirjutavad iga paari aasta tagant ühe kaaluka monograafia, mida loetakse huviga ka väljaspool erialaringkondi.

Hitleri ja Stalini diktatuuri on  pikka aega võrreldud pigem tagasihoidlikult, kuigi see võimalus end välja pakub. Allan Bullocki 1991. aastal ilmunud Hitlerit ja Stalinit käsitlev paralleelbiograafia oli siinkohal teejuhiks, millele järgnes Ian Kershaw’ ja Moshe Lewini poolt välja antud kogumik „Stalinism and Nazism: Dictatorships in Comparison”. Sellele vaatamata on ajaloouurimustes seniajani jäädud nende diktatuuride võrdlemisel ettevaatlikuks, kuna on olemas liialt lihtsustatud samastava käsitlemise oht, mida tunneme totalitarismiteooria esindajate külma sõja algusaegadest pärinevate tööde järgi. Lisaks sellele on vaid vähesed ajaloolased võimelised käsitlema mõlemat teemade ringi (Kolmandat Reich’i ning Stalini Nõukogude Liitu) ammendavalt.

 

Ei tunne vene uurimusi

Nagu Allan Bullock on ka Richard Overy Kolmanda Reich’i ajaloo ekspert. Teadmised Nõukogude Liidu ajaloo kohta on ta omandanud suure töö ja vaevaga ega valda vene keelt. See on ka kindlasti esimene aspekt, mis annab kriitikaks põhjust. Overy ei tunne tegelikult venekeelseid uurimusi, mõningal määral aitasid teda siinkohal vene keelt oskavad assistendid. Seetõttu piirdub ta suurel määral stalinismi ajalugu käsitlevate ingliskeelsete töödega. Viimati mainitud uurimused on ta väga põhjalikult läbi töötanud, kuid tema stalinismi puudutav analüüs ei saavuta enesestmõistetavalt Hitleri diktatuuri käsitlevate lõikude taset. Lisada tuleb aga, et maailmas ei ole siiani ühtegi prominentset ning hea sulega ajaloolast, kes suudaks käsitleda mõlemat diktatuuri võrreldava kvaliteediga. Robert Gellately 2007. aastal New Yorgis ilmunud ambitsioonikas katse võrrelda ühe monograafia raames Leninit, Stalinit ja Hitlerit pole andnud tulemuseks Overy töö taset.

Positiivsena tuleb esile tõsta asjaolu, et Overy pole jätnud mõlema diktatuuri puhul majandusajalugu tagaplaanile, üleüldse puudutab ta tervet rida erinevaid aspekte kuni kultuuripoliitikani välja. Paljud ajaloolased keskenduvad kahjuks vaid poliitikale ja sündmustele või järgivad viimase aja uut kultuuriloolise lähenemisviisi trendi – siinkohal jäetakse just majanduslikud protsessid unarusse. Richard Overy puhul tuleb tunnustavalt öelda, et ta ei piirdu ainult poliitika, sõja või terroriga, vaid katab suurema teemade ringi. Sellele vaatamata on jäänud siiski argipäeva- ja ühiskonnaajaloo osakaal liialt väikeseks. Samas on just viimati mainitud ajaloo aspektid viimastel aastatel meie teadmisi mõlema diktatuuri toimimisviiside kohta märkimisväärselt kasvatanud. Samuti on Overy ignoreerinud arvukaid regionaaluurimusi, mis on vahepeal Nõukogude Liidu kohta ilmunud.

 

Parim diktatuuride võrdlus

Raamatu ülesehitus on loogiline ning 14 peatükki on temaatiliselt liigendatud. Autor pole üritanud arendada mitte kõikehõlmavat narratiivi, vaid on keskendunud analüüsile. Ta tahab selgeks teha,  kuidas need diktatuurid toimisid, millised olid sarnasused ja millised erinevused. On selge, et sõda ja terrorisüsteem võtavad palju ruumi. Eriti huvitav tundus mulle retsensendile mõlema diktaatori isikukultuse võrdlus, parteiriiki käsitlevad peatükid ning mõlema režiimi utopistlikud eesmärgid.

Meeldiv on asjaolu, et autor pole asunud moraliseerivale positsioonile ega langenud must-valge skeemi püünisesse. Overy kirjutamisstiil on väga ladus. Mitte-eestlasena ei saa ma küll hinnata eestikeelse tõlke kvaliteeti, mis tundus vahel veidi lohakas; mõned väikesed vead on ka originaalist üle võetud.

Küllap on eesti lugeja veidi pettunud, sest autor ei käsitle Baltimaid peaaegu üldse. See, mida ta kirjutab, ei viita just siinse olukorra põhjalikule tundmisele. Samas oleks hea võimalus teha võrdlev analüüs just nende alade kohta, kus lühikese aja jooksul tehti läbi nii stalinistlik kui ka natsionaalsotsialistlik valitsemisaeg.

Teine nõrk koht käsitletavas töös on asjaolu, et uurimus lõpeb üldjoontes sõjaga. Autor puudutab hilisstalinismi perioodi väga vähesel määral. Samas hakkas Nõukogude Liit aeglaselt muutuma juba enne diktaatori surma, mõningaid hilisemaid reforme, näiteks põllumajanduspoliitikas, või elamuehituse meeletu hoogustumine valmistati ette juba Stalini ajal.  Seetõttu näib Stalini-aegne Nõukogude Liit Overy käsitluses palju staatilisemana kui see tegelikult oli.

Loomulikult esineb nii mahukas töös rida väikeseid vigu või interpretatsioone, millega ma ei saa nõustuda. Samas on uurimus rajatud põhjalikule kirjanduslikule alusele ning võtab meie tänased teadmised soliidselt kokku. Kokkuvõttes võib öelda, et mõningatele reservatsioonidele vaatamata on Overy kirjutanud olulise raamatu, mida soovitan kõigile lähiajaloost huvitatutele. Praegu ei ole meil ühtegi paremat nende diktatuuride võrdlust ning seetõttu jääb vaid üle rõõmu tunda, et see raamat on nüüd olemas ka eesti keeles. Lõppude lõpuks on Eesti lähiajaloos piisavalt lähtekohti, mis lausa sunnivad diktatuure võrdlevalt käsitlema.