Jätta ilus jälg

Sovettide Ameerika-imetlus on hästi teada. Kuna imetlus ja vihkamine on olnud algusest peale vastastikune, pole mõtet arutada, kumma roll ses kõrgmodernistlikus ürituses on olulisem.

PRIIT-KALEV PARTS

Charles Eisenstein on keskkonna(kaitse)diplomaat. Tema meetod on luua õlgmehike, mille vastu suured massid saaksid koonduda – nimelt süsinikureduktsionism –, ning lepitada selle materdamise kaudu senised vaenupooled. Mitte eriti lühidalt öeldes on süsiniku­reduktsionismi kõik, kes eitavad sotsiaalse ja loodusliku ja üldse elu ühtsust ja seda, et kõik mõjutab kõike, ja näevad (keskkonna)probleemide lahendust ühe ebakoha õgvendamises ega anna endale aru, et elu loob eeldusi eluks ning Gaia on võimeline endale sobivaid tingimusi ehk homöostaasi ise hoidma. Eisenstein annab võimaluse oma nägu kaotamata madinast välja tulla mustale ja valgele, feministile ja evangelistile, veendunud kliima soojenemise eitajale ja – noh, mis see vastand ongi?! – selle jaatajale. Raamat on oluline ja põnev.

Pidin hulk aega nuputama ja tunnetama, mida õieti see Eisensteini süsinikureduktsionism või laiemalt geofüüsikaline reduktsionism tähendab. Küsides, kas ma tunnen kedagi, kes tunneks kedagi, kes on süsinikureduktsionist – need, kes pole padukõigeeitajad, siiski nagu kõik tunnistavad, et on ka lämmastik ja metaan ja plast ja maakasutus ja … Viimaks otsustasin võtta Eisen­steini süsinikureduktsionismi kui otsivat kujundit või gestalt’i. Ma arvan, et päris elus on olemas särtsutõuksireduktsionistid, lihareduktsionistid, vaimsusreduktsionistid, võrdsusreduktsionistid jne.

Eisenstein on konstruktiivne optimist. Ses osas podiseb mu sisevaidlus autoriga muidugi edasi. Sest nagu Gaia, eks nii loo ka meie praegune termotööstuslik eluviis eeldusi eluks … noh, näiteks, termotööstuslikuks tehiseluks või termofiilsete bakterite eluks saunaplaneedil, mille keskmine temperatuur on praegusest kaks-kolm-kümme kraadi kõrgem. Eisensteiniga vaieldes võiks ta enda tembeldada bio-, vee- või mullareduktsionistiks, sest ta jätab peaaegu mulje, et süsinikusisaldus atmosfääris pole probleem, elu leiab alati väljapääsu. Kui vaadata avasilmi näkku asjadele, millest kliimateadlased räägivad pimedas ja teki all, näiteks igikeltsa sulamisel vallanduv metaan või Gröönimaa ja Lääne-Arktika jäälaamade liikveleminek, siis tundub usk elu hakkamasaamisse üpris hurraaoptimistlik.

Käepärast on miljardite aastate salvestised selle kohta, kui kõrge oli merepind ja milline kliima siis, kui kasvuhoonegaase oli atmosfääris sama palju kui praegu või on kümne või saja aasta pärast. Eisensteini bioreduktsionismi (või biooptimismi) vastu on kainestav meenutada, et kui viimati oli CO2 tase praegusega võrreldav, 15 miljonit aastat tagasi, oli merepind 20 meetrit kõrgem ja poolustel ujusid krokodillid. Ja isegi toonane heide (ilmselt vulkaaniline) vallandus umbes 40 korda aeglasemalt kui praegune. Võimalik, et elule pole kunagi Maa ajaloos nii äkilist väljakutset esitatud.1 Oma hobuse sõnnikut kärutades tunnen koos Eisensteiniga alandlikku imetlust suurimetajate võime ees luua mulda ja usun, et nad suudavad peatada kõrbestumise ja igikeltsa sulamise. Ent kui kuulen Pakistani tulvades uppunud miljonist veisest, vajun kössi elu haavatavuse pärast.2 Kas ei katsu Eisenstein emakese Gaia näol tagauksest sisse sokutada vana head kõikvõimsat ja heatahtlikku Jumalat, superkangelast, kes viimasel hetkel asjad ära klaarib, nagu ikka Ameerika filmis? Mingit garantiid tegelikult ju pole. Seda möönab ka autor.

Aga kahtlemata on Eisensteini pilguheit eitajate-jaatajate hingeellu värskendavalt ketserlik. Mõlemad kalduvad lähenema probleemidele sõjamentaliteediga: võtame ette ühe käepärase põhjuse ja tapame ära. Tapame näiteks süsinikuemissiooni või kui seda kätte ei saa, siis tapame vähemalt poliitilise oponendi. Vältides otseseid solvanguid, näitab Eisenstein veenvalt, millise elegantse kergusega käib tänapäeva liberaalses kultuuris ja meedias aktivismi steriliseerimine ohutuks näivrevolutsioonilisuseks, mis jätab süsteemi puutumata. Eisenstein kutsub taastama sotsiaalse ja ökoloogilise tervise aluseid, mis „nõuab meditsiini-, haridus-, sünni-, surma-, seadus-, raha- ja majandussüsteemide ulatuslikku kapitaalremonti, tõenäoliselt täielikku uuendamist“ (lk 52).

Teadus on katki

Tüüpiline reduktsionismisiunaja on kuhjameister: teaduslik-­tehnoloogilis-administratiivsele mudelile tuleb otsa väänata järjekordne moodul või komponent ja kõik on jälle korras. Õigupoolest on kogu progress, tsivilisatsioon ja modernne poliitika sellega defineeritud. Eisenstein sellega rahule ei jää. Ka iseenesest habemega kurtmisele, et teadus­harud kipuvad kapselduma, annab Eisen­stein originaalse mõõtme. See on midagi palju enamat kui järjekordne üleskutse inter-, trans- või multidistsiplinaarsusele.

Eisensteini kriitika läheb kaugemale ja sügavamale: „nii teaduse metafüüsilised eeldused kui ka selle institutsionaalne väljendus on lahutamatu osa maailma laastanud süsteemist. Teaduses reaalsuse taandamine arvuks peegeldab looduse muutumist rahaks“ (lk 273). Seega heidab ta teadusele kinda väga mitmes mõttes. Teadusele kui tõekonsensuse kujundamise institutsioonile („Miks peaksin ma nõustuma kliimamuutusega seotud konsensusega, kui lükkan tagasi samasuguse konsensuse, millele on tuginetud GMOsid, tuumaenergiat, onkoloogilist farmaatsiat või tavaliste pestitsiidide ohutust toetades?“, lk 92). Teadusele kui planeeti hävitavale sõjalis-ekstraktivistlikule domineerimise kultuurile. Teadusele kui metafüüsilisele süsteemile, kui monopoolsele religioonile. Eisenstein argumenteerib, et teadus on üks religioon teiste seas – oma salakeele, nähtamatute vaimude („energia“, „jõud“), märtrite ja prohvetitega. Iseenesest pole siin midagi viltu: kui teadvustada, et tegu on usundiga, saab ehk võimalikuks religioonide dialoog (rõhumise ja ususõja asemel).

Teadusreligioonile on olemuslik objektistamine, universaliseerimine, arvukultus ja ennekõike – armastuse mõõtme puudumine. Arvukesksest ratsionalismist ei piisa isegi teadusreligiooni kooshoidmiseks. Mis üldse hoiab koos teadusreligiooni? Kas hästi kätte õpitud hegemooniline muie? Või heroiline progressi narratiiv ja kõrgmodernistlik esteetiline visioon? Äkki hoopis meeleheide, et maailm on kõle ja armastuseta? Kuna aga teisiti ei suuda, ei oska, ei kujuta ette, siis tuleb veelgi rohkem progressi uskuda ja sellele veelgi suuremaid ohvreid tuua. Eisenstein keeldub sellistel tingimustel dialoogi pidamast.

Meister ja Aeliita

Eisensteini raamatuga tutvumise ajal ilmus Sirbis Valter Kiisa artikkel „Energiapöördest ja „kliimakriisist“ füüsiku pilgu läbi“3. Seda lugedes valdas mind kummastav tuttavlikkuse tunne: ah, see Tõnu Trubetsky laulude ja varase nõukogude ulme eriomaselt erutav heroilis-romantiline õhustik! Mäletate, „Sannikovi maa“, „Aeliita“ ja teised. Tavaliselt avastab seal hull teadlane koos mõne revolutsioonilise madruse või erupunakaartlasega maa või mere alt või taevast kadunud maailma. Tulemuseks oli ilge mürts ja suits ja tohuvabohu ja … üks maailm oli pöördumatult kadunud.

Tõdedes kainelt rohepöörde simuleerimisi ja taastuvenergeetika varjatud fossiilse energia kulu, lööb füüsik Kiisk sõnaselgelt käega ka dialoogile ilmselt ühe maailma põhjalikuma taastuvenergeetika illusioone käsitleva teosega4, tembeldades selle tülikaks „arvuderägastikuks“. ÜRO valitsustevahelise kliimaarutelu või „Kasvu piiride“5 arvutusi ja järeldusi ei pea ta isegi vihjamisväärseks, rääkimata mingist suhestumisest. „Kliimakriisi“ kirjutab Kiisk jutumärkides ja hakkab tulevikku vaadates progressiusu mantraid loitsima: kestlikkus on „vegeteerimine“, tehnoloogia abil saab inimkond end ökosüsteemist lahti ühendada ja laboratoorsetes tingimustes tuumajõul Päikese kustumiseni põrutada, „väikesed, aga paratamatud kõrvalefektid“ tuleb mehiselt alla neelata. Kliimamuutusel on hind ja Kiisale sobib, et inimkond ja elusloodus selle kinni maksab.

Kui elad armastusetuse kõrbes, kui kultuuri ja isiksust tõesti ei hoia püsti miski muu kui naudinguline nihilism, siis ongi nii, et mõnuaine annust tuleb pidevalt suurendada: rohkem progressi, rohkem majanduskasvu. Planeetide, päikesesüsteemide, galaktikate tühjaks­imemise kurv Kardaševi skaalal tuleb tõmmata lõpmatuseni.

Pärismaalaseks kasvamine

Eisenstein ei hakka vaidlema, kas ökosüsteemist eraldatud ühiskond on tehniliselt teostatav. Ta ilmutab hoopis muret, et kui järgime seda kõledat religiooni, mis peab maailma surnuks – aatomiteks ja tühjuseks –, siis saabki tegelikkuseks teadusfantastiline tulevik, kus on ainult betoon ja nisuväljad ja seasitt. Autor kutsub loodusele tagasi andma hinge. Ja püüab meile selle kaudu anda uue lootuse ja usu: usu, et loodus saab oma homöostaasi hoidmisega ise hakkama, kui teda natukenegi aidata. Ka ketserina jääb Eisen­stein diplomaadiks ja lepitajaks.

Tänapäevane linna-maa suhe pole kujunenud kuidagi orgaaniliselt või evolutsiooniliselt, vaid on leninlik-teiloristliku sundindustrialiseerimise toode.

Sovettide Ameerika-imetlus on meil hästi teada, ei teata aga, et imetlus ja vihkamine oli algusest peale vastastikune. Vastastikune mõju on nii pikaajaline ja totaalne, et pole mõtet arutada, kumma roll ses kõrgmodernistlikus ürituses on olulisem. Vahetati spetsialiste, võeti kallites hotellitubades koos napsi ja unistati põllumajanduse mehhaniseerimisest. Ameeriklased jagasid bolševike põlgust „tagurliku“ talurahva vastu. Nad heitsid küll selle üle nalja, et Venemaa püüab end „suureks näljutada“, aga nõustusid, et see on progressiks vajalik.6

Sõjamajanduslik sundindustrialiseerimine tekitas jänkides vaimustust, nad imetlesid „nõukogude eksperimenti“, mis viis ellu Ameerika unistuse despootliku perfektsusega ning ulmelisel skaalal. Ka ameeriklased unistasid maailmarevolutsioonist, lihtsalt ilma „slaavi kaoseta“. Kõigi maade talurahva hävitamine ja proletariaadistamine oli Nõukogude-Ameerika ühine arendusprojekt, mis jätkub tänini. Majanduslikult rajati see algusest peale kõrgmodernistlikule esteetikale, loodusvarade laristamisele, vägivallale ja miljonite näljasurmale.7 Praeguseks on sellest saanud ainuvalitsev ideoloogia – developmentalism.

Maailm, mis põlistab selle eksperimendi tulemused, ei saa olla kestlik. Pole ette näidata ühtki teaduslik-tehnilist, valgustusaadetel põhinevat kultuuri, mis oleks hetkekski olnud kestlik – s.t ei kulutaks taastumatuid loodusvarasid ega tarbiks taastuvaid loodusvarasid kiiremini, kui need taastuvad. Ka taastumatute loodusvarade kulutamine käib teadupärast märksa kiiremini kui uute „väljaarendamine“, sellest rütmilised majanduskriisid ja revolutsioonid. Ka põliskultuuridel pole kestlikkus alati välja kukkunud, kuid neil on siiski ette näidata hulgaliselt õnnestumisi. Selline on külm empiirika. Veelgi enam, ajalugu kubiseb näidetest, pisematest ja massilisematest, kui tsivilisatsiooni eest on kaabet tehtud ja üles ehitatud uus kestlik kultuur.8

Järelikult on valgustusdoktriinist lahku lööva kestliku kultuuri saavutamine võimalus, mis on iga hetk käeulatuses. Just selle võimaluse varjamises, võimatuks kuulutamises ning muutmises seisneb progressikiriku, tema prohvetite ja preestrite igapäevatöö: misjon ja ajupesu (arengu „teadusliku paratamatuse“ dogmaatika), võtmeliste ressursside (toit, peavari) ja üleminekurituaalide (abielu, sünnitus jne) monopoliseerimine ja monetariseerimine – ja muidugi otsene füüsiline arendamine, mis välistab alternatiivid. Kus tahes hakkab idanema kestlik kultuur või kultuurisituatsioon, seal sekkub lääneliku arendaja joonlaud ja sõdurisaabas ning – kärts-mürts ja tohuvabohu! – kestlikku kultuuri pole enam.

Eisenstein juhib õigustatult tähelepanu sellele, et linnastumine pole mingi loodusseadus ning on järelikult pööratav. Tema arvates peaks planeedi taastamiseks praeguse sajandiku (Ameerikas) asemel põllumajanduses hõivatud olema rahvastikust kümnendik või kaks. Siin komistab Eisenstein ise arvutuslikkusesse ja „realismi“, mille eest on hoiatanud. Millist rolli võiks linn täita Maa homöostaasis? Millega tegeleksid, kuidas teostaksid oma armastavat evolutsioonilist suhet, „kohalikku, lähedast, osavõtlikku hoolitsust“ (lk 129) linlased ehk 80–90% rahvastikust? Kas loodusfilme vaadates? „Looduse mittehävitamisega“ tegeledes?

Kui põllumajandussaaduste tootmisega tegeleks ainult kümnendik või viiendik rahvastikust, tähendaks see praeguse ressursimahuka ülikomplekssuse säilimist ning jääb lahtiseks, millisel energial ja loodusvaradel linn seisaks.9 Professionaalne taastav põllumajandus annaks ilmselt inimkonnale aega dekarboniseerimiseks (või selle edasilükkamiseks?), kuid jätaks puutumata kogu võimudramaturgia, kus teaduslik-tehniline eliit õpetab oma keskklassistunud proletariaadi ning revolutsiooniliste madruste abil tagurlikele pärismaalastele universaalset kõrgmodernistlikku katekismust.

Tegelikult pole täpsel arvsuhtel muidugi tähtsust. Nagu pole tähtsust sellel, kas järgmine revolutsioon on enamvähemlik, paremvasaklik, frakkimise või krakkimise või tuulikute revolutsioon – see kõik on sama laul. Lakota indiaaniaktivist Russell Means on paika pannud rusikareegli, et revolutsioonilisust ei tule hinnata mitte selle järgi, kuidas miski mõjutab euroopalikke võimusuhteid, vaid selle järgi, millised on selle tagajärjed põlisrahvastele.10 Meie linnastunud eluviisi võimaldavad kütused, mineraalid jms pärinevad valdavalt kitsamalt või laiemalt defineeritud põlisrahvaste, ökosüsteemiinimeste elualadelt (mujal on need enamasti juba „ära arendatud“). Ainus sisuline revolutsioon on lihtsuse revolutsioon. See nõuab inimtööjõudu põllumajandussaaduste ja muu esmase tootmiseks. See tähendab ka eemaldumist universaalsest teadmiste süsteemist, personaalset lähenemist igale paigale.

Kohalikud ja kestlikud oskused sõltuvad olukorrast ja muutuvad, need nõuavad pidevat õppimist ja praktiseerimist. Kooslused ja liidud, kel on õnnestunud jõuda kestliku elulaadini, on otseselt sõltunud oma elukohast ja selle ressursist ning olnud huvitatud selle jagumisest ka järelpõlvedele.11 Taastav põllumajandus, ei tähenda, et taastame ära ja siis läheme tavabisnisega edasi. See ei tähenda ka seda, et delegeerime taastamise töö 10–20%-le inimkonnast ja siis läheme tavabisnisega edasi. See nõuab trotskistliku ürituse lõpetamist. See tähendab kestlikkuse mängimise lõpetamist. See tähendab päriselt maa eest hoolitsemist ja hoolitsema jäämist, põlvest põlve – pärismaalaseks saamist.

Karjapoiss on kuningas

Eisenstein küsib oma mahepõldnikust vennalt, mida oleks vaja, et maksimeerida tema talu bioloogiline tootlikkus. Vend kohmab napisõnaliselt: kahtsada inimest. Olen isegi unistanud tuttavate talunikega aastakümnete jooksul paljudest ökoloogilistest äriplaanidest ja ikka oleme jõudnud selleni, et küll teeks, aga inimkäsi pole võtta, nii et kui traktori või elektriga ei saa, jääb tegemata. Aga planeedi taastamiseks on vaja palju inimesi: karjuseid, metsavahte, aednikke, kütte, korilasi – konkreetselt käsi mullas inimesi – süsinikukütte, elurikkuse harijaid … Kultuur tähendab maa viljastamist, hoidmist ja harimist.

Taastav põllumajandus on midagi enamat kui mahesaaduste tootmine: tuginedes otsesele päikeseenergiale, mahendatakse kliimat, parandatakse veeringet, seotakse süsinikku ja toitaineid, luuakse mulda ja elurikkust. Pikemalt peatub Eisenstein holistlikul karjakasvatusel ja süntroopilisel põllumajandusel. Tänapäeva teraviljapõhine toiduainesüsteem, isegi konventsionaalne mahepõllumajandus põhineb tuhandete aastatega korjunud bioloogilise kapitali, valdavalt suurimetajate sõnnikust küpsenud mulla „kaevandamisel“, s.t tarbimisel: näiteks Põhja-Ameerikas elas veel XIX sajandil 30–40 miljonit piisonit, huumusekiht preerias võis ulatuda kolme meetrini. Meie päevini säilinud õhukese mullakihi kasutusiga pikendatakse rasketehnika, mineraalväetiste, mürkide, fossiilse põhjavee pumpamise jt tehnoloogia­mahukate võtetega.

Allan Savory12 kõrbestumise peatamiseks propageeritud, kuid ka parasvöötme tööstus- ja puustusmaade ning isegi Arktika13 taastamiseks praktiline holistlik karjakasvatus põhineb rohtla­ökoloogial: kõikvõimalikud suurimetajad murendavad kamarat, aidates vihmaveel pinnasesse imenduda, põhjaveel koguneda ja taimedel tärgata; rohu seedimine ja tallamine tõhustab bioloogilisi protsesse omapuhku. Kuna metsikute suurimetajate karjade taastamine pole piisavas mahus ja tempos enam võimalik, peavad nende ökoloogilise rolli esialgu üle võtma koduloomad. Inimene hoiab ülal rohtla-saaklooma-kiskja ökoloogilist dünaamikat, pannes loomad karjakaupa rütmiliselt liikuma. See on üldpõhimõte, aga universaalset kvantitatiivset metoodikat siin pole: paigast paika, ilmast ilma vajab õige käitumine tähelepanelikke ja suure kohapealse kogemusega silmi, pidevaid väikseid intelligentseid otsuseid ja tegusid ning osavaid käsi ja jalgu – karjust ja karja.

Kui holistlikus karjanduses teevad kohaspetsiifilist aednikutööd loomad, siis süntroopilise põllumajanduse mitmeaastastes söödavates metsa- ja savanniökosüsteemides on kariloomaks sisuliselt inimene ise, kärpides, istutades ja suunates.14 Eisenstein viitab Põhja-Ameerika indiaanlaste osalevale arusaamale elust ja „looduskaitsest“: nende eesmärk ei ole ökoloogilise jalajälje minimeerimine, nullmõju. Eesmärk on – jätta ilus jälg.

Praeguse rahvaarvu juures poleks mingi mure taastada Maa ökosüsteemid ruutmeetri haaval inimlihaste ja inim­sõnniku jõul. See poleks küll sama „metsiku looduse“ maailm, mida mäletame, aga potentsiaalselt mitte vähem ilus ja elurikas. Filosoofiliselt kõrguselt võib kritiseerida, et holistlik karjakasvatus suhtub loomadesse nagu taastusrobotitesse ja pole mitte päris vaba geotehnilise sekkumise15 vaimust. Õiglane oleks Maa taastada inimkehade jõul. Miks mitte? Vastus on lihtne ja ülbe: ei viitsi.

Mäss ja meeleparandus

Tegelikult tunneme kõik omal nahal keskkonna allakäiku: maastike kolenemist, tormide sagenemist, põudu, tulvasid, arengu- ja kliimapagulaste katkematut voogu. Ilma oma nihilistliku kultuuri tuimestuseta me sellest mööda vaadata ei suudaks. Aga selles tuimestuses pole ju midagi uut: ka Nõukogude Vene või Natsi-Saksa kodanikud oskasid mitte kuulda öösel naabri ukse ees peatuvaid sõjaväeautosid ning mitte tunda krematooriumide laibavingu.Kas pole nii, et enamasti on inimestele, kes teavad midagi tõeliselt ebameeldivat, keegi kunagi sellest ausalt rääkinud?

Sisuliselt on Eisensteinil muidugi õigus, et „hirm ei pane … hoolima, mitte piisavalt“ (lk 155) ning et kliimamuutuse narratiiv neutraliseerib probleemi millekski kaugeks, mis ei puutu minusse. Siiski on tema hirmu ja eituse käsitlus liiga lihtne. Vähemalt Ida-Euroopale ja ülejäänud endisele koloniaalmaailmale peaks ajalookogemus olema õpetanud, kui kaval ja kihiline on kollaboratsiooni ja korruptsiooni, kuulekuse ja jõuetuse, möödavaatamise ja vaikimise psühholoogia ja elukunst.

Ehk kõneleb vähenev mure keskkonna pärast lihtsalt üldisest komplekssuse kasvust: et üha rohkemate inimeste minapilt ja huvid on lootusetult läbi põimunud valitseva maailmasüsteemiga, et elame üha sügavamalt jagatud süü ühiskonnas? Et võtame teavet vastu selle järgi, kuivõrd selle info iseloom ohustab (või toetab) vastuvõtja identiteeti, sügavat inimlikku vajadust uskuda, et elus tehtud valikud ja investeeringud on olnud kuidagi vajalikud ja et üldiselt olen ma hea inimene? Uuring uuringu järel näitab sedagi, et mida suurem kasusaaja, seda kangem eitaja.16 Raske on panna inimest mõistma midagi, mille mittemõistmisest sõltub tema palk.

Muidugi vajaks teadus samamoodi n-ö denatsifitseerimist, nagu tegi läbi sõjajärgne Saksamaa ja nagu praegu paistab maailm olevat valmis nõudma Venemaalt. Teaduses seestpoolt muudatust oodata ei ole. Parimal juhul tuleb sealt hoiatusi, aga hoiatamisest sai omaette viisakas elukutse ja akadeemiline distsipliin juba poole sajandi eest. Hoiatajad, nii sümpaatsed kui nad ka pole, on naba- ja ajupesunööri pidi seotud sama süsteemiga ning neil peaaegu puudub täidesaatev väljund. Kas teadlased ise (vähemalt need, kes pole trotskistid), võiksid välja kasvada tänuvõla- ja kuulekusahelaist termoindustriaalsete isa- ja õpetajakujude ees? Hiljuti kirjutas Eesti teaduste akadeemia president Tarmo Soomere: „Haridus, teadus ja ülikoolid ei saa minna võitlema kliimapoliitika eesliinile või hakata Greta Thunbergi kombel streikima. Nende ülesanne on teistsugune.“17

Eisenstein eelistab „armastuse teed“ ja temagi taunib kliimasõdalust. Teadlaskonna absoluutne enamus eelistab status quo’d, mõned tasaseid või ka radikaalsemaid reforme, aga kõik joonistavad stsenaariume. Eks leidu ka sõnakuulmatuid. Näiteks lekitas rühm mässulisi teadlasi valitsustevahelise kliimaarutelu tänavukevadise aruande järeldused tsenseerimata kujul: sõnastuses, mis ei aja tehnofundamentalistlikku lori süsinikuimemise imemasinatest ja nõuab kõigi gaasi- ja söeelektrijaamade sulgemist veel selle kümnendi jooksul, et planeet oleks elukõlblik.18 Aga isegi kui see mäss kosub, on see nagu järjekordne üliõpilasrahutus või teadusrevolutsioon, mitte evolutsiooniline pööre, mida nõutab Eisenstein. Kui ikka armastust ei ole … Muidugi, kui oleks armastus või mõni muu äraarvamatu jõud, siis sünniks midagi täiesti stsenaariumivälist, plaanipäratut ja narratiivitut.

1 Nende hüperboolide kohta vt Bill McGuire, Hothouse Earth: An Inhabitant’s Guide. Hotscience, 2022.

2 https://insideclimatenews.org/news/16092022/pakistan-flood-displacement/

3 https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c21-teadus/ energiapoordest-ja-kliimakriisist-fuusiku-pilgu-labi/

4 David MacKay, Sustainable Energy – Without the Hot Air.

5 Õnnitlen eesti lugejaid, sest äsja ilmus ajakirjas Akadeemia (2022, nr 5–9) „Kasvu piirid. Rooma Klubi projekti „Inimkonna ohud“ aruanne“ koos asjakohase ülevaatega uuringu kontrollimistest ja võrdlustest möödunud poolsajandil tegelikult toimunuga akadeemik Jüri Engelbrechtilt.

6 Nõukogude-Ameerika spetsialistide käepigistust soodustas jagatud kõrgmodernistlik veendumus, et poliitikat ja ideoloogiat asendab progressiivses maailmas universaalne insenerindus ja üldse teadus. See uskumus on tänini elujõuline ja aitab selgitada tänapäeva spetsialistide klassi (professionals) poliitilist konjunkturismi ning künismi. Spetsialistide sisekonfliktidest oma olemuslikult poliitilise elukutse apoliitiliseks kujutlemisel on – samuti „füüsiku vaatenurgast“ – teraselt kirjutanud näiteks Jeff Schmidt („Disciplined minds: a critical look at salaried professionals and the soul-battering system that shapes their lives“, Rowman & Littlefield Publishers Inc., 2000.)

7 Nõukogude-Ameerika kõrgmodernistliku „romansi“ ja põllumajanduse globaalse sundkollektiviseerimise ja -industrialiseerimise kohta vt nt J. M. Jordani „Machine-age ideology: social engineer­ing and American liberalism, 1911–1939“ ning James Scotti „Seeing like a state: how certain schemes to improve the human condition have failed“. Nõukogudemaa 1920.–1930. korduvate näljahädade ajal (tuntuim Ukraina holodomor) eksporditi suurtes kogustes vilja, et rahastada industrialiseerimist ning relvastumist. See on enamiku XX sajandi näljahädade muster: hävitada kohalik põllumajandus, et siis agrokeemiliste süstide ajutist lunastust müütama hakata.

8 James C. Scott kirjeldab Kagu-Aasia mägipiirkonna Zomia pärisrahvaid, kes on kohalike riigirahvaste arvates ürgseisundis ja pole „veel“ tsivilisatsioonini arenenud, kuid on teada, et paljud neist pärinevad riigipõgenikest. On põhjust arvata, et nad on valitsusest, põllumajandusest, kirjaoskusest jm riigitehnoloogiatest loobunud küllaltki teadlikult. James C. Scott, The Art of Not Being Governed. Yale 2009.

9 Lihtne näide superlinnastumise ülikulukuse kohta, mida põllumajanduse ükskõik kui mahedaks innoveerimine ei muuda: eelmisel aastal importis EL peaaegu 138 miljonit tonni põllumajandustooteid. Seejuures raisatakse hinnanguliselt ELis 153 miljonit tonni toitu aastas, https://meta.eeb.org/2022/09/21/eu-commission-under-pressure-to-take-on-food-waste-scandal

10 Russell Meansi kõne aastast 1980: „For America to live, Europe must die“, http://www.blackhawkproductions.com/russelmeans.html Kõne ei kujuta endast üleskutset Euroopa vägivaldsele hävitamisele, vaid euroopaliku imperiaal-industriaal-teaduslik-ratsionaalse tsivilisatsiooni hülgamisele.

11 Elinor Ostrom on Nobeli majanduspreemia vääriliselt (2009) hoiatanud universaliseeriva ülalt alla ressursikorralduse eest ja näidanud, et loodusvarade kestliku kasutustava kujunemise eeldus on piiritletud kohalik iseseisva otsustusõigusega kogukond, kes on äärmiselt huvitatud konkreetse rikkuse pikaajalisest kasutamisest, üldjuhul pärandamisest oma järelpõlvedele, ning ühis- ja eraomandi kohaspetsiifiline laad ja tasakaal. E. Ostrom, Governing the Commons: The Evolution of Institutions for Collective Action. Cambridge University Press, Cambridge, UK 1990.

12 A. Savory, J. Butterfield, Holistic Management. A Commonsense Revolution to Restore Our Environment. Island Press, Washington DC 2016.

13 Ziminite teadlasperekond Venemaal Jakuutias püüab mammutistepi taastamisega „teha jääaega“ ning peatada igikeltsa sulamist, kuna selles sisalduva metaani vabanemine on tõeliselt apokalüptiline perspektiiv. Ziminid on algust teinud piisonite, hobuste jt introdutseerimisega Arktikasse ning loodavad tagasi tuua ka mammuti või aretada külmakindla elevandi. Eesmärk on just nimelt iseseisva metsiku populatsiooni, mitte arktilise farmi rajamine, kuigi skaleerimiseks (20 miljonit suurimetajat!) vajaliku hiigelinvesteeringu kattena on arutatud ka süsinikukaubandust ja süsinikunegatiivse liha müüki.

14 Võluvits-mis-päästab-maailma-meetmetesse on muidugi alati põhjust suhtuda ettevaatlikult, ent taastava karja- ja põllumajanduse jt looduslike kliimalahenduste (natural climate solution – NCS) potentsiaali kohta saavutada lühikese ajaga püsiv süsinikuneutraalsus isegi fossiilkütuste tarbimisse puutumata on tõesti kogunenud väga muljetavaldavaid tõendeid.

15 Geotehnilise sekkumise (geoengineering) all mõeldakse drastilisi Maa kliima remondimeetmeid: nt ookeanide väetamine fotosünteesi tõhustamiseks või atmosfääri soojust tagasipeegeldavate kemikaalide pihustamine. Selle tagajärjed võivad olla hullemadki kui kliimamuutusel endal.

16 Rikkamatel ja „arenenumatel“ maadel, nagu näiteks USA ja Norra, leiab rohkem toetust ka kliima­skeptitsism, vt nt Bruce Tranter ja Kate Booth, Scepticism in a Changing Climate: A Cross-National Study. – Global Environmental Change 2015, nr 33, lk 154–164. Eitamise kui elukunsti kohta on ületamatu raamat Kari Marie Norgaard, Living in Denial: Climate Change, Emotions, and Everyday Life. MIT Press, Cambridge, MA 2011.

17 https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c21-teadus/kliimamuutus-mooduv-kerge-palavik-voi-aratuskell/

18 https://scientistrebellion.com/

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht