Infovaba infoühiskond

Jaak Kikas

Kelle oma on sõna? Kuidas kelle oma? Meie kõigi oma ju, kes me räägime, kuulame, loeme ja kirjutame. Kui aga neid sõnu rohkem kokku panna? Et neist saab luuletuse? Või romaani? Või teadusartikli? See teema kasvas lumepallina. Alanud ettepanekust analüüsida Guardianis ilmunud Bristoli ülikooli teaduri Mike Taylori kirjutist „Academic publishers have become the enemies of science” https://apps.facebook.com/theguardian/science/2012/jan/16/academic-publishersenemies-science liitusid siia Wikipedia 24tunnine hoiatusstreik 18. jaanuaril protestiks USA Kongressis arutusel olnud autorikaitse seaduseelnõu SOPA (vt nt Raul Veede kirjutist „Elu pimendatud internetis” eelmise laupäeva Postimehe AKs), FBI suuraktsioon failivahetusportaali MEGAUPLOAD.COM vastu (kus ka eestlased jälle „tegijad”). Aga esmalt siiski teadusest: kellele kuuluvad maksumaksja raha eest toodetud teadmised? USAs näiteks on olnud valitsev põhimõtteline seisukoht, et maksumaksja raha eest hangitud teadmised peavad olema maksumaksjale vabalt kättesaadavad. Taylor toob näitena USA Rahvusliku Terviseinstituudi (National Institutes of Health) infopoliitika. Vaba ligipääsuga kirjastamismudelit praktiseerib edukalt Public Library of Science (PLoS), kus kirjastamiskulud katavad artikli autorid. Selle põhimõtte järgimisest on võitnud mitte ainult USA, vaid kogu maailma maksumaksjad. USA Seaduseelnõu, mille esitas Kongressile Research Works Act (RWA), lõpetaks aga sellise vaba ligipääsu praktika. Mike Taylor viitab otseselt suurkirjastuste korruptiivsele tegevusele eelnõu läbisurumisel. Samal ajal on kirjastuste eneste panus teadusinfo levitamisse muutunud järjest marginaalsemaks. Kõige olulisemat rolli, artiklite eelretsenseerimist, on ju tegelikult täitnud teadlased ise ja seda täiesti tasuta. Ka tehniline eeltöö (joonised, kujundus) tehakse tänapäeval enamasti ära autorite eneste poolt. Ja teadusajakirjade paberväljaannete tähtsus on peaaegu kadunud. Jääb vaid virtuaalsete kaante vahel internetti riputamine. Ja muidugi raha kogumine nendelt, kes selle info vastu huvi tunnevad. Eesti maksumaksjalt siis nende arvukate e-ajakirjade eest, mis kõrgkoolide raamatukogude vahendusel Eesti teadlastele kättesaadavaks on tehtud.

Aga teadusinfo kättesaadavus on vaid väike (kuigi oluline) osa märksa laiemast probleemist – eksistentsiaalsest vastuolust kiirelt arenevate infotehnoloogiliste vahendite ja informatsiooni käsitlemise vahel eraomandust reguleerivate seaduste objektina.

See hullumeelne, hullumeelne tehnoloogia

Mingis mõttes võib autorikaitse jäiga liini esindajatele kaasa tunda. Sest võitlus käib ju ülivõimsa vastasega – inimkonna tehnilise progressiga, mille üks põhisuundi on uued infotehnoloogia tehnilised lahendused, mis muudavad järjest hõlpsamaks info edastamise, kopeerimise, salvestamise. Vaevalt on suudetud mingile tehnilisele lahendusele päitsed pähe panna, kui kohal on uus ja hullem. Vaevalt on selle loo lugejate hulgas enam neid, kes kunagi krihvliga tahvlile jätti kirjutasid, ja küllap needki, kes koolis sulge tindipotti pistsid, on vähemuses võrreldes nendega, kellel see kogemus puudub. Faks tuli ja läks. Fotograafiliste ja mälutehnoloogiate arenguga muutub arvatavasti varsti mõttetuks keeld, et on asju, mida tohib küll vaadata-näha, ei tohi aga pildistada. Pildistav mobiiltelefon on vaid üks sammukene sellel teel. Järjest raskemaks muutub vahetegemine inimese enese kui bioloogilise olevuse ja kõige erinevamate tehniliste lahenduste vahel, mis selle olevuse eri funktsioone toetavad, laiendavad, arendavad. Sealhulgas ka meie tajude, infoanalüüsi ja mäluga seotud keerukaid närviprotsesse. Küllap leiutatakse ka implanteeritav mälukiip, mis suudab nähtavat fotograafilise täpsusega salvestada ja (mis eriti oluline) ka kiiresti taasesitada. Sellise leiutise mõju ühiskonnale on raske ülehinnata: ületatud saaks tohutu ebatasakaal inimese informatsiooniliste sisend- ja väljundkanalite vahel. Selle tulemuseks võiks olla uue visuaalse keele teke – sõna otseses mõttes, palju võimsama analoogina foneetilisele keelele. Kas selline areng keelustatakse? Mingite näivalt vägagi õilsate loosungite lehvides?

Vanasti oli kõik parem

Kõik oli lihtne aegadel, kui raamatute paljundamine seisnes nende käsitsi ümberkirjutamises. Kui ei tuntud fotograafiat ja maalid-skulptuurid eksisteerisid füüsilises ainueksemplaris. Kui olla järjekindel, siis tuleks nõuda, et inimene ei tohiks informatsiooni ka oma ajusse (liiga kauaks) salvestada – nii oleks infoärimehel võimalus sama infot ikka jälle uuesti pakkuda. Nagu leivapätsi, mille me ära sööme ja peame siis jälle poodi uue järele minema. Kujutage ette düstoopiat, kus igal õhtul tehakse teie ajule format disk ja te olete järgmisel hommikul uuesti nõus ostma raamatut, vaatama filmi ja kuulama laulu, mida olete kogu oma elu iga päev lugenud-vaadanud-kuulanud. Muidugi on see utoopia (jäägu neuroteadlaste arvata, kui kauge) ja vaevalt ka, et varsti hakkavad kodust kodusse käima Bradbury „tuletõrjujad” („Fahrenheiti 451”) ning põletama (liiga vanu) raamatuid. Aga kuulutada legaalseks vaid isehävituvad (kindla aja pärast) failiformaadid on täiesti teostatav! Selline sünge kujutluspilt on õpetlik ka selle poolest, et ainsad, kes siin kaotajaks jäävad, on tulevased uued autorid – neid lihtsalt pole enam vaja. Samal ajal kui kõik vahendajad, kaitsjad jt elavad suurepäraselt edasi. Ei, muidugi – üks kaotaja on veel. Või väga palju kaotajaid. Meie kõik kokku, ühiskond. Kultuuritarbimine (pannes siia ka teadusinfo kasutamise) on leivatarbimisest oluliselt erinev selle poolest, et ta toodab uut kultuuri. Probleemi ehk polegi, kui õnnestuks keelustada vaid isiklikule lõpptarbimisele suunatud piraatlus – mis seal siis ikka nii väga hullu, kui nt pornotarbijad hakkavad maksma ausat täishinda. Tegelik probleem on aga selles, et kultuuris lõpptarbimist polegi. Väärtuslik läheb uuesti käibesse – kultuur ongi tsiteerimine. Vaevalt et tuleb tagasipöördumine rahvaluule kuldaega, kui autor oli tundmatu mõiste ja kogu kultuur oli pärimuskultuur, mis püsis vaid tänu sellele, et seda pidevalt ümber jutustati, st kopeeriti. Aga „olemine määrab teadvuse” (isegi kui te Marxi eriti ei usu) ja vaevalt saab uskuda, et nii radikaalne leiutis nagu internet ei jäta sügavaid jälgi kõikidesse eluvaldkondadesse.

Infovabaduse meem

See kirjutus ei ole üleskutse seaduserikkumisele, sh infopiraatluse kaudu. Kahte asja tuleb siiski meeles pidada.

Esiteks, harva kui seadusi rikub riik – on ta ju need ise kehtestanud. Aga riigi kohus on ka seadusi muuta, kui need kipuvad elule jalgu jääma. Ajalugu tunneb siiski näiteid, kus terve riigi tegevus mingil ajaperioodil on kuulutatud kuritegelikuks ja selle konkreetseid teostajaid ka täie karmusega karistatud.

Teiseks: asjad saavad selgemaks, kui vaadata sügavamale. Küsime, et mis on olnud inimese ja (inim)ühiskonna tekkeks, arenguks ja toimimiseks olulisem – kas püha, puutumatu ja kõikehõlmav eraomand või inimestevaheline kommunikatsioon ja kõik selle jaoks arendatud vahendid: keel, raamatud, koolid, arvutiside jne. Kui teil sellele küsimusele on vastus olemas, on juba lihtne vastata küsimusele, mis on suurem kuritegu inimsuse vastu: kas omaniku õiguste ahistamine või sõna- ja infovahetuse vabaduse piiramine?

Üks konkreetne ja meid kõiki puudutav (või puudutanud) näide. Tunneme uhkust selle üle, et meil on õigus haridusele. Sealhulgas tasuta üldharidusele. Haridus tähendab ka selle kaudu saadavaid teadmisi. Võiks siis ju lihtsameelselt arvata, et need teadmised on (vastaval tasemel) kvintessents kõigest, mis ühiskond ajaloo jooksul on kogunud-arendanud, kõigile vabaks kasutamiseks, ilma et kellelgi oleks monopoolseid õigusi. Nii see aga ei ole. Nagu teadusajakirjad omandavad salapärasel viisil õiguse teadlaste tööviljadele, nii on samalaadse õiguse kuidagi saanud ka õpikute kirjastajad. Ja seisavad oma õiguse eest. Kuni selleni välja, et õpetajal, kes soovib õpiku materjale oma õppetöös kasutada kuidagi teisiti kui õpilasele koduülesandeks, nt kopeerida mõnda joonist oma testi, võib tulla pahandusi.

Lõpetuseks aga midagi optimistlikku. Kui uskuda Susan Blackmore’i (ee „Meemimasinad”, Tänapäev, 2003), oleme me kõik isiksustena vaid meemipuntrad. Sarnaselt bioloogilise olelusvõitlusega „egoistlike” geenide vahel jäävad ellu need meemid, mis suudavad ennast kõige efektiivsemalt levitada. Meem, mille sisuks on info vaba levik – infovabaduse meem – peaks olema seega kõige levivam meem üldse. Ja temaga koos kõik teised teda toetavad ideed. Selle meemi vastulöök katsetele teda takistada oli võimas: üle seitsme miljoni allkirja USAst SOPA -vastasele petitsioonile internetis. Ja Kongress loobus.

„Kui Arno isaga koolimajja jõudis …” Mäletate ju? Ja tohimegi mäletada. Kus, kuidas ja mille abil on hoopis ebaolulised küsimused selle õiguse kõrval.