IRL – vastandid täiendavat teineteist

Tõnis Saarts

Lihtsustatud pildi kohaselt käib hetkel IRLis justkui „hea” ja „kurja” võitlus, kus n-ö eetilised ja isamaalised „kampsunid” võitlevad riukalikest mahhinaatoritest „ära-ostmatutega”. Jõukatsumine on ajutiselt lõppenud „kurjuse jõudude” võiduga. Reaalsus on aga paraku mitmekesisem ja komplitseeritum. Kuigi isamaalased ja respublikaanid näikse justkui olevat lepitamatud, siis eri valijaskonna gruppide ootusi silmas pidades nad paradoksaalsel kombel pigem täiendavad üksteist, tagades valimistel erakonnale arvestatava tulemuse. Erakonna lõhenemine tähendaks läbikukkumist mõlemale tiivale. Poliitikateaduslikes terminites pole IRLi sisevõitlused mitte midagi enamat kui erakonna juhtkonna ja aktivistide (erakonnasisene alternatiivne eliit) igihaljas konflikt. Aktivistid on alati kriitilisemad ja räägivad sellest, et partei juhid on erakonna kunagised ideaalid minetanud, läinud liialt võimuahneks, pragmaatiliseks, ebademokraatlikuks, jne. Teatud alus seesuguseks kriitikaks IRLi puhul muidugi on, sest Res Publica tiiva juhtfiguuridelt oleks võinud ühenderakonna tekke järel oodata mõnevõrra kompromissialtimat ja kaasavamat käitumist, vähemalt senimaani, kui uue erakonna väärtusalused ja ühisidentiteet on kinnistunud.

Ajalooline mälu on lühike ja millegipärast kipub see eriti lühiajaline olema poliitikutel. Meenutagem vana Isamaaliitu umbes kümme aastat tagasi, kui erakond kuulus Laari II valitsusse (1999–2001). Ka siis kuulutas „rahvuslaste” tiib, et küüniline pragmatism prevaleerib isamaaliste ideede üle ning aeg on pöörduda tagasi juurte juurde. Ka toona nägime täpselt sedasama klassikalist konflikti juhtkonna ja aktivistide vahel, kuigi veidi pehmemas võtmes. Toonane Isamaaliit pöörduski lõpus n-ö juurte juurde ja tulemuseks oli, et rahvuslaste tiiva ja Tunne Kelami juhitud erakonna häältesaagi absoluutseks tipuks kujunes u 10%.

Siit jõuamegi ühe olulise tõdemuseni: praegusest ühenderakonnast ja koostegutsemisest on „kampsunitel” ja respublikaanidel palju enam võita kui juhul, kus mõlemad esineksid valimistel oma lipu all. Paradoksaalsel kombel täiendavad mõlemad vastandlikud leerid teineteist. Nagu eelmise aastakümne esimese poole valimised ilmekalt demonstreerisid, siis imponeerib „kampsunite” rahvusromantiline sõnum ja venevastasus maksimaalselt vaid kümnendikule Eesti valijaskonnast. Kahekohalistest toetusprotsentidest, mida IRL nautis hiljutistel valimistel, pole „kampsunitel” eraldi esinedes põhjust unistadagi. Samas on tõsi ka see, et ilma „isamaalasteta” oleks veelgi nukramas seisus Res Publica tiib, kelle parempoolne noorte-seltskond ei eristuks Reformierakonnast imagoogiliselt enam põrmugi ja ilmselt häviks valimistel õige pea. Just „kampsunite” olemasolu ühenderakonnas tagab „äraostmatute” jutule rahvuslikest huvidest, isamaalisusest ja eetikast valijate silmis usutavuse.

Teisest küljest ei tasu ka unustada, et „kampsunid” ei suudaks ilma nooremate respublikaanideta pikas perspektiivis tagada erakonna jätkusuutlikkust ja ülal hoida dünaamilisemat kuvandit, mis on seni taganud erakonnale arvestatava toetuse ka nooremas põlvkonnas. Raske on uskuda, et „kampsunitest” poliitikud, kelle parimad päevad jäid enamasti 1990. aastatesse, suudaksid Eesti poliitikamaastikku tuulutada värskemate puhangutega. Lisaks sellele on IRLi senine arvestatav edu KOV valimistel olnud suuresti Res Publica tiiva teene: vanal Isamaaliidul oli üsna nõrk piirkondlike organisatsioonide võrgustik, mistõttu ei kogutud inimeste vähesuse tõttu kohtadel kunagi üle-eestiliselt märkimisväärset häältesaaki. Nüüdne IRL on aga kohalikel valimistel kindlalt esikolmikkuse kuuluv jõud ja seda ennekõike tänu respublikaanidelt tulnud initsiatiivile organisatsiooniga tõsiselt tööd teha.

Niisiis, „kampsunid” ja „ärastamatud” vastanduvad teineteisele, kuid ka täiendavad teineteist: isamaalaste jätkuv pildilolek legitimeerib valijate silmis IRLi sõnumi ja ideoloogia, respublikaanid aga tagavad erakonnale tugeva organisatoorse potentsiaali. Lahkuminekul on mõlemal eliidi grupil rohkem kaotada kui võita.