Imikupõlvel pole garantiid

Aet Annist

Üks Inglise lastetoidufirma on oma toidutopside kaante sisekülgedele kirjutanud südamlikke tsitaate lastest. Ameerika humoristi Don Heroldi suust on sinna nopitud järgmine: titad on nii armas viis inimesi hakatada. Lääne kultuuris suhtutakse beebidesse ja lastesse tänapäeval üldiselt kaitsvalt ja eristavalt ning tuginetakse arengupsühholoogiale. See, kuidas me veedame oma kõige õrnema ea, rajab aluse suurele osale me edasisest elust. Mida rahulikum, usaldavam, hellem ja turvalisem on see aeg, mida tasakaalukamalt saab laps kasvada, seda kindlamini võib arvata, et lapsest saab kena inimene.

Kuid suhtumine imikupõlve erineb ühiskonniti. Globaalmajanduse tingimustes tähendab lapsepõlv arengumaadel võitlust nälja ja haigustega ning tööelu algab vanuses, kus meie lapsukesed end alles jonnihoogudes poepõrandail veeretavad. Läänes oli suhtumine imikupõlve üsna teistsugune, kui lapse sünd ei tähendanud lihtsalt uut elu, hirmu, kas ta ka ellu jääb.

Ka lihtsalt kasvatuses toimunud muutused on olulised. Nende suhtumiste tõus ja kadu on osalt seotud piirangutega, mis tulenevad riiklikest ja institutsionaalsetest valikutest, mille taga võivad olla demograafilised ja/või majanduslikud huvid. Näiteks peavad Ameerikas ja Inglismaal, kus rahvastik kasvab suurel määral migratsiooni tõttu ja erilist vajadust imikute järele ei tunta, emad tööle naasma enamasti kuuekuuse või veel väikesema lapse kõrvalt. Seetõttu eelistatakse suhtumises imikutesse meetodeid, mis tagavad selle, et nad saavad võimalikult varakult ise hakkama: jäävad ise magama (ferberiseerimise ehk unekoolituse abiga), harjuvad range vanemliku rutiiniga (Gina Fordi koolkonna instruktsioonide järgi), lepivad piimapudeli, vankri või hälliga. Unekooli-mood, mis õhutab vanemaid laskma imikuil end tudule nutta, on katse vabastada vanemad öisest magamatusest, et nad ruttu töökõlbulikuks saaksid. Ka rinnaga toitmist on sellistes riikides alles viimasel ajal terviseriskidega seoses rohkem rõhutama hakatud. Nutule reageerimisest räägitakse kui ärahellitamisest. Hällis ja vankris omaette vääksuv laps on enesestmõistetavus, mitte probleem, millele lahendust otsida, näiteks linas kandmise näol. Imiku sõltuvusperioodi peavad  vanemad võimalikult kiiresti lõpetama, et edasi leiba teenida. Arenenud majandus tähendab niisiis justkui paratamatusena institutsionaliseeritud lapsepõlve.

Sellise „käed eemale” kultuuri vastand soosib imiku vanemate kõrval magamist, nõudmisel imetamist, linas kandmist, nutule kiiret reageerimist, elu imiku järgi korraldamist ning õrnas eas lastele pühendumist. Eestis on pinnas säärasele kiindumussuhte-meetodile praegu väga kohane. Emad, kel võimalik poolteist aastat lapsega koos veeta, saavad sellist intuitiivset „käed küljes” suhtumist täiel rinnal praktiseerida. Muidugi on selle perioodi lõpus seda raskem last täisajaga hoiule anda. Emad, kes lapsele pühendumist julgustava lähenemise poolele võidetud, loobuvad tööst, kui see ei paku piisavalt kohandatavat graafikut. Need, kes teavad, et see pole võimalik, alustavad varakult laste enesest võõrutamist.

Valik kodu ja töö vahel on Ameerikas ja Inglismaal viinud „emmesõdadeni”, kus vastasleerid on end veennud teise poole valiku väära olevat ja määratlevad selle põhjused isiklike eelistuste ja iseloomu tasandil. Ühel poolel nähakse olevat neurootilist täiskohaga ema, kelle iga päev on täidetud beebi Einsteini arendamisega ja kes edaspidi korraldab lastele pompoosseid sünnipäevapidusid. Teine pool omakorda vaatab tülgastusega hoolimatuid naisi, kes jätavad lapse varakult institutsioonide ükskõiksesse rüppe. Neis kisklustes unustatakse aga institutsionaalne, kultuuriline ja sotsiaalne kontekst, milleks on tööjaotust ja professionaliseerumist soodustavad ühiskondlikud prioriteedid, sooline ebavõrdsus, mis naised ränga valiku ette seab, ja klassiline diskrimineerimine, mis osale naistest üldse valikuvõimalust ei jäta.

Lapsekeskne valik saab iseloomustada piisava sissetulekuga emasid, neid, keda toetab riiklik süsteem, olgu rahaliselt, lastehoiuga või paindlikku tööd ja paindlikku töölenaasmist soodustades, või keda ümbritseb tugev sotsiaalne võrgustik. Ja see saab iseloomustada ühiskonda, sõltumata arengutasemest, kus hinnatakse asjade ja majanduse asemel inimesi ja nendevahelisi suhteid. Vastaspooltel vaenutsevad vanemad võiksid ühineda selliste tingimuste saavutamise nimel, et hästi hoitud titadest head inimesed kasvaksid.