Juured ja kodutunne lagedal gloobusel

Kuidas olla kodus maailmas, kuhu iga päev lisandub tuhandeid uusi ressursirõõmsaid tegijaid, kes on oma perest, klannist ja paikkonnast välja libisemas?

Mati Heidmets

Mõned mu ameerika sõbrad peavad USA senaatorit Ben Sasse’i üheks intellektuaalselt võimekamaks senati liikmeks. Eelmisel aastal avaldas Sasse raamatu pealkirjaga „Nemad. Miks me üksteist vihkame ja kuidas terveks saada?“¹ Raamatu sõnum on lihtne: ameeriklasi sajandeid toestanud kuuluvusgrupid (suurpered, naabruskonnad, kogukonnad) murenevad. Selle tulemusena närbuvad nii paikkondlikud kui ka sotsiaalsed juured ning üksindus on üha tavalisem nähtus. Just katkuna leviv üksindus on Sasse’i arvates Ameerikat kõige rohkem lõhkuv jõud.

Oma sõnumi kinnituseks puistab ta andmeid. Keskmine ameeriklane vahetab elukohta nelja aasta tagant (no ei jõua tõsisemad kogukonnaseosed selle ajaga tekkida). Kui Sasse’i vanavanematele oli eri põlvkondade elamine sama katuse all loomulik eluviis, siis praegu elab peaaegu pool Manhattani elanikest oma korteris üksinda. Kolmandik üle 45aastastest ameeriklastest aga väidab, et just krooniline üksindus on nende elu kõige suurem mure.

Tõepoolest, uksed lahti maailma ja mobiilse elukorralduse juures on nii paikkondliku kui ka rühmapõhise identiteedi kujunemine ja säilimine keeruline. Ennast üksiku ja kõrvalejäänuna tundev inimene on ebakindel, aldis vastanduma ja vihkama. Kallale tuleb depressioon ning kasvab kihk hoida elu tasakaalus meeleolu ja lähedust turgutavate tablettide abil. Senaatori järeldus on kurblik: „Käes on erakordne murrang: kogukonnad kukuvad kokku, ärevus kasvab ning me kõik oleme hakanud üksteist hullunult vihkama. Ameerika ei ela seda üle. Lahenduseks on kuuluvuse ja kogukondlikkuse taastamine, teades seejuures, et selle traditsioonilised vormid enam ei toimi. Meie väljakutse on leida juured ja kodutunne maailmas, mis erineb senisest põhimõtteliselt“.

Sasse’i diagnoos ei ole uudis. Individualiseerumisest on kirjutatud sadu raamatuid. Paljudele mõjus äratusena Robert Putnami paarikümne aasta tagune tähelepanu juhtimine üksi toimetavatele keeglimängijatele. Trend on ilmne. Euroopaski on üksinda elavate inimeste osakaal lühikese ajaga rohkem kui kahekordistunud, ulatudes praegu peaaegu kolmandikuni kõigist leibkondadest. Skandinaavias (ja ka Eestis) läheneb see näitaja aga 40%-le. Tühine pool sajandit tagasi oli selliseid leibkondi üle kahe korra vähem.² Ajaliselt lühemaks jäävad tööotsad, kolme aasta jooksul viies tiimis töötamises pole midagi erakordset. Igapäevasuhtlus liigub veebimaailma, kus üksteist sõrmega katsuda ja õlale patsutada ei saa, rääkimata nuusutamisest – sõber nagu oleks, aga kohtunud pole. Nagu ikka, on ameeriklased teistest veidi ees, kuid teema on üleval kõikjal. Ega ilmaasjata olnud Eesti viimase üldlaulupeo kutsungiks „üksi pole keegi“.

Nakatumine

Haiguse ravimiseks tuleb üles leida selle tekitajad. Pealiskaudse vaatleja meelest on Sasse murede põhjuseks liberaalne ilmavaade ja pealetükkivad globalistid. Nii et liberaalidel suu kinni ja Sorosi sõrmed sahtli vahele, küll siis asjad paika loksuvad. Tegelikult pole liberaalid ega globalistid põhjus, vaid tagajärg. Põhjused on peidus sügavamates ühiskonnahoovustes. Kõige lähemal seletusele on minu meelest need, kes juhivad tähelepanu ressursside kiirele (ümber)jaotumisele inimese ja tema kuuluvusgruppide vahel. Nende väide on, et mida rohkem ressursse (tarkust, raha, kontakte) jõuab üksikindiviidi taskusse, pähe ja hinge, seda rohkem hakkavad nad sünnijärgsetest kuuluvusgruppidest välja libisema.³ Põhjuseks on nende gruppide kahetine olemus: sinna kuulumine tähendab üheaegselt nii rõõmu ja turvalisust kui ka reegleid ja piiranguid.

Hea näide on perekond. Pole kahtlust, et just perering pakub inimesele elus kõige sügavamat õnne- ja turvatunnet. Samas on see ka paik, mis olemuslikult sisaldab sundi ja survet, mõnikord ka väga vastikut vägivalda. Kui ajalukku vaadata, on selge, et kui rahakott ja otsustusõigus on olnud pereisa käes, siis on maksnud ka tema tahe. Olgu teemaks igapäevaelu pisiasjad või elusaatus ehk kus elada, kellega abielluda, kas ja mida õppida. Allumatus tõi kaasa karistuse. Kui raha on oma taskus ja tarkus oma peas, siis tekib paratamatult soov ja ka võimalus pereringi survest välja libiseda, ise asjade üle otsustada. Hiljutises tõe ja õiguse filmis on eesti traditsiooniline peremudel kenasti puust ja punaseks värvitud nii allumise kui ka väljalibisemise osas. Üksikindiviidi ressursside kasvatamine on pikka aega olnud lääneliku elukorralduse nurgakivi. Parem haridus ja paisuv pangaarve igaühele – seda oleme tahtnud ja seda oleme saanud. Igaühe peas ja taskus istuv võimekus on pungunud ning kujundanud arusaama, et tegelikult saan ma siin maailmas ka ise ja omatahtsi hakkama. Paljud saavadki, kuid suur osa jääb siiski rataste vahele.

Ben Sasse’i juuksed pole halliks läinud mitte vabamõtlejate ega soroslaste pärast, vaid individuaalsete ressursside kasvu ning sellest johtuva võimekuse tõttu iseseisvalt toime tulla. Seejuures saab senaator, muide, vabariiklane ja konservatiiv, aru, et kuuluvusgruppidest väljalibisemine pole kellegi kuri tahe ega kardinataguste salaplaan. Inimesed ja ühiskond on lihtsalt kohanenud rikka ja rikkust laiali laotava eluga, kuid nagu kohanemine ikka, on olukord vastuoluline. Ühelt poolt pakub see rõõmu parema tervise, vabama kulgemise ja värviliste asjade üle. Teiselt poolt on see toonud kaasa uusi muresid, sealhulgas üksinduse ja eraldatuse – rikkuse eest on tulnud kallist hinda maksta.

Ravi

Nagu poliitikud ikka, dramatiseerib Sasse üle. Inimene, ka ameeriklane, on erakordselt kohanemisvõimeline. Nii seal- kui ka siinpool ookeani kütab juba mõnda aega emotsioone debatt, kuhu ja kuidas edasi. Suures plaanis pakutakse kahte liiki lahendusi. Esimesed ütlevad: mitte edasi, vaid tagasi. Nemad vaatavad kogemuse ja traditsiooni poole, uskudes, et lahendus peitub põhimõttes „teeme nii, nagu vanasti“. Juured ja kuuluvustunde saab taastada nende arvates vaid siis, kui inimest sajandeid toetanud rühma- ja paigaidentiteet uuesti üles ehitada, ehituskivideks tugev perekond, paigaga seotud kogukond, püsiv ja pühendunud töökollektiiv ning kindla käega juhitud rahvusriik. Unistus helgest minevikust kogub ka Eestis jõudu.

Unistus on ilus, kuid paraku ei ole vastust küsimusele, kuidas seda teha. Tegelik pööre eeldab läänemaailmas kujunenud ressursijaotuse põhimõtete ümbermängimist: indiviidilt ära, keskpõrandale juurde. Omatahtsi ja omapäi tegutsevad indiviidid peaksid uuesti hakkama sõltuma kõrgemal redeliastmel istuvast otsustajast, olgu selleks perekonnapea või firmajuht, koguduse vanem või Kadriorus resideeruv rahva isa. Jõuliselt tuleb ressursse nihutada soolises lõikes: no ei passi „nii nagu vanasti“ mudelisse praegune olukord, kui eesti naistel on hariduslikku ressurssi palju rohkem kui eesti meestel! Vastupidi peaks olema.

Ajalooratta tagasipööramine on omamoodi idealistlik unistus ja selleks see jääbki, vähemalt niikaua, kuni meie paleus on suurem SKT ja palk. Viimase kasvatamiseks pingutavad nii liberaalid kui ka konservatiivid, andes rõõmsas üksmeeles traditsioonilisest elulaadist väljalibisemisele hoogu juurde.

Teist liiki lahenduste puhul vaadatakse ettepoole ja küsitakse koos Sasse’iga, kuidas leida juured ja kodutunne maailmas, mis erineb senisest põhimõtteliselt ning mille põhialuseid – demokraatiat, turusuhteid, inimõigusi – me ümber teha ei saa ega taha. Kuidas olla kodus maailmas, kuhu iga päev lisandub tuhandeid uusi ressursirõõmsaid tegijaid, kes on parajasti oma perest, klannist ja paikkonnast välja libisemas ning usuvad, et nende päralt on kogu gloobus?

Imerohtu pole ka senaatoril pakkuda, tema põhimõte on: hoia seda, mis sul on, ning ehita juurde püsivust ja kindlustunnet. Sasse’i arsenali kuuluvad näiteks sellised üleskutsed: perelõunad peavad toimuma vähemal kord nädalas; sinu suurim väärtus on eluaegsed sõbrad; kutsu naaber külla ning helista klassi­kaaslasele; paku abi nurga peal elavale üksikule naisterahvale; tuhat ühismeedia sõpra ei tee sind õnnelikuks, neljas päris sõber teeb; parim päev on see, kui telefon ja arvuti on välja lülitatud; vestlused digiskeptikuga annavad elule värvi. Sasse’i arvates tuleb pudenevaid kuuluvus­gruppe uuesti punuma ja tugevdama hakata – ja kohe täna. Nende all mõtleb ta nii sünni- ja verepõhiseid kui ka uusi, elu jooksul ehitatud suhtevõrgustikke, olgu nendeks sõpruskonnad, seltsid, klubid, tiimid, vabaühendused, mis tahes grupid. Ameeriklane usub, et kui me kõik panustame, siis on meil lootust.

Kommentaar

Naabertalu pereema plaan minna kõrgkooli või lausa poliitikasse tekitas sajand-poolteist tagasi samasugust mõminat ja mõistmatust nagu tänapäeva Saaremaa linalaka karmim valik seada karjäär ja eneseteostus elus esikohale ning jätta pere, lapsed ja isamaa ootelehele. Nii ongi, doktorikraadi ja pangaarvega linalakk valib oma elusaatuse ise. Kuidas teha nii, et selle valiku lõpp-punktiks ei oleks eliitkorteris tablette näriv üksiklane?

Garantiid pole olemas. Kogu läänemaailma podisema pannud kohanemisprotsess rikka ja emantsipeerunud eluga saab oma ohvrid kätte – tabletitootjate ja käehoidjate tööpõld on jätkuvalt lai. Hakkama saavad need, kes õpivad, pingutavad ja kohanevad. Nad õpivad ressursirikkana toime tulema, tegema ise seda, mis minevikus oli sünnijärgselt ja rolli kaudu ette antud ega nõudnud seetõttu mõttetööd ega ponnistust. Nad pingutavad koos Sasse’iga hoidmaks koos teisenevaid vere- ja paigapõhiseid kuuluvusgruppe ning loovad juurde uusi, hingele meelepäraseid, kuigi esimestest libiseb keegi pidevalt välja ning teistes on isepäiste vahel keeruline üksmeelt leida. Selle sajandi väljakutse ressursirikastele on leida kooskõla omasuguste maailmas, õppida suhteid ehitama ja erimeelsusi lahendama nii, et sellest võidavad kõik. Seda tuleb teha perekonna ja suguvõsa ringis, aga ka Telliskivi ja Karlova elanike hulgas ja linnaosa ühendustes. Kui ühes ei õnnestu, tuleb teises välja. Valikut ei ole, sest kuigi õnnelik saab olla kümnel eri moel, on see peaaegu võimatu, olemata lähedaselt ja tähenduslikult seotud kas või mõnede inimestega.

Linalakkadele ja teistele isepäistele lohutuseks on teadmine, et õnn ei sõltu suhete ja kuulumise formaadist, vaid sisust. Sisu saab õppida. Tubli õppur on õnnelik nii suur- kui ka kärgperes, eliit- ja ühiskorteris, kogu oma elu mööda koduküla tänavat tatsates või pidevalt ümber gloobuse lennates. Oskus luua ja hoida püsivaid ning tähenduslikke sidemeid inimeste vahel on XXI sajandi kõva valuuta. Podisevas kohanemisprotsessis jäävad võitjaks need rahvad, kes ei looda vaid mineviku tarkuse peale, vaid leiavad Sasse’i kombel „juured ja kodutunde maailmas, mis erineb senisest põhimõtteliselt“.

1 Ben Sasse, Them. Why We Hate Each Other and How to Heal? St Martin’s Press, 2018.

2 Joseph Chamie, The Rise of One-Person Households. Inter Press Service, 2017. http://www.ipsnews.net/2017/02/the-rise-of-one-person-households/

3 Christian Welzel, Freedom Rising. Human Empowerment and the Quest for Emancipation. Cambridge University Press, 2013.