Kas Hiina päästab maailma?

1980ndatel alanud pöördega avanemise ja majandusvabaduste suunas kaasnes ka konfutsianismi pehme jõu taaselustamine ehk selle taasrakendamine Hiina autoritaarse riigivankri teenistusse.

Mart Läänemets

Kui 1980. aastate lõpus ilmus eesti keeles esmakordselt Linnart Mälli tõlkes Hiina suurima mõttetarga Konfutsiuse (Kong Zi – 孔子) õpetussõnade kogumik,1 oli see suursündmus kõigile idahuvilistele ja kogu toonasele Eesti kultuurieliidile, eelkõige muidugi tema õpilastele, kes hiina keelt ja kultuuri juba natuke nuusutanud. Viimaste hulka kuulusin ka mina. Mäletan seda vaimustust, mille hiina iidne humanismiõpetus toona äratas nii lugejates kui ka tõlkijas endas. Mäll oli Konfutsiuse tõlkega tegelenud aastaid, seejärel oodanud aastaid, enne kui see nõukogude aja keerulistes kirjastusoludes lõpuks ilmuda sai. Korraldati seminare, Konfutsiuse tsitaate õpiti pähe ja kasutati vestluses. „Valgus idast“ sai uue, tõelise ja sisukama tähenduse. Hiina tundus olevat tõeline tarkuseallikas ja konfutsianism oma lihtsate, selgete ja sügavate mõtteteradega parim õpetus, mida järgida ja elus rakendada.

Konfutsiuse tollasele esmasele ülipositiivsele vastuvõtule aitas ilmselgelt kaasa üldine õhustik nii siin kui ka Hiinas. Gorbatšovi perestroika-lainel oli meil ja kogu Ida-Euroopas hoogu võtmas rahvuslik vabanemisliikumine. Hiina oli juba ligi kümme aastat varem alustanud avatud uste ja majandusreformide poliitikat ning üsna palju räägiti (vähemalt teoreetiliselt) ka hiina ühiskonna võimalikust liberaliseerimisest. Üldmulje oli, et vabadusetuuled puhuvad nii idas kui ka läänes ja on ainult aja küsimus, millal Hiina naaseb täielikult õilsa konfutsianismi juurde. Maoistlik ajastu oma võikate kommunistliku partei kampaaniatega ning konfutsianismi ja haritlaste jõhkra tagakiusamisega, mis kulmineerus nn suure proletaarse kultuurirevolutsiooni kümnendil aastail 1966–1976, paistis olevat jäädavalt möödas ja Hiina reformide peaarhitekt Deng Xiaoping2 läbinisti progressiivne kangelane.

Vabaduse ja vere aeg

Siis tuli 1989. aasta, pöördeline nii Euraasia mandri lääneosa nn sotsialismileeri maadele kui ka mandri teises otsas asuvale Hiinale. Meil Eestis heisati üle aastakümnete taas sinimustvalged, hakati moodustama Eesti kodanike komiteesid ja toimus Balti kett. Berliini müüri langemine oli kogu Euroopa ja läänemaailma edasist saatust määrav märgiline sündmus.

Hiina riigi kulgemise suuna pani aastakümneteks paika aga hoopis teistsugune sündmus, meie poolt vaadates masendav tagasilöök hiinlaste vabaduspüüdlustele – Taevase Rahu ehk Tiananmeni väljaku3 veresaun. 4. juuni varahommikul piiras kõrgema juhtkonna korraldusel pealinna toodud sõjavägi väljaku ümber ning sõna otseses mõttes lömastas kuulipildujatule ja tankide toel ligi kaks kuud kestnud üliõpilaste ja tööliste meeleavalduse, kus nõuti korruptsiooni ja inflatsiooni ohjeldamist ning demokraatlikke reforme. Veresauna täpset ohvrite arvu ei tea tänini keegi. See ulatus kindlasti sadadesse, mõnedel andmetel isegi tuhandetesse. Korralduse olukord sel kombel lahendada andis reformide-Hiina ülistatud kuvand Deng Xiaoping ise. Miks? Lühike vastus: see ähvardas kommunistliku partei ainuvõimu püsimist ehk eesmärki, mille nimel reformipoliitika tegelikult oli algatatud.

Konfutsiuse rehabiliteerimine Hiinas

Hiina on aga tulvil (näilisi?) vastuolusid. Sellesama 1989. aasta sügisel, vaid mõni kuu pärast maailma vapustanud massimõrva suurriigi pealinna südames, peeti sealsamas Pekingis esimene suur rahvusvaheline konfutsianismi foorum. See oli pühendatud Konfutsiuse 2540. sünniaastapäevale ja esimene maailma avalikkusele suunatud tugev signaal, et konfutsianismi ametlik rehabiliteerimine on HRVs saanud rohelise tee. Foorumi peakorraldaja oli Hiinas vastloodud Konfutsiuse fond, palju aitasid kaasa Lõuna-Korea ja Jaapani konfutsianismiühingud, samuti sinoloogid läänest ja Nõukogude Liidust. Üritus oli käima lükatud ammu enne 4. juunit ja vahepeal juhtunu seda ei peatanud. Sellest lihtsalt ei tehtud eriti juttu.

Hiinasse Konfutsiuse sünnipäeva tähistama oli kutsutud ka Linnart Mäll ja loomulikult ta ka läks sinna ning pidas foorumi raames toimunud akadeemilisel konverentsil ettekande Konfutsiuse tõlkimisest. See oli, muide, Mälli esimene visiit Hiinasse.4 Kohe pärast naasmist jagas ta oma Hiina-muljeid Eesti Akadeemilise Orientaalseltsi populaarses kultuuriväljaandes Sõnumitooja ilmunud kaheosalises intervjuus.5 Konfutsianistlikult meelestatuna näeb ta seal Hiinat üldiselt heas valguses, mis on üsna suures vastuolus Linnart Mälli hilisemate ülikriitiliste väljaütlemistega kommunistliku Hiina arengutee suhtes. Selles intervjuus peab ta näiteks Tiananmeni veresauna vaid „pinnavirvenduseks“ Hiina arengukulu pikemas vaates ja avaldab (naiivset?) lootust, et küllap varsti selle ohvritele sinnasamma mälestussammas püstitatakse. Konfutsianismi ja selle rolli kohta Hiina ühiskonnas ütleb ta nii: „Konfutsianism ei ole religioon. See on pigem elustiil. Seda ei ole kommunistid kunagi hävitada suutnud. See elab, on ja jääb. … Tundub, et vähemalt osa Hiina juhtidest püüab Hiinat päästa marksismist ja viia tagasi konfutsianismile. Kuigi tegelikult on konfutsianism Hiinas kogu aeg elav olnud.“

30 aastat hiljem. Kas aegade side või déjà-vu?

2019. aastal oli mul endal võimalus osaleda 15. kuni 19. novembrini samalaadsel konfutsianismi suurüritusel Pekingis. Sedapuhku tähistati Hiina esimese õpetaja6 2570. sünniaastapäeva. See oli järjekorras juba kuues omataoline 1994. aastast ehk sellest ajast peale, mil seda korraldab Hiina RV valitsuse protektsiooni all tegutsev Rahvusvaheline Konfutsianismi Assotsiatsioon peakorteriga Pekingis.7 Iga viie aasta tagant (Konfutsiuse 0 ja 5ga lõppevatel sünniaastapäevadel) kutsutakse kokku selle kongress, millega kaasneb teaduskonverents ja ulatuslik kultuuriprogramm. Assotsiatsiooni kuulub nii teadlasi-sinolooge ja filosoofe kui ka diplomaate ja majandusinimesi 80 maalt.

Sõjamasina arendamine, uuskolonialism Aafrikas, oma rahva vabaduspüüdluste jõhker allasurumine (Tiibet, Hongkong, uiguurid), inimeste igapäevaelu totaalne jälgimine jne ei kõla just konfutsianistlike valitsemispõhimõtete moodi. Pildil Venemaa, Hiina ja Mongoolia ühine sõjaväeõppus Vostok 2018.

Wikimedia Commons

Vahemärkusena tuleb öelda, et sain kutse juba ka 2014. aasta kongressile, kus mind arvati tagaselja isegi ICA rahvusvahelise nõukogu liikmeks. (Nõukogusse on arvatud igalt osalevalt maalt vähemalt üks esindaja, mõnelt isegi mitukümmend.) Toona aga selgus taas, et suure riigi üks käsi ei tea, mida teine teeb, ja vaatamata väga prestiižsele kutsele ei andnud Hiina saatkond mulle viisat, sest olin oma Tiibeti-sõbralikkuse tõttu sattunud musta nimekirja. Vahepeal oli mu nimi sealt vist maha tõmmatud ja 2019. aastal sain viisa raskusteta kätte.

Enam kui 600 osavõtjaga suurüritus oli igati muljetavaldav. Avamine ja plenaaristung toimusid Hiina riigi praegu kõige tähtsamas hoones, suures rahvakongresside palees. Avakõne pidas Hiina RV asepresident Wang Qishan. (Viis aastat tagasi oli seda teinud esimees Xi Jinping ise.) Eks pidanud see kõik kokkutulnutele näitama, et üritus on riiklik: Hiina riik näitab kõige kõrgemal tasemel üles hoolt Konfutsiuse õilsa õpetuse ja leviku eest kogu maailmas.8 Mitmed kõrged emeriitpoliitikud ja väljavalitud prominentsed akadeemikud mitmelt maalt kiitsid oma plenaarkõnedes sellele takka.

Ma ei hakka siinkohal pikemalt käsitlema ürituse akadeemilist osa, mis oli igati tasemel ja mitmetahuline hulga temaatiliste ettekandeplokkidega (enamasti küll ainult hiinakeelsed), kattes konfutsianismi uurimise ja rakendamise peaaegu kõiki aspekte. Ise pidasin ingliskeelse ettekande Konfutsiuse nimekaima järeltulija Meng Zi (u 372–289 e.m.a) poliitilisest filosoofiast pealkirjaga „Mengzi „kuninglik kulg“ (王道 – wáng dào) ja tänapäeva poliitika väljakutsed“. Ettekandes analüüsisin muistse mõttetarga nn inimliku valitsemise põhimõtteid ning võrdlesin neid kriitiliselt tänapäeva Hiina autoritaarse jõu, kasumi ja ekspansionismi põhimõtetest lähtuva poliitikaga, millel on tegelikult konfutsianismiga vähe kokkupuuteid.9

Alljärgnevalt esitan mõningad mõtted ja mõlgutused kogu asja kohta laiemalt ehk kirjutan sellest, mis eesmärgil ja otstarbel ICA üldse tegutseb ning mis võib olla selle tagamõte Hiina riigi (praegu kehastab seda kommunistlik Hiina Rahvavabariik) huvides.

Konfutsianistlik moraal ja autokraatia

Paljud tänapäeva õpetlased soovitavad vahet teha kahel konfutsianismil. Üks on Konfutsiuse ja tema järglaste loodud üldinimlik kombe- ja moraaliõpetus, mis kutsub üles inimest muutma, iseennast parandama, kasvatades oma kõlbelisi omadusi ja lihvides suhteid teistega. Inimlikkus (仁 – rén), kohasus (), kombed (禮 – ), tarkus (知 – zhì) ja usaldus (信 – xìn) on need viis püsivat (五常 – wŭ háng) väärtust, mida inimene peab järgima ja hoidma neist hetkekski kõrvale kaldumata. Konfutsiuse ja Meng Zi järgi on nii: kui inimeses on need viis püsivat tõeliselt püsivaks saanud, kui tal on need alati meeles ja ta rakendab neid iga päev, siis on korras ka riik ja ühiskond. Riigi, valitsuse ainuke hool on luua tingimused, kus inimesed saavad neid viit püsivat väärtust eneses kasvatada ja rakendada. Kõik muu toimib siis juba iseenesest, sest ükski inimene ei saa oma sisemisele moraalsele imperatiivile „mida ei taha endale, seda ära tee teistele“ tuginedes teisele liiga teha ega teist kahjustada. Omakasu on selle järgi välistatud – ja mitte käsu korras, vaid sellest lihtsalt kasvatakse välja. Tõelistes inimsuhetes ei ole egoistlikul omakasul kohta.

Teine on konfutsianism kui autoritaarne riigiõpetus, kus inimeste rollid ning nende käitumine ja mõtlemine on äärmuseni reguleeritud. See põhineb rangelt hierarhilistel suhetel ning jäägitul kuuletumisel ja allumisel endast kõrgemal seisjatele.

Esimene on ilmselgelt inimkeskne, teine riigikeskne (võib ka öelda: valitsejakeskne) lähenemine. Esimese võtab kokku kooskõla (), teise ühtsuse () põhimõte. Kooskõla iseloomustab ühiskonda kui iseseisvate vabade, kõlbeliste ja tarkade inimeste kooslust, mida pole vaja valitseda ega juhtida, vaid mis juhib ennast ise ehk kulgeb (道 – dào). Ühtsuse põhimõtte korral käsitatakse ühiskonda kui ühetaoliseks vormitud ja ühtmoodi mõtlevate indiviidide kogumit, mida juhitakse ülevalt alla range subordinatsiooni korras lugematu hulga reeglite ja seaduste, autasude ja karistuste abil.

Riigikeskse konfutsianismi seisukohalt ei ole neil kahel vahet, need täiendavad teineteist: konfutsianismi tõdede vaimus haritud ja kasvatatud õilsad inimesed juhivad riiki ja riik hoolitseb nende eest, kes veel nii õilsad ei ole. Selleks peab riik aga tugev olema ja niikaua, kuni ideaali ehk suure ühtsuseni (大同 – dà tóng) pole veel jõutud, tuleb paratamatult rakendada ka riigiaparaadi sundi, ikka nendesamade inimeste heaks, sest muidu võivad nad õigelt teelt kõrvale kalduda ning siis võtavad võimust kaos ja segadus. Inimesed peavad seejuures oma tööga riiki panustama, et püsiks riik ja kord ehk kulg taeva all (天下之道 – tiān xià zhǐ dào).

Selline, ideaalina laitmatul moraalil, tegelikult aga autoritaarsetel käsuliinidel põhinev riigiõpetus kehtis Hiinas väiksemate kõrvalekalletega 2000 aastat, Hani keisririigist XX sajandini välja, sh osaliselt veel ka Hiina Vabariigis. Kommunistliku partei juhitud Hiina esimene, nn maoistlik periood oli rõhutatult konfutsianismivaenulik. 1980ndatel alanud pöördega avanemise ja majandusvabaduste suunas kaasnes ka konfutsianismi pehme jõu taaselustamine ehk selle taasrakendamine Hiina autoritaarse riigivankri teenistusse, sealjuures – ja see on eriti oluline – Hiina positiivse kuvandi kujundamiseks maailmas.

Viimasele oli viljaka pinnase loonud juba XVII sajandi jesuiidi misjonäridest alanud konfutsianismi akadeemiline uurimine, tõlkimine ja tutvustamine läänes. Euroopa valgustusajastu käilakuju Voltaire pidas teatavasti Hiinat musterriigiks, millest Euroopal tuleks ainult eeskuju võtta. Tänapäeval on terved koolkonnad, kes näevad Hiinal juhtivat rolli tuleviku maailmas, aga mitte tema majandusedust, vaid just konfutsianismi põhimõtete edukast ekspordist tulenevalt. Nende seas paistab eriti silma Ameerika sinoloogide tandemi Henry Rosemonti (1934–2017) ja Roger Amesi välja töötatud konfutsianistliku rollieetika teooria, mis on leidnud palju poolehoidjaid ning sooja ja soosiva vastuvõtu ka Hiinas.10 Hawaii ülikooli emeriitprofessor Ames õpetab praegu Hiinas Pekingi ülikoolis ja oli üks võtmeesinejaid ka viimasel ICA foorumil.

Epiloogi asemel. Kas konfutsianistlik või kommunistlik messianism?

Kõik oleks justnagu suurepärane: hiina konfutsianism on saanud kokku lääne akadeemilise teadusega. Koos luuakse maailma uuendav ideoloogia, kus maailma kriisi viinud lääne individualismi asemele tuleb konfutsianistlik kollektiivne inimeselt inimesele suunatud maailmavaade ja eluviis. ICA on selle promootor. Hiina riik on selle oma südameasjaks võtnud. Kas selleks, et maailma päästa?

Kui Konfutsiuse käest küsiti, mida tuleks valitsejaks saanul esimese asjana teha, ütles ta, et tuleb „nimed sirgeks teha“ (正名 – zhéng míng), see tähendab, nimetada asju otse, õigete nimedega nii, nagu need on.

Seekordse ICA foorumi juhtlause oli „人類命運共同體 – rén lèi mìng yùn gōng tóng tǐ“, mille ingliskeelne standardtõlge on „Community of shared future for mankind“. Eesti keeles võiks see olla „Inimkonna saatus [on olla] ühine kogukond“. See ei ole Konfutsiuse tsitaat, vaid pärineb praeguse Hiina riigipea ja parteijuhi Xi Jinpingi kõnedest. Hiinat esitatakse selle kaudu kui ainukest vastutustundlikku suurvõimu, mis on võtnud enda kanda maailma uueks muutmise missiooni, kuna lääne individualism ja konsumerism ei ole seda suutnud.

Kas see on aus ja sirge jutt? Kui vaadata Hiina Realpolitik’i, siis ei tundu nii. Hiina sõjamasina kiirkorras arendamine, arengumaade (ja mitte ainult) ülesostmine ning Hiinast majanduslikku sõltuvusse panemine „vöö ja tee“11 ja muude programmide kaudu, uuskolonialism Aafrikas, oma rahva igasuguse vabaduspüüdluse jõhker allasurumine (Tiibet, Hongkong, uiguurid) ning inimeste igapäevaelu üle totaalse kõrgtehnoloogilise jälgimissüsteemi rakendamine jne ei kõla just konfutsianistlike valitsemispõhimõtete moodi.

ICA foorumil kõigest sellest ei räägitud. „Vöö ja tee“ programmist siiski, lastes seda paista konfutsianismi ühe praktilise majanduspoliitilise väljundina, Hiina omakasupüüdmatu abi ja toetusena maailmale meie ühise saatuse kujundamisel.

Kas ICA on siis Hiina võimude klakööride kasvulava? Algatajatele ideaalis ehk tõesti, tegelikult vahest siiski mitte ainult. See toob kokku ka kriitiliselt mõtlevaid inimesi, sh mitte ainult väljastpoolt Hiinat, andes võimaluse Hiina pehme jõu demonstratsiooni kohapeal näha ja – läbi näha. Nõnda on ICA teatud mõttes ka Trooja hobune.

Mis saab edasi? Kas Hiina kommunistliku partei ideoloogia liigub konfutsianismi suunas, nagu lootis Linnart Mäll, või kasutatakse konfutsianism ära autoritaarse Hiina domineerimise tugevdamiseks kogu maailmas? Ühest vastust ei ole. Eesti elutarkuse kohaselt: elame – näeme. Hiina (taoistliku) elutarkuse kohaselt: suur kulg paneb kõik paika ja korrigeerib ennast ise. Enne võib aga inimeste maailmas veel üht-teist juhtuda.

Pühendan selle kirjutise oma õpetaja Linnart Mälli (1938–2010) mälestusele, kelle surmast möödus 14. veebruaril kümme aastat.

1 Konfutsius, Vesteid ja vestlusi. Vanahiina keelest tõlkinud ja kommenteerinud Linnart Mäll. Eesti Raamat, 1988. Parandatud ja täiendatud väljaanne ilmus 2009. aastal kirjastuse Lux Orientis väljaandel vaid mõni kuu enne Mälli lahkumist.

2 Deng Xiaoping (鄧小平, 22. VIII 1904 – 19. II 1997), Hiina kommunistliku revolutsiooni ja Hiina Rahvavabariigi üks juhttegelasi, kuulus kommunistliku partei juhtkonda juba 1930. aastatest. Kultuurirevolutsiooni ajal oli ta kõigist ameteist tagandatud ja mitu aastat sunnitud sisepagenduses. Pärast Mao Zedongi surma kutsuti ta tagasi. Aastatel 1978–1992 oli ta HRV sisuline juht, kuigi mitte kunagi ametlikult HKP peasekretär, riigipea või valitsusjuht. Kõige sagedamini kutsuti teda mitteametliku tiitliga „kõrgeim juht“ (最高領導人 – zuì gāo ling dǎo rén). Legendaarsel HKP keskkomitee pleenumil 1978. aasta detsembris pidas ta kõne, millega algatas Hiina reformide ja avanemise poliitika (改革開放 – gǎi gé kāi fàng).

3 Tiananmen (天安門 – tiān ān mén) ’Taevase rahu värav’. Tegemist on Pekingi kunagise keisripalee ehk Keelatud Linna lõunapoolse sissekäiguga, mille kohal tänapäeval ripub Mao Zedongi hiigelportree. Väljak laiub Taevase Rahu väravast lõunas ja selle täisnimetus on hiina keeles 天安門廣場 – tiān ān mén guǎng chǎng ehk Taevase Rahu värava väljak.

4 Dissidendi ja oma otseütlemiste tõttu probleemse inimese kuulsusega Linnart Mällil oli väljapoole Nõukogude Liitu reisimisel olnud kogu aeg tee püsti ees. Vaid mõni aasta varem ei lubatud teda isegi turistina Põhja-Koread külastama.

5 Hiina nagu ta on. Sõnumitooja, november 1989, nr 21-22, (https://www.eao.ee/wp-content/uploads/2015/08/sonumitooja_nr21-22.pdf) ja detsember 1989, nr 23-24 (https://www.eao.ee/wp-content/uploads/2015/08/sonumitooja_nr23-24.pdf).

6 Esimene õpetaja (先師 – xiān shí) on Konfutsiuse üks levinumaid epiteete, tihti nimetatakse teda ka kümne tuhande põlvkonna õpetajaks (萬世師 wàn shì shí) ja kõige pühamaks (ülim õnnis – 至聖 – zhì shèng).

7 Hiina keeles國際儒學聯合會 – guó jì rú xué lián hé huì, inglise keeles International Confucian Association ehk ICA, mida edaspidi tekstis kasutan; vt http://www.ica.org.cn/. Vaatamata organisatsiooni rahvusvahelisusele, on selle koduleht ainult hiinakeelne.

8 Pro forma on ICA mittetulundusühing, mille eelarve panevad kokku peamiselt suurettevõtjatest toetajad ja annetajad. Selle juhtkonda kuuluvad mitmed prominentsed kunagised poliitikud.

9 Mengzi raamatu kommenteeritud terviktõlge eesti keelde on valmimas ja ilmub „Avatud Eesti raamatu“ sarjas.

10 Vt Henry Rosemont Jr., Roger T. Ames, Confucian Role Ethics: A Moral Vision for 21st Century. National Taiwan University Press, Taipei 2016. Vt ka: Roger T. Ames, Confucian Role Ethics: A Vocabulary. University of Hong Kong, Hongkong 2010.

11 Hiina keeles 帶一路 – yí dài yí lù, inglise keeles Belt and Road, Hiina viimase viie aasta jõuline ühendusteede ja taristu üleeuraasialine investeerimiskava.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht