In memoriam Agu Uudelepp

Agu Uudelepp
30. VII 1974 – 4. II 2020

Eelmine nädal lahkus meie seast Agu Uudelepp. Agul oli mitu palet: ta oli õppejõud, kommunikatsiooni konsultant, kampaaniate nõustaja, arvamusliider, meediaekspert jne.
Tema varajane lahkumine pani mind mõtlema sellele, et avalik arvamus suhtub sellistesse inimestesse kui omamoodi normaalsusse – kellele on palju antud, sellelt on kombeks ka palju nõuda ja võtta. Mulle tundub, et sageli me ei tunnusta andekust oma ümber ega oska seda hoida. Noorelt surnud suurvaimude kohta öeldakse sageli, et ei maksa ülemäära kurvastada, sest nende elu oli tegus ja üldsusele pakutud pärand niigi kaalukas, hoolimata sellest, et teekond jäi lühikeseks. 25 aasta pärast, kui keegi võtab raamaturiiulilt entsüklopeedia ja uurib U-tähe alt, kes oli Agu, võib sellisest tõlgendusest isegi piisata. Aga tema kaasteelisi see ei rahulda. Eriti Eesti ahtas vaimumaailmas, kus iga okas loeb, kui parafraseerida militaarmaailma paralleeli abil.

Inimesed, kes palju ette võtavad, on oma tegemistes sageli ka pealiskaudsed. Seda ei saa kindlasti öelda Agu kohta. Tema abikaasa Annika tuletas leheveergudel pärast kurva uudise avalikustumist meelde, et Agu oli enda meelest eeskätt õpetaja. Ta oli tagasihoidlik. Olles teda tundnud mitmest küljest, väidan, et ta oli õpetlane nii oma poosilt, eluhoiakult kui tegevuslaadilt, mis iganes mütsi all ta parasjagu ka ei tegutsenud. Ta oli selline õppejõud, kellel jagus aega tudengitega sisukalt vestelda ja kolleege ära kuulata.

Agu vaimne suurus tuli eriti välja tema neljal viimasel eluaastal. Vähestele on antud elujulgust teada iga hetk, mis varsti juhtub, aga ikkagi, pea püsti, isegi surmale vastu naeratada. Agule filosoofiliselt mõeldes: tegemist oli suure hingega mehega, nii nagu seda kirjeldab Aristoteles oma „Nikomachose eetika“ 4. raamatus. Selline inimene on vooruslik, valmis tegema head, mingil juhul ei ole ta alanduja ega kergats. Temas on alati paras annust uhkust ja suuremeelsust. Aristoteles ütleb: „See on niisugune mees, keda iseloomustab aeglane kõnnak, sügav hääl ja mõõdetud kõne, mis ei pruugi kõikidele meeldida.“ Aristotelese meelest oligi sellise inimese üks elueesmärkidest teiste silmis imetluse äratamine.

See Aristotelese käsitlus suure hingega mehest meenutab mulle Agu, kellele kõne kujundlikkus ja täpsus olid sama tähtsad kui härrasmehele viigitud püksid. Paljud, kes oma olekult on retoorilised, on sageli sisutühjad. Agu oli hea näide inimesest, kes tõestas vastupidist.

Kuivõrd Agule meeldis elu üle nalja teha ja ta kasutas sageli ka küünilist inglise huumorit, siis võtaksin selle arutluskäigu kokku, kasutades sedasama Makropouluse juhtumit, mida inglise filosoof Bernard Williams oma raamatus „Mina probleem“. See põhineb Karel Čapeki jutustusel, kus noor ooperilaulja on sündmuse hetkel juba 300 aastat olnud 42aastane ja kelle elu on kaotanud igasuguse mõtte. Williams arutleb selle näite varal, et igavene elu ei olegi ihaldusväärne ja meil on vedanud, et meil on võimalus surra.

Niisiis, head teed ja kohtumiseni, Agu!

Ott Lumi

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht