Kergitab kulmu

EVI ARUJÄRV

Sitta kah? Raske, tõesti raske on rääkida Eesti rahvuslikest huvidest euroliidus pärast Adolf Schick(e)lgruberit ja Tõnu Õnnepalu (EPL 3. V). Esimene, nagu teada, solkis vinti üle keerates ühe üldiselt ju asjaliku idee ära. Seniajani põetakse neuroose. Ütle ?rahvus? ja muidu mõistlikku juttu rääkiv eurooplane pöörab ära ? läheb näost valgeks, hakkab selja taha vahtima ja eufemisme tarvitama. Nagu hiljuti Dragan Klaic, euroametnik, kes valas julgesti külma vett ?atraktiivse kultuuri? konverentsi peale, väites, et kultuuriturism, -turg ja -sponsorlus on müstika, aga läks verest välja tühipalja rahvuskultuuri mõiste pärast. Õnnepalu jälle keeras hiljuti eesti asjale peaaegu sama kõva vindi peale nagu kuri Adolf oma ideele, kuigi ? tema juba vastupidi, mitte ülendades, vaid alandades. ?Võib juhtuda, et me üritame kivist katedraali külge laudadest peldikut kopsida, nimetades seda oma rahvuslikeks huvideks,? hoiatab T.Õ. initsiatiivi eest euroliidus.

Rahvuslikud huvid ja peldik, fekaalide lõppjaam? Huvitav, värske seos. Aga mõneti salapärane. Esiteks, peldik nimega Eesti Vabariik ju ongi juba Euroopa Liidu nimelise ideaalse katedraali osa. Koos sellest tulenevaga. Teiseks, kui siiski ei ole ja mingi arhitektuuriline avantüür alles plaanis, siis mis on pahade nimi? Ei ole kuulnud, et meil mingi vägev üldrahvalik kemmerguprojekt oleks kooskõlastatud. Igal Brüsselisse püüdlejal kuuldavasti omad mured: kuhu naine ja kass panna, mida autoliisinguga teha jne. Vana hea juhtmõte ?Palju pappi ja kohe kätte? on küll ühine, aga mitte enamat. Tundub pisut ülepaisutatud too peldikumure. Ehk ei võrsugi see Eesti elust või euroinstitutsioonide tööloogikast, vaid otse ajalooteadvusest? Rahvus ju eestlastele sajandeid nagu piinlik haigus, mida tuleb peita või ravida. Igasugu nippe on kasutatud, keelt ja kehakatet, nimesid ja tõutunnuseid vahetatud. Kõik me oleme pingutanud. Kellel on kõver nina või sitikmust habe, kellel mõni ilus nimi, Rosenstrauch või Pumpernikkel, ette näidata. Paljud ongi lahti saanud. Enamikul siiski ei ole õnneks läinud. Rahvus kipub hõlma külge jääma nagu ninaeritis. Ka kõige usinamatel on probleeme. Nagu kirjamees Õnnepalu isegi. Mida me näeme? Istub inimene personaalse mulli sees, surgib sealt harjavarrega lähemaid asurkonnakaaslasi, kirub peldikut ja annab au Katedraalile ? ja ise kujutab ette, et on pahast haigusest lahti saanud. Tühjagi! Sest mina kuulan, vaatan ja süda läheb soojaks: selge ju, et omainimene, mõni tühine nüanss välja arvatud! Minule ka minu mull meeldib: lõbus on sealt harjavarrega susida. Minugi silm otsib väsimata, mis kole ja paha. Ja ikka on see paha lähimate teiste küljes, aga minu mulli sees on puhas õhk ja õiged väärtused.

Ameeriklane või venelane ei saaks Õnnepalu rahvuslike huvide kujundist mõhkugi aru. Milleks omaenese pead kemmergupotti toppida? Nad arvaksid, et tegu on haige inimesega või vaenlase spiooniga. Aga mina saan ja mõistan, tunnen ära eesti inimese, kellega sama õhku hingatud, samas tallis peksa saadud. Üks meel ja mõte meil. Ole tervitatud, rahvuskaaslane! Mõned eestlased on püüdnud rahvusest vabaks saada menüüd muutes, ütlevad näiteks ?ei? hapukapsale seapekiga. Kiiduväärt. Vähendab haigusriske, gaasid ei piina. Aga defineerides end hapukapsa mittesööjana on identiteedi alus paraku ikka too hapukapsas, olgu ta neetud! Salgad mis salgad, ikka oled omaenese särgihõlma nuusanud või lävepakule pissinud. Ühtpidi siis on suur rõõm (omainimese äratundmine), aga samas ka suur mure (eetilise hügieeni küsimus) minu hinges Õnnepalu peldikujutuga seoses! Teame ju, et lind ja loomgi ei reosta pesaäärt, vaid peab puhtust.

Kuidas peaksid toimima eesti poliitikud? Euroliidu kirjasõna ju ikkagi mainib rahvaste ja rahvuste sõbralikku peret, mõned poliitikud tarvitavad vastavaid väljendeid, kuigi ettevaatlikult. Ehk tuleks põhiseadus vastavalt rahvuslike huvide uudsele määratlusele ümber sõnastada? Seejärel mis muud kui käpuli katedraali ette maha ja ootama ? mida kantslist öeldakse, seda teeme. Võiks ju rahvuslike huvide ja rahvuskultuuri mõistelt ka vinti maha keerata, seda kuidagi inimlikustada. Etnoloogi pilgu läbi näiteks on rahvusriik ju üks (tõsi, üleilmse majandusmasina poolt kahjustatud) mõistlik ühiselu võimalus, milles on enam-vähem valutult (vähemasti demokraatia impordi uusimate meetoditega võrreldes) ühte seotud ühiskondlik olemine, privaatruumi reeglistik ja seda üldistav sümbolikeel ehk kultuur. Võiks aru pidada, mida sellest alles hoida tasuks ja kas on veel nippe, kuidas seda euroasjaga sobitada. Muidugi võib ka peldiku ideed edasi arendada. Selles ju suur jõud nagu kõigis füsioloogiaga seotud mõistetes ja toimingutes. Mine tea, ehk sõlmuvad just fekaalfilosoofias Eesti asurkonna ühisteadvuse trendikamad allhoovused. Meie euroloosung võiks siis ollagi juba tuntud, paindlikke tõlgendusi võimaldav ?Sitta kah!?.