Kahekordselt väljendamatu

ILMAR VENE

Hea tahtmise korral saaks rääkida ka kolmekordsest väljendamatusest, ja nimelt siis, kui pidada meeles, missuguse määra on saavutanud sekularisatsioon. Pole ju saladus, et Uku Masing, keda selles raamatus korduvalt tsiteeritakse, pälvis Ants Oraselt iseloomustuse „müstiline jumalaotsija“. Sõnapaar pandi kirja möödunud sajandi kolmekümnendate aastate lõpupoole ja tohib arvata, et see pole aegunud, pigem vastupidi. Selles suhtes on Jaan Lahe raamat tõesti „sõnum teisest maailmast“ ning sellisena tema väljavaated leida siinpoolsuses erilist vastukaja ei tohiks olla väga avarad.

Sealpoolsusega on tegelikult kaksipidi lugu: enamasti kasutatakse ju seda mõistet tinglikult. Rangema suhtumise korral peaksime tunnistama, et sellest, mis on seal, ei saa meil olla aimu. Kuid juba Platon oli seisukohal, et ideede maailmast mõtelda, olgugi see muidu lähenematu, siiski saab ja sellest järgnes: kui saab mõtelda, siis ka rääkida ja kirjutada. Lõpptulemuseks kujunes, et ideede lähenematu maailm muutus tuntuks ka siinpoolsuses.

Analoogiliseks kujunes lugu sealpoolsusega: tüütuseni toonitati, et allilmaga pole meil ühendust, kuid ajapikku sai mõlema maailma ühtekuuluvus üha ilmsemaks. Meie tarvidusi arvestades peaks see ka arusaadav olema: mida saaks meil olla sealpoolsusest, kui kokkupuude sellega jääb igavesti kogemata? Raamatu alapealkiri seda laadi küsitavusi ei tõstata. Teatakse ju üldiselt, et kristlus on õhtumaal toiminud paar aastatuhandet, ja juba ajavahemiku määratu kestus peaks osutama, et ristiusust üldistavalt rääkides tuleks piirduda kõige olulisemaga. Nüüdsest peale leidub küsimusele „mis on kristluse põhisõnum?“ ka eestiliku algupäraga kirjasõnas põhjalik ja hoolikalt läbimõeldud vastus.

Kui hoolikalt üldistuse esitust ka kavandada, saab seda teha ennekõike esitamise ajast lähtudes, kuigi alustada tuleb ikka ja alati suurnähtuse ilmumisest. See aga seab ristiusu põhitarkuste tutvustajad ränkuseni küündiva raskuse ette: esitada ei tule vähem kui vaimulooline areng kahe aastatuhande jooksul. Mingil määral peab autor olema tuttav kõigi pisutki silmapaistvate vaimuinimestega, kes on tegutsenud antiikajal, kristlikul ajastul ja „renessansi sogastes voogudes“ (Th. S. Eliot), kõnelemata juba valgustusajastu suurkujudest ja viimaste sajandite silmapaistvatest mõtlejatest. Kuidas rääkida üldistavalt suuruste tegevusest, kui see on saanud käsitluse kümnetes monograafiates? See ongi väljendamatu, mida on silmas peetud käesoleva kirjutise pealkirja esimeses pooles.

Kuid isegi selline kujutlus ei esita ülesande tegelikku raskust piisavalt. Kristlus, nagu teada, võrsus judaismist, mis oli ristiusu ilmumise ajaks saavutanud säärase küpsuse, et nõudis värskendavat uuendamist – arusaam kristlusest kui katsest judaismi reformida on kõike muud kui originaalne. Lunastaja ei tulnud käsuõpetust kaotama, vaid seda teoks tegema, see tähendab vaimseks ülendama. Vana testament omakorda on sakraalne suurmälestis, mille kujunemisel etendas olulist osa Lähis-Ida iid­ammune vaimuelu, see tähendab semiidi ja hamiidi rahvaste kultuur. Niisiis tuleb esituse ajaraami veelgi laiendada: ristiusu ajaloo kahele aastatuhandele lisandub tuhat aastat eellugu.

Ometi see kõik ilmub läbinisti siinpoolse ja mõistuspäraselt esitatavana, kui pöörata tähelepanu „väljendamatu“ teisele poolele. Sel puhul tuleb võtta üht Lahe raamatu teise peatüki „Kuidas kirjeldada kirjeldamatut? Jumala käsiteldamatus ja väljendamatus“ osa sõna-sõnalt. Küllap on ikka veel üldisemalt teada seegi, et peale jumalamõiste kuuluvad ülemõistuslike küsimuste hulka ka kristluse põhidogmad: kolmainsus, sündimine neitsist (nüüd küll noorest naisest), inkarnatsioon jm. Mida suudaks põrmlik mõtlemisvõime peale hakata, kui mõttetöö harrastajal tuleb kuulda, et igavene ja lõputu vaim kehastus üürikeseks inimeseks?

Vahest pole välistatud, et kristluse iseäraliku arengu peapõhjuseks kujunes just ülemõistuslikkuse ülemäärane eelistamine mõistuspärasusele: „credo quia absurdum“ (ütlusena olevat see käibesse ilmunud alles XVII sajandil) väljendab esinduslikult varakristlikku väärtustamisviisi. Mida teenekat saab olla selles, kui usutakse mõistuspäraste seaduspärasuste kehtivust? Sacrificium intellectus kuulus kuni Pascali aegadeni kristlike suurväärtuste hulka: Aabrahami, Iisaku ja Jaakobi Jumal, mitte filosoofide ja teoloogide jumal!

Jutud mõistuse ohverdamisest ei leidnud vastukaja isegi Pascali kaasaegsete hulgas, mida siis veel arvata valgustusaja suurkujudest. „Mõtete“ autoriga postuumselt polemiseerides pani Voltaire kirja: „Inimene ei ole selline mõistatus, missugusena teda kujutlete teie, et siis äramõistatamisest rõõmu tunda“. Tulevasele Preisimaa kuningale 1739. aasta detsembris saadetud kirjas küsib suurvalgustaja retooriliselt: „Kas see siis ei tähenda teene osutamist inimkonnale, kui ebausk lahutatakse religioonist, nagu mina seda alati olen teinud?“

Siin ilmneb, milleni pidi viima ülemõistuslikkuse rõhutatud eelistamine: deistidele tundus, et kogu teoloogia peaks piirduma Jumala olemasolu tunnistamisega. Järgmisel aastasajal alustab aga Ernest Renan oma loengut kuulutamisega: „Jeesus Kristus oli suurepärane inimene“, kuid ikka veel põhjustab selline eneseväljendus skandaali. Ja XX sajandil annab Bertrand Russell teada, et tema eelistus, kui Sokratest tuleks võrrelda Kristusega, kuuluks esimesele.

Ekslik oleks arvata, et suhtumise teisenemine on kulgenud raudse järjepidevusega; vastumeelsuseni kristluse ja isegi Lunastaja suhtes (kummaline küll!) jõuti juba XVI sajandil. Sellega seoses väärib ehk äramärkimist ka pisike hajameelsus, mis on sattunud Lahe muidu laitmatult korrektsesse raamatusse: antakse ju leheküljel 227 teada, et Giordano Bruno, nüüd rehabiliteeritud, olevat põletatud heliotsentrilise maailmapildi kaitsmise pärast. Õigem oleks ütelda, et heliotsentrilist maailmapilti hakati pidama kahjulikuks alles pärast Bruno põletamist.

Negatiivset laadi märkust sobib täiendama kokkuvõtlik üldiseloomustus ja see saab kõne alla tulla ainult positiivsena. Kõigepealt hakkab terviku puhul silma sõjaväelisust meenutav korrektsus: sissejuhatuses tutvustab autor ühetähenduslikus sõnastuses oma taotlusi ja lõpetuseks võtab ta esitatud materjali kokku kahekümne kahe teesiga. Niisiis on tehtud kõik endast olenev, et esitada väljendamatu aines vähemasti vormiliselt mõistuspärase ja arusaadavana.

Kahjuks ei suuda ükski pingutus kaotada ainese ülemõistuslikkust. Mida see tähendab, näitlikustagu tsitaat, millega autor annab sõna Paul Tillichile, teoloogia suurkujule: viimne kohus tähendab Tillichile, et „siin ja praegu, kestvas üleminekus ajalikust igavesse hävitatakse negatiivne koos tema pretensiooniga olla positiivne“ (lk 389). Nii kõrgelennuline subtiilsus annab vabad käed igale teravmeelitseda soovivale tõlgendajale. Kuna negatiivset kui sellist (s.t kuradit) ei saa olla, pole tal võimalik pretendeerida positiivsusele ja kõige vähem oleks vaja teda hävitada. (Selgituse korras: kui Jumal on olemise andja, siis peaks tema vastase siht seisnema olemise kaotamises, seega peaks ta järjekindluse nõuet arvestades alustama iseenda kaotamisest.)

Õnneks pole valdav osa ainesest kaugeltki nii ülemõistuslik. Enamasti lahkab autor vähem subliimseid küsimusi ja näitlikustava täienduse korras esitatakse religioosset laadi tarkuste ilmalikke vasteid. On kord loomine kõne all, siis peab ka Suur Pauk mingil määral kõne alla tulema. Ja ta tuleb. Lahe on piisavalt kompetentne, et möödaminnes peatuda selle teooria religioosse hõnguga pärinemislool. Tollane paavst isiklikult kiitis seletuse heaks, kuna tal polnud kahtlust, et paremat ilmalikku vastet ei saa piibellikul loomislool olla.

Autori igakülgne asjatundlikkus kuulub kõnealuse raamatu suurimate väärtuste hulka: teos kujuneb igale lugejale, olgu tema vahekord religiooniga missugune tahes, rikastavaks elamuseks. Soodustava asjaoluna tuleb arvesse ka autori meelsus. Ja see on kõike muud kui fundamentalistlik: autor tunnistab kristluse sõnumi igavikulisust, aga see ei tähenda, et arenguloolised teisenemised oleksid jäänud pühakirja tõlgendamisel tähelepanuta. Sellel, mida kunagi mõisteti sõna-sõnalt, on meie päevil kõigest sümboolne tähendus.

Praegune kristlus ei ikesta oma tunnistajaid kuigivõrd. Erilise selgusega tõendab seda raamatu viimane ja kõige mahukam peatükk, kus tuleb esitusele patu ja lunastusega seostuv problemaatika. Patuks peab autor „inimese ja Jumala suhete rikutust“, „inimese suletust Jumalale ja Tema ilmutusele“ (lk 332). Lunastus on aga „vaimne uuenemine, mis toimub juba siin ja praegu“ ja „mida Uku Masing on nimetanud „elusamuseks““ (lk 394).

Pole siiski õige arvata, et Lahe soostub kõigi praeguste uuendustega. Igatahes jätab sellise mulje osutus Kristuse jumalikkusele. Rudolf Bultmanni väsimatu tõlkijana teab autor ülihästi, et kuulus teoloog ei suutnud Lunastajat Jumalaks pidada, kuid antud juhul ta suurt autoriteeti vist ei järgi: 15. teesis igatahes (lk 398) seatakse lugeja vastamisi „Jumala inimeseks saamisega Kristuses“ ja jääb mulje, et jutt käib inkarnatsioonist traditsioonilises mõttes. Kes suudaks ette näha kõnealuse traditsiooni edasist käekäiku? Korratakse ju üha tungivamalt, et ka kristlus, seni ikka veel inimkeskne, olevat niisama jumalakeskne nagu judaism ja islam.