Keha, meeled ja kriis

Me ei vaja ainult viroloogide, arstide ja logistikute kalkuleeritud ratsionaalseid teadmisi, vaid ka teadmist, kuidas erinevad kehad seda kriisi kogevad ja tajuvad.

ERET TALVISTE

Koroonaviirus võib võtta lõhna- ja maitsetaju. Kuid mida teeb maskikandmine, füüsilise läheduse vältimine, palju ühes ja samas siseruumis viibimine jms meie maailmatajuga? Mu eesmärk pole maskivastasust õhutada ega koroonapiirangute üle kurta, ometi vähendavad need paratamatult meie meelelise tunnetuse võimalusi. Mõned inimesed tahavad rohkem oma meeli kasutada, tunda oma naha ja kehaga. Piirangud on neile inimestele raskemad taluda kui teistele, kes pole kogemussõltlased. Teiselt poolt takistused ergastavad tajuvõimalusi, mis on ikka saadaval, innustavad ehk koguni leidma uusi kogemusi uuel viisil. Pandeemia tõttu pannakse asju, mida on võetud igapäevase ja iseenesestmõistetavana – lõhnad, helid, puudutused – paremini tähele.

Filosoofias on kehaline kogemus ehk keskseim fenomenoloogias, näiteks Maurice Merleau-Ponty vaadetes. Kogemus on oluline ka feministlikes teooriates 1970ndatest aastatest peale: teadmisi ja maailmataju mõtestatakse kogeva keha kaudu. Sajandivahetuse paiku aga justkui plahvatas huvi keha, meelte ja elukogemuse vastu. Huvi nihkumist materiaalsusele, kehale ja kogemusele nimetatakse ka afektiivseks pöördeks. Afektiteooria keskmes on keha, mis tunneb ja tajub, kogub kõigi meeltega informatsiooni ning orienteerub seeläbi ühiskonnas. Afekti võib defineerida kui kehalist kogemust või taju, mida keha kogeb enne, kui mõistus suudab selle emotsioonina registreerida. Mida võib praegune aeg, kui ollakse eraldatud teistest kehadest ja uutest kogemustest, meile kehataju osas öelda?

Praegune olukord toob esile teadmise, et vaimne heaolu sõltub keha heaolust, mille tagavad liikumine, vaheldus, uued maitsed, lõhnad, kokkupuuted teiste kehadega jms. On inimesi, kelle keha on praegusel ajal ülekoormatud: meditsiinitöötajad, teenindussektor (müüjad, kullerid), inimesed, kelle keha on surutud väiksesse ruumi, vahel üksi, vahel tihedalt koos teistega. On inimesi, kes on kaotanud töö, mis tagab kehale toidu ja varju. Kui mõelda teadlikult, saab kujutada erinevaid kehakogemusi ehk paremini ette ning vastavalt kuidagi eetilisemalt käituda. Näiteks võiks mõelda teenindussektori palkade tõstmisele ja seal turvaliste töötingimuste loomisele, selle asemel et teenindajaid „meie aja kangelasteks“ kutsuda. Või võtta koduvägivalda tõsisemalt, luua konkreetseid ja toimivaid tugisüsteeme. Kehade erinevuse olulisust ei ole meil märgatud pikka aega. Praegune viiruse põhjustatud kriis, mis mõjutab iga keha, toob tugevalt esile kehade ebavõrdse kogemuse ja selle, kui palju oleneb meie maailmataju ja teadmine sellest, kuidas me saame (või ei saa) maailma oma keha ja meeltega kogeda. Teravdatult on esile tulnud, kui oluline on mõelda kehale spetsiifilises kontekstis.

Kogemuse koondumine

Enamikus maailma riikidest on eelmise aasta märtsist saadik läbi tehtud juba kaks-kolm karantiini: kohvikud, ujulad, raamatukogud, kinod, teatrid ja koolid on olnud sunnitud sulgema oma uksed. Trenn, õppimine, töötamine ja meele­lahutus on vahendatud läbi arvutiekraani, mis tähendab seda, et higistamine, klassiruumi valgus ja markerite lõhnad, kontorikoridoride lõputus ja elav muusika, tants või muu kunst on koondunud isiklikku ruumi. Kõik need asjad on küll kättesaadavad, kuid ilma oma toast erineva atmosfäärita.

Eriti pani mind koroonakriisi põhjustatud kogemuse koondumisele ühte ruumi mõtlema minu sügisene konverentsil „käimine“. Kui tavaliselt eeldab see reisimist, ruumis ja ajas liikumist, siis seekord liikus aeg lihtsalt läbi sama ruumi. Panin selga küll veidi viisakamad riided kui dressid, kuid muu jäi samaks. Ma ei sõitnud rongiga läbi Euroopa Slovakkiasse, kus ma pole kunagi käinud. Ma ei näinud, kuulnud, haistnud ega tundnud (Ida-)Euroopa rongi loksumist. Ma ei näinud aknast, kuidas maastik muutub ja talv on tulekul. Ma ei ööbinud hotellis ega näinud Prešovi ülikooli värve, ruume, valgust, inimesi. Ma ei tutvunud mitte ühegi inimesega ega proovinud mitte ühtegi kohalikku rooga. Ma ei tajunud erinevat atmosfääri ega inimeste tuju. Ma ei kuulnud slovaki keelt ega lugenud slovakikeelseid silte, tänavanimesid jm.

See konverents jääb meelde, kuna ma ei tajunud mitte midagi uut, vaid see möödus ruumis, kus ma magan, õpetan, teen joogat ja lahutan meelt. Sellessamas ruumis, kus ma konverentsil „käisin“, olin teise üldise karantiini ajal Saksamaal. Elasin väikses Prenzlauer Bergi korteris, mille aknad avanevad sisehoovi. Just karantiini alguses, kui saabus pime aeg, oli korteris päevavalgus peaaegu olematu. Samuti pole seal aeda, ainult sisehoov. Ka polnud mul seal elades autot, et sõita kuskile loodusesse, mida Eestis sageli tehakse, et „kriis üle elada“. Selle kogemuse tõttu tajusin ka oma privilegeeritust, et ma üldse olen saanud niimoodi reisida. Paljudele on ju reisimine majanduslikel või migratsioonipoliitilistel põhjustel kättesaamatu ka tavalisel ajal.

Mida siis teha, kui liikumine on piiratud, aga soov vahelduse ja uute elamuste järele suur? Kui väikses Berliini korteris elasin, käisin palju linnatänavatel jalutamas ja märkasin, et mitmed lõhnad ja helid olid tänavale kolinud. Inimesed seisid kohvikute ees topside ja saiakestega, sest kohvikutest sai toitu ainult kaasa osta – tänavad olid täis küpsetiste, kohvi ja hiljem ka kuulsa saksa hõõgveini lõhna. Pimedale ja külmale ajale vaatamata oli elu välja kolinud ja loonud meeldivalt sooja avaliku ruumi atmosfääri. Kriis oli otseselt lükanud teatud lõhnad, helid ja maitsed tänavale, tehes need ehk niimoodi kättesaadavamaks, selgemaks ja tajutavamaks, pakkudes lohutustki. Kriis ehk siiski ka ergastab meeli, sest kui lõhnad, vaated ja puudutused, mis olid muidu osa tavalisest igapäevaelust, on osutunud mõneti erakordseks, muutuvad ka tavalised kogemused teistsuguseks.

Teritatud tähelepanu

Ma sain Berliini kogemusest kaasa harjumuse pöörata teravamat tähelepanu sellele, mis jääb jalutuskäigu kaugusele, harjumuse vähemalt iga päev end ekraanist eemale vedada, päris ellu, päris kogemustesse. Vaevalt on kellelgi muul ajal olnud võimalust oma lähiümbrust niivõrd üksipulgi tundma õppida kui koroonapandeemia ajal. Ma panen korduvatel jalutuskäikudel alati tähele midagi uut: uued taimed, uued linnud, uued majanurgad. Olen nüüd küll Berliinist ära kolinud, kuid otsin ka praegu igal jalutuskäigul mingit uudsust, metsikust.

Kuna on kevad, on kõige metsikum asi, mille ma olen leidnud, linnulaul, mida ma mõistan sama palju kui mõne mulle uue riigi keelt. Osa neist lindudest on kuldnokad, palju on tuvisid ja varblasi, aga aeg-ajalt arvan ma end kuulvat ka rähne. Olen mägedes näinud lendamas kotkalisi. Rohkem näen siiski parte ja tuvisid häälitsemas, pealtnäha paaritumas, ja mõtlen, kes teab, kas nad ei räägi mitte teineteisele lugusid, et on parimad kaaslased? Kes saab kindlalt väita, et ainult inimesed vestavad lugusid ja „lugu“ on kitsalt defineeritav ainult inimkeeles, inimmõistusele?

Paljusid linde ma aga ei tunne, ei oska nimetada, nagu ei tunne ma siin ka paljusid puu-, taime- ja lilleliike. Kuid kas peabki tundma (kui pole soovi neid just sööma hakata või endale mingil põhjusel peale määrida)? Kas ei piisa sellest, et ma ainult vaatan, panen tähele? Muidugi, nimed räägivad palju ajaloost, sellest, kuidas üks taim või lind kuhugi on jõudnud, kuid see pole alati eluliselt oluline teadmine kõigile. Tähtis on tähele panna, neil olla lasta. Nii ei sae ma maha näiteks metsikut põõsast meie maja tagaaias – varblased on sinna pesa teinud.

Muidugi igatsen ma oma jalutuskäikudel lühiajalist intiimsust võõrastega, maskivaba suhtlust tänaval või poejärjekorras, juttu ilmast või muust. Midagi sellesarnast kogesin Bareggio pargis, kui inimestega harjunud orav tuli minu poole, lootes süüa saada. Vaatasime teineteist tükk aega, ilma maskita. See on mu pikim maskivaba suhtlus võõraga viimase kuue kuu jooksul. Edaspidi panen jalutama minnes alati taskusse pähkleid – kes teab, kus mõni sõbralik orav võib oodata.

Miks ma kõigest sellest räägin? Sest ma tahan, et koroonaväsimust, meie keha väsimust ja meelte kurnatust üksluistest kohustustest, võetaks tõsiselt. Kui keegi kurdab, eriti teenindussektori inimene, et ta on väsinud pidevast maskikandmisest, või kui kodus töötavad vanemad kurdavad, et nad enam ei jaksa, siis ärgem soovitagem neil lihtsalt autoga metsa sõita, vaid võtkem seda kurnatust tõsiselt. Tõsi, kui inimesel on auto ja talle mets meeldib, võib sellest ka abi olla.

Samuti on pidev elu ekraani vahendusel kogemine mind mõtlema pannud kaotuse kogemisele koroona ajal. Ma ei pea siin ainult koroona tõttu elu kaotamist silmas, vaid ka seda, kuidas jätta hüvasti inimestega, kes on suremas mõne muu kroonilise haiguse tõttu koroona ajal. Kuidas viia oma peas kokku mälestus veel tervest inimesest, kes on nüüd kuskil kaugel haiglavoodis ja kelle juurde mitte kuidagi sõita ei saa? Ma olen lugenud artikleid, et lähedased jätavad tihti Zoomi vahendusel hüvasti. Kõik need küsimused on mind veel kord veennud, et me ei vaja selles kriisis kaugeltki mitte ainult viroloogide, arstide ja logistikute kalkuleeritud ratsionaalseid teadmisi, vaid ka just seda inimlikumat, afektiivset lähenemist sellele, kuidas erinevad kehad seda kriisi kogevad ja tajuvad.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht