Juudi naljad ja Kreeka võlad

LINNAR PRIIMÄGI

Aristoteles ütleb oma „Poeetika“ üheksandas peatükis, et ajaloos, s.t elus võib juhtuda mis tahes, aga kirjanduses ei tohi, luulekunst peab kindlaid reegleid järgima. Kummatigi näeme, kuidas elu võtab kunstilt üle lihtsamaid ning arusaadavamaid vorme. Juri Lotman näiteks kirjutab teatrikunsti mudeldavast mõjust XVIII ja XIX sajandi vene kultuurile. Kirjandus pakub rohkemgi skeeme mõtestamaks keerulist tegelikkust. Sealt siinne pealkirigi.

Juudi nali, milles me lihtsasti tunneme ära Euroopa kirstunaela Kreeka ja tema kavalate kreeditoride tegevuse, pajatab järgmist. „Meyer, rikas pankur, sureb lastetult ja pärandab kogu oma tohutu varanduse kolmele sõbrale tingimusel, et igaüks paneb talle kirstu kaasa tuhat franki. Esimene on katoliiklane, teine protestant, kolmas juut. Pärast matuseid küsib notar katoliiklaselt: „Kas te midagi kirstu panite?“ – „Ma panin sinna tuhandefrangise rahatähe,“ vastab too. Notar uurib protestandilt sama: „Ja mida teie panite puusärki?“ – „Ma panin sinna tuhat franki kullas, notarihärra.“ – „Ja teie, härra Kahn, mida teie siis panite, kui teie kord kätte jõudis?“ – „Mina,“ ütles juut, „ei jätnud oma kohust täitmata. Õnnetuseks polnud mul raha kaasas, aga ma leidsin lahenduse. Panin kirstu tšeki kolmele tuhandele frangile ja võtsin sealtsamast kaks tuhat sulas tagasi.“¹

Finantsmaailma ajalugu tunneb seda skeemi Esimese maailmasõja järgsest ajast. Kreeka asemel oli siis Saksamaa, kes pidi Versailles’ rahulepingu kohaselt tasuma võitjariikide poolt laest võetud ning ilmselt ülejõukäivaid reparatsioone. Siis tuli Ameerika pankur Charles Gates Dawes aastal 1924 välja „päästva“ plaaniga. Saksamaale laenati 800 miljonit kuldmarka, mis pidid võimaldama maksta võitjariikidele esimese aasta võlamaksed. Seda Dawesi laenuraha aga ei antudki Saksamaale, see läks otseteed võitjate taskusse kui garanteeritud võlaosa (ülejääki kasutati riigipanga kullavarude täienduseks). Laen (800 miljonit kuldmarka) tuli kustutada aastaks 1949, laenuprotsent ning amortisatsioon aga küündisid juba aastal 1932 kuni 85,8 miljoni riigimargani (10,7% – üle kümnendiku algsest võlanumbrist!). Muidugi saatis see Saksamaa veel hullemasse võlaorjusse.²

Siis aga ilmus uue „päästeplaaniga“ välja teine ameeriklane, Owen D. Young. Aastal 1930 sunniti Saksamaa 5,5%-ga laenama rahvusvaheliselt pankade konsortsiumilt 344 miljonit USA dollarit, mis samuti jaotati laiali võitjariikidele. Laenu aga pidi Saksamaa koos protsentidega tagastama juba pankadele – kuni aastani 1965, makstes igal aastal 95,8 miljonit, s.o 27,8%, üle veerandi algse summa suurusest!³

See toob meelde teise juudi nalja, mida kuulsin kolleegilt.

Venelasel on raha otsas, peab minema juudilt laenama. Aga juut võtab 100% pealt, lisaks nõuab veel panti. Venelane pistab põue oma ainsa kirve ja läheb juudi jutule. Et tahaks nagu kevadeni laenata ühe rubla. Juut uurib, kas venelane ikka laenutingimusi teab: kevadel tuleb tagasi maksta juba kaks rubla ja pandi peab samuti andma. „Jah,“ ohkab venelane, „tean, näe, kirve tõin.“ Juut võtab kirve, paneb pingi alla ning ulatab venelasele rubla. Too pöördub minekule. „Oota,“ hõikab juut talle lävele järele, „tule korraks tagasi! Kuule, mõtleme nüüd peaga! Praegu sul raha ei ole, sestap sa minu juurde tulidki. Aga kevadel pead sa tagasi maksma juba kaks rubla. Kust sa säärase summa võtad? Rubla ehk kraabiksid kuskilt kokku. Aga kaks? See on ju väga raske?“ – „Raske,“ nõustub venelane, „aga mis teha?“ – „Tead mis,“ soovitab juut. „Maksa praegu pool võlga ära, siis jääb kevadel sul ainult rubla tuua!“ – „Õige ta ju on,“ nõustub venelane ning annab rubla juudile tagasi. Väljas vajub mõttesse: „Mis pagan see nüüd siis olgu: raha mul endiselt pole, kirves on läinud ning ma olen juudile veel rubla võlgu … Ja tal kuradimal on veel õigus kah!“

Nendes naljajuttudes peitub tõsine iva. Suisa traagiline. Mõelgem ise Kreeka võlakriisist ja selle põhjustest kuidas tahes. Aga aidaku nood lood meil aru saada sellestki, kuidas asja näevad kreeklased.

Nalju võib võtta kui tähendamissõnu, mida ohtrasti kasutas Lunastaja. „Siis jüngrid astusid ta juurde ja ütlesid temale: „Mispärast sa räägid neile tähendamissõnadega?“ Tema kostis ning ütles: „Sest kellel on, sellele antakse, ja tal on küllalt; aga kellel ei ole, sellelt võetakse ka see, mis tal on!“ (Mt 13: 10–12) – See käib ju niihästi raha kui ka kultuuri kohta! Siin on niisiis sõnastatud plutokraatliku Euroopa ja demokraatliku Euroopa selge veelahe.

1 D. Acques: Les contes du rabbin. Les meilleures histoires juives. Paris (A. Quignon, Éditeur) 1930, p. 142.

2 Heinrich Kessemeier (Hg.): Der Feldzug mit der andern Waffe. Hamburg (Falken-Verlag) 1940, S. 128–129.

3 Samas, lk 129.