Jumal pole puust

JAAN LAHE

Viimastel nädalatel on olnud palju juttu kiriku ja riigi suhetest. Õie-Mari Aasmäe kirjutab (Delfi 1.01): „Iga inimene peab millessegi uskuma ja meil on ka vaja millessegi uskuda, eks ka mina usun, loodusseadustesse, inimestesse ja veel paljudesse asjadesse. Aga üldse ei suuda ja ei taha uskuda, et kuskil on üks kõrgem võim, kes otsustab selle üle, kuidas minul täpselt minema peab, analüüsides minu käitumist.“ See ei ole see usk tähenduses, nagu seda mõistetakse kristluses. Jutt käib justkui samast asjast, kuid tegelikult on tegu n-ö kurtide diskussiooni hea näitega.

Religiooniuuringutes tähistatakse inimese arusaama jumalast mõistega „jumalapilt“. Monoteistlikes usundites kirjeldatakse inimese ja Jumala suhet mõistete abil, mis on laenatud inimsuhetest (teisiti on seda raske kirjeldada). Kogemus, mis on inimesel seoses mõistetega „armastus“, „usaldus“, „viha“, „ebakindlus“ jne, kantakse üle ka oma suhtele jumalaga, n-ö projitseeritakse jumalapilti. Seda ei tule võtta deterministlikult: inimene, kellel on kaasinimestega valdavalt negatiivsed kogemused, võib ikkagi uskuda heasse jumalasse, kuid tõenäosus kanda oma negatiivsed kogemused üle jumalale on suur.

Paul Veyne väidab, et kreeka-rooma jumalaid ja jumalat, kellest räägitakse kristluses, ühendab vaid tõsiasi, et nende kohta kasutatakse sama sõna. Monoteismi ja polüteismi suurim erinevus ei ole mitte jumala/jumalate ainulisuse/paljususe tunnistamises, kuivõrd monoteistlikus arusaamas, et jumal erineb kõigest muust kvalitatiivselt. Kristlikus teoloogias on seda väljendatud nii, et Jumal on loodud asjade ja olendite suhtes „täiesti teistsugune“. Chrysippos (IV saj eKr) käsitles jumalaid ühe elusolendite liigina inimeste ja loomade kõrval. Jumal kristlikus mõttes ei ole siinsest maailmast. Ta on maailma ja inimtunnetuse suhtes transtsendentne ehk sealpoolne.

Paul Tillich: „Jumala olemist ei saa mõista kui ühe oleva eksistentsi muu oleva kõrval või selle üle. Isegi kui teda võiks nimetada „ülimaks olemiseks“ „kõige täiuslikuma ja võimsama olendi“ mõttes, ei oleks olukord teistsugune. Jumalale rakendatuna muutuvad superlatiivid deminutiivideks. Nad tõstavad ta pealtnäha kõigist olenditest kõrgemale, kuid asetavad ta tegelikult nendega samale tasandile. Paljud teoloogid, kes kasutasid väljendit „ülim olend“, mõtlesid põhimõtteliselt midagi muud. Nad pidasid silmas ülimat kui absoluutset, kui midagi, mis on kõrguses, mis on igale teisele kättesaamatu.“

Jumal ei ole teaduse objekt, midagi, mida me saame lisada oma teadmiste rikkusele nii, nagu albumisse kleebitakse haruldane kirjamark – ilusaim, hinnalisim kõigist. Jumal ei ole maailmas, maailma suurim asukas, vaid maailm on Jumalas. Toomas Paul: „Sõna Jumal on tingmärk nagu F, psii vm taolist. On mõttetus hakata arutama, kas F „on olemas“. On üsna lapsik vaielda selle üle, kas kasutada tingmärgiks F või hoopis P või midagi muud, kas ütelda „Jumal“, „Saatus“ või „Loodus“ ning oma maitse teistele pealesurumiseks tõestada, et P on „olemas“ ja „teaduslikult tagatud“, F aga mitte! On ju täiesti selge ometi, et Loodus, Saatus, Juhus kõikemääravate printsiipidena on ühelt poolt sama, mis Jumal, teisalt needsamad sõnad väikeste tähtedega tähendavad midagi hoopis muud kui suurtega.“

Jumalast räägitakse kas abstraktsete mõistete abil, mis on laenatud filosoofiast, või piltide abil, mis on võetud piiblist. Kui viimases on juttu „Jumala käest“, „Jumala näost ehk palgest“ jne, siis ei arva ükski teoloog, et Jumal on antropomorfne, s.t inimkujuline, nagu olid kreeklaste jumalad. Paul Tillich on öelnud, et kõik see, mida me Jumala kohta väidame, on sümboolne. „Sümboolset“ peetakse sageli ekslikult „reaalse vastandiks“. Ometi pole seda mõistetud nii teoloogias, kus sümbolit on mõistetud kui midagi, mis viitab reaalsusele, mis on sümboli „taga“ ja on seega sümbolist „suurem“. Jumalat pole võimalik ära seletada. Inimesel on võime teda vaid puudulikult mõista. Pildid ja sümbolid, mis kujutavad Jumalat, ei ole „anatoomiliselt täpsed kirjeldused“, vaid üksnes katse väljendada väljendamatut. Ja ometi pole inimkond suutnud sellest katsest loobuda.

Teoloogias eristatakse „usku, mida usutakse“ ja „usku, millega usutakse“. Kui esimene hõlmab teatud usulisi väiteid (et on Jumal; et Jumal on Kolmainus jne) ja tähendab sisuliselt nende jaatamist, siis teine on võime neid väiteid püstitada, neis veendunud olla, kuid eeskätt võimet olla veendunud selles, et need väited ei ole suvalised konstruktsioonid, vaid neil on reaalne alus, mis kannab nii usku kui ka kogu olemist. Määratlus, et Jumal on „kõrgem võim, kes otsustab selle üle, kuidas minul täpselt minema peab, analüüsides minu käitumist“, kuulub sisult kindlasti „usu alla, mida usutakse“. Kuid see ei ole usk selle sõna kristlikus mõttes, vaid pigem karikeeritud pilt.

Tajuda jumalat irratsionaalse väena, mis otsustab inimeste eest olukordi, laskmata neil teha ise mingeid valikuid, väljendab jumala suhtes hoopis teistsugust hoiakut, kui on valdav kristluses. Aasmäe kirjeldatud „uskmatus“ on suutmatus leppida ühe teatud arusaamaga jumalast. Lev Tolstoi ent ütleb: „Kui sa jõuad mõtteni, et kõik see, mida sa Jumalast mõelnud oled, on vale ja et jumalat ei ole, ära lange sellepärast meeleheitesse. Nii juhtub tihti. Ära aga usu, et su uskmatus tuleneb sellest, et jumalat ei ole. Kui sa ei suuda uskuda jumalasse, kellesse sa varem uskusid, tuleneb see sellest, et sinu usus oli midagi valesti ja sa pead paremini pingutama, et mõista seda, mida sa jumalaks nimetad. Kui metslane lakkab uskumast oma puuslikku, ei tähenda see, et jumalat ei ole, vaid üksnes seda, et tõeline jumal ei ole puust.“