Kaitsemeetmel on elu hind

Võimalus, et Iirimaal lõpeb 20 aastat kestnud rahu, on Ühendkuningriigi Euroopa Liidust lahkumise ületamatu takistus.

KAAREL TARAND

Et see Briti impeeriumi lagunemise viimane faas ka just nii kurbkoomiline peab olema! Eesti suhe Ühendkuningriigiga näib iseenesest olevat teisejärguline teema. Pidupäevadel muidugi meenub, et saareriigi armee aitas meid hädast Vabadussõja päevil ning Eesti metsades võib Briti sõdurite saapajälgi kohata tänapäevalgi, aga majandussuhteid on meil vähe. Statistikaameti andmeil oli Ühendkuningriigi osa kaubavahetuses 2018. aastal tühine: Eesti eksportis kaupu Ühendkuningriiki 318 miljoni euro eest (2,21% kogu ekspordist ja riikide arvestuses 11. koht) ning importis sealt 430 miljoni euro eest (2,66% ja 10. koht). Kui britid peaksid oktoobri viimasel päeval Euroopa Liidust leppeta lahkuma, ei ole sündmuse otsene mõju Eesti majandusele märkimisväärne. Hea õnne korral jätkub senine kaubavahetus peaaegu vanaviisi, ainult bürokraatiat tuleb juurde. Seda kõike muidugi eeldusel, et Londoni võimudel raha otsa ei saa.

Saareriigi juba neljandat aastat vältava Brexiti-hulluse põhiküsimus aga pole enam ammu majandus, vaid sõda ja rahu. Lahkumisreferendumi eel ei tulnud Iirimaa saatus ei jääjate ega lahkujate kampaanias eriti jutuks. Vanemad riigimehed, nagu ekspeaministrid John Mayor ja Tony Blair, küll osutasid, et naabersaar, mille põhjaosas kehtib endiselt Ühendkuningriigi võim, võib osutuda EList lahkumisel põhiliseks komistuskiviks, kuid ülesköetud rahvas seda tõsiselt ei võtnud. Hetkest, mil lahkumiskõnelused ametlikult algasid, ilmnes, et Iirimaast ei saa üle ega ümber. Majanduslikult on Iirimaa Eestile veel hoopis tähtsusetum partner kui Ühendkuningriik: kaubavahetus Iirimaaga moodustab vaid 0,3% Eesti impordist-ekspordist. See-eest on üle 30 aasta väga viljakad olnud teatud hingesugulusel ja sarnase saatuse mäletamisel rajanevad Eesti-Iiri kultuurisuhted. Iirimaa puhul ei räägi me siiski praegu majandusest ega kultuurist, vaid inimeludest.

Enesele sellest aru andmata otsustasid Ühendkuningriigi kodanikud Brexiti-referendumil ühepoolselt muuta rahvusvahelist lepingut, millega lõpetati aastakümneid kestnud vägivald ja terrorism Iiri saarel, eeskätt selle põhjaosas. Seda närust perioodi saare ajaloos kutsutakse tagantjärele hädaajaks (the Troubles) ja selle käigus hukkus vabariiklaste ja unionistide võitluses, milles lõi aktiivselt kaasa ka kuninglik politsei, ligemale neli tuhat inimest.

Nn suure reede leping, mis sõlmiti Iirimaa ja Ühendkuningriigi vahel aastal 1998, on ennekõike rahuleping. Rahu tagamiseks likvideeriti saart poolitanud riigipiir kõigi kaitserajatiste ning kontrollpunktidega. Võitlevad pooled tunnustasid teineteise soove ning riigipiiride muutmine vägivallaga võeti päevakorrast maha lihtsa võttega: piir kui selline kaotati ning põhjaiirlastel lubati vabalt valida, kumma riigi kodakondsust nad endale soovivad. Lisaks suurendati Põhja-Iirimaal kohalikku otsustus­õigust, mis ei ole küll samaväärne Šotimaa autonoomiaga, kuid piisav, et korraldada piiriüleseid suhteid naabriga oma tarkuse, mitte impeeriumi kauge pealinna näpunäidete järgi.

20 aastat on liiga lühike aeg, et mälestused ja mäletajad elavate hulgast kaoksid. Teame seda omast kogemusest, sest eestlaste suurimad kannatused jäävad palju pikema aja taha, kuid endiselt leidub neid, kel küüditamisele või muudele repressioonidele mõeldes käsi taskus rusikasse tõmbub. Seega pole sugugi ebatõenäoline, et halbade asjaolude ning ettevaatamatute otsuste koosmõjul Põhja-Iirimaal kord taas käest võib minna. See asjaolu on olnud algusest peale väga selge ka Euroopa Liidule ning kui ida pool ei olnudki, suutis Iirimaa valitsus selle kolleegidele niimoodi ära seletada, et Ühendkuningriigi ja Euroopa Liidu koostöös kujundatud lahkumisleppe keskseks punktiks sai Iirimaa saatus, tuntud Iirimaa kaitsemeetmena.

Teatavasti on just Iiri kaitsemeede lepingus see punkt, mille tõttu Ühendkuningriigi parlament leppe hääletusel kolm korda tagasi on lükanud. Ja just selle punktiga on Ühendkuningriigi uus peaminister Boris Johnson otsustanud hasartmängu mängida, kuigi peaks teadma, et selles mängus auhinnafondi pole ja võita pole võimalik. Euroopa ülemkogu eesistuja Donald Tusk väljendus Iirimaa kaitsemeetme teemal teisipäeval resoluutselt. „Need, kes on kaitsemeetme vastu ega paku realistlikke alternatiive, toetavad tegelikult piiri taastamist. Isegi, kui nad seda ei tunnista.“ Teisisõnu, kaitsemeetmest loobumist nõudes ihkab peaminister Johnson tegelikult Põhja-Iirimaal verd ja sõda. Mis tahes kaalutlused Johnsonil sisepoliitiliseks avantürismiks ka poleks, küsimus ei ole tema kätes. Euroopa Liit on otsustanud Iirimaad igal juhul kaitsta – ja mitte ainult. Just Iirimaa kaitsemeede on teema, mis on teinud Euroopa siseasjast ka Atlandi-ülese küsimuse. Kuigi USA president Donald Trump ja tema lähikondlased on olnud Brexiti järjekindlad õhutajad, pole sel vaatel USA võimuringkondades laiemat toetuspinda. Hiljuti Londonit külastanud Trumpi julgeolekunõunik John Bolton lubas brittidele küll kiire ja ka leppeta Brexiti eest maad ja ilmad kokku, seda ennekõike eelisjärjekorras kaubanduslepingute sõlmimise asjus, kuid katet sellele lubadusele pole. Neid lepinguid nimelt ei saa sõlmida ja jõustada valitsus, vaid USA parlament, kus selleks aga hääli kokku ei tule.

USA välispoliitilise aktivismi perioodil määras president Bill Clinton Iirimaa rahuprotsessi korraldama (ja seda alguses vastu Ühendkuningriigi tahtmist) eriesindajana senaator George Mitchelli, kelle eduka lepitustegevuse tulemusel suure reede leping sündiski. USA on seetõttu rahuleppe tagaja (isegi kui see formaalselt kuskil kirjas pole) ega saa nõustuda rahu ohustavate sammudega Londonis. Teiselt poolt on rahu Iiri saarel USA-le ka sisepoliitiline küsimus, sest iiri päritolu ameeriklased moodustavad kümme või enam protsenti USA elektoraadist ning ka kongressi mõlema koja ning mõlema suurpartei esindajatest koosnev iiri toetusrühm on Iirimaa rahuprotsessi järjekindlalt toetanud juba ligi 40 aastat. Toetusrühmas on piisavalt liikmeid, et blokeerida mis tahes majanduslepete jõustamine. Rühma esindajad, aga ka esindajatekoja juht Nancy Pelosi on viimastel päevadel deklareerinud, et kongressist ei lähe läbi ükski otsus, mis võiks kuidagi ohustada rahu Iirimaal.

Mis vägi see küll võiks olla, mis võimaldaks Boris Johnsoni hapral ja parlamendienamuseta valitsusel saavutada Iirimaa kaitsemeetme küsimuses edu, kui Euroopa Liit ei taha ja USA ei luba? Pole sellist väge ning ummikteel edasi punnides kaotab Ühendkuningriik ainult mainet ning positsiooni maailma­poliitikas.

Eesti praegusel valitsusel, nagu viimasel ajal tihti kipub juhtuma, on Brexiti sasipuntras korraga kaks positsiooni. Esiteks ametlik, mida kordab peaminister, kellel on inglaste lahkumisotsuse üle väga kurb meel, aga kes jäägitult toetab Euroopa Liidu ühispositsiooni ning sellega ka rahu Iiri saarel. Mitteametlikku positsiooni esindab aga siseminister Mart Helme (ja küllap kogu tema erakond), kelle imetlus ja austus kuulub Boris Johnsonile, sest iga tööriist, millega saab lammutada Euroopa Liitu, on kasulik. Paratamatult peab järeldama, et me verbaalselt vägivaldsel siseministril poleks midagi selle vastu, kui suurema hüve ehk killustunud Euroopa nimel Iirimaal taas natuke vereohvreid toodaks. Väidetavasti tavatseb valitsus otsuseid langetada konsensuslikult. Briti saarestikus toimuva osas oleks konsensus kolmikliidus võimalik vaid juhul, kui ühele osalisele ehk EKRE-le oleks välispoliitikas seisukohad ja otsustamises osalemine keelatud. Aga ei ole ju?

Hädaaegade tagasitulekust Iirimaale räägitakse Brexiti kontekstis senini natuke ümber nurga. Ja võimalik, et kogu lugu pöördub veel nii, et kogu lahkumine jääb ära kas valitsuse vahetumise või kordusreferendumi tagajärjel. Viimaseks annab just Iirimaa sõja ja rahu küsimus õigustatud aluse. President Kaljulaid märkis oma 20. augusti kõnes: „Isegi ühest, väga valesti sõnastatud väljaütlemisest kusagil sotsiaalmeedias, kui ütleja ei taju oma positsioonist tulenevat vastutust, võib alata Eesti sõprade usu kadumine meie otsuste järje­pidevusse ja väärtuspõhisusse.“ Inglismaal võib peaminister küll olla täielik sõgesikk, kuid tema imetlemisel ja mahitamisel on iirlaste vere lõhn juures.