Kihnu mootorratta lugu. Kas mootorratas on kultuuripärand?

Meretagusel maal on oma eksootilised eripärad, mis näivad võõra ja arusaamatuna või võivad minna vastuollu tunnustatud normidega.

JAAN SUDAK

Mootorratas on tuntud Kihnu kultuuri sümbol. Mootorrattaga sõitvat Kihnu rahvarõivais naist on lihtne endale ette kujutada, kui oled kordki saarel käinud. Kihnut võib nimetada mootorrataste saareks, sest marke ja mudeleid leiab sealt sama palju kui kördilt triipe. Levinumad on siiski Iževski tehase toodang ehk kihnupäraselt „issid“ ja Nõukogude Liidu koopia BMW mudelist ehk „emmid“.

Sõiduvahendeid on kohalike tingimuste ja vajadustega vastavaks kohandatud, mida ennekõike tingib kalapüük. Nii nagu Peipsiveerel on käidud kalal karakatitsate ehk kummijukudega, on seda Kihnus tehtud mootorratastega, mille talvise varustuse juurde kuuluvad raudketid ja korviratta juurde suusk. Tihti kuulub motika juurde ka külgkorv, olgu kas või puust. Mootorratas on seega igati kodustatud ning selle kasutus seotud kohalike tavade, oskuste-teadmiste ja väärtushinnangutega.

Raamat valmis Tartu ülikooli etnoloogia osakonna magistriprojekti raames, mis koosneb akadeemilisest teoreetilis-metodoloogilisest poolest ning laiemale lugejaskonnale suunatud teosest. Akadeemilises osas on lahti kirjutatud raamatu idee kujunemine, valmimisprotsess, autoripositsioon, uurimistöö meetodid ja teoreetiline taust, nagu ka tagasiside Kihnu kogukonnalt, mille oleks võinud kohandada ka raamatu ees- või saatesõnaks. Taustainfo avamine vastaks mitmele lugemise jooksul tekkivale küsimusele. „Kihnu mootorratta lugu“, kus Mätas võttis fookusesse ühe argipraktika ja kultuuripärandi suhted, on siiski ka ilma akadeemilise sissejuhatuseta loetav. Madis Rennu on Mätast toetanud üksikasjaliku ülevaatega Kihnus levinud mootorrattamudelite tehniliste andmete ja päritolutehaste kohta.

Mootorrattaloo käsitluse keskseks mõisteks on pärandistamine ehk kultuuripärandi kujundamise protsess. Rootsi etnoloogi Regina Bendixi järgi kujundatakse kultuuripärand teadlike valikute kaudu, et anda kultuurinähtustele majanduslik ja sotsiokultuuriline lisandväärtus.¹ Kultuuripärandit luuakse subjektiivselt ning nii võiks käsitleda ka „Kihnu mootorratta lugu“ osana sõiduvahendi pärandistamisest. Seejuures pole kultuuripärandina mõistagi käsitletav mitte mootorratas kui masstoodetud materiaalne ese. Autor selgitab oma uurijahuvi mootorrataste vastu huviga Kihnus põlvest põlve edasi antud teadmiste-oskustega vastu, mida võiks käsitleda osana kohalikust pärimusest.

Mootorratta kasutuse pärandistamine on siiski ambivalentne küsimus. Kohalikus kultuuripildis on mootor­ratas sõiduvahendi ja pulmapidustuste rituaalse elemendina nähtaval kohal, kuid sellega on seotud ka avalikku tähelepanu vältivad teemad. Sarnaselt hülgepüügi või linnumunade toiduks korjamisega on meretagusel maal oma eksootiline eripära, mis näib võõrastele arusaamatuna või läheb vastuollu üldtunnustatud normidega. Kõnekamaks on siinkohal ehk 2014. aastal üleriigiliseks skandaaliks lahvatanud kiivrikandmise küsimus, mis lõppes raamatu autorile küll suulise hoiatusega, kuid rikastas kohalikku kultuurielu aina populaarsemaks kujuneva iga-aastase mootorrattaparaadiga Kihnu „Mere peo“ eel. Võimusuhe liiklusseaduse ja kohalike tavade vahel sai maksma pandud, praktilistel kaalutlustel on aga Kihnus tänapäevani tavaks ilma kiivrita sõita.

Konfliktikohti üldise ja kohaliku vahel on leiab teisigi, mis kahtlemata rõhutavad Kihnu mootorratta kasutuse omanäolisust. Kõnekas on juba seegi, et mootorrattad püsivad aktiivses kasutuses, kuigi mandril on alates 1980. aastatest hakanud domineerima autod. Raamatus püüabki Mätas selgitada kasutuspraktika väljakujunemise ja juurdumise põhjusi alustades 1950ndatest aastatest, tehes üksikuid viiteid ka varasemale ajale.

Autor läheneb ainesele etnograafiliselt, võttes fookusesse mootorratta ennekõike materiaalse esemena, käsitledes kronoloogiliselt selle funktsiooni muutumist töö- ja sõiduvahendist rituaalseks esemeks ja meelelahutuslikuks turismiatraktsiooniks. Lugeja ees hargneb üksikasjalik lugu esimeste mootorrataste jõudmisest saarele kuni tänapäevani, mil mootorrattad on kasutusest taandumas.

Mare Mätas tugineb oma raamatus meestele, kes on valdavalt sündinud 1930-1940ndatel aastatel. Nooremate mootorratta kasutamise traditsiooni jätkajate kaudu avaneksid viimased kümnendid raamatus sisukamalt ja terviklikumalt. „Kihnu mootorratta loo“ tänapäeva kajastavad fotod sündisid koostöös fotograaf Birgit Püvega.

Etnograafilist narratiivi täiendavad informantide murdekeelsed tsitaadid, ajaleheväljavõtted, ajalookäsitlus ja pildiline materjal. Informatsiooni on raamatus kohati isegi nii tihedalt, et põhitähelepanu kipub mootorrattaloolt kõrvale nihkuma. Täpsem fookuse seadmine oleks kindlasti võimaldanud luua sidusamat teksti. Suuremat tähelepanu väärinuks mootorrattaloo viimaste kümnendite läbikirjutamine. Neid aastaid käsitleb autor põgusalt autoetnograafiliselt oma elu- ja kultuurikogemuse põhjal.

Mätas tegeleb põhjalikult Kihnu mootorrattaloo vanema ajajärguga – see on raamatus kõige mahukamalt esindatud. Viieteistkümnest informandist üksteist on mehed, kes on valdavalt sündinud 1930ndatel, 1940ndatel aastatel. Autor selgitab informantide valikut sooviga keskenduda koduloolise informatsiooni talletamisele kaduvalt põlvkonnalt ning tasakaalustada Kihnu soorollide kuvandit. Nooremate mootorratta kasutamise traditsiooni aktiivsete jätkajate kaudu avaneksid viimased kümnendid sisukamalt ja terviklikumalt.

Vanemale kasutusloole keskendumine jätab paljud küsimused kõrvale. Huvitav oleks saada teada, mida arvavad kihnlased mootorrattast kui Kihnu kuvandi kujundajast, lugeda, milline on olnud kogukonna roll mootorratta kasutuse reguleerimises. Põnev oleks lugeda mootorratta ja sotsiaalse staatuse vahelistest seostest, samuti sellega seotud kommetest, pärimuslikest lugudest ja uskumustest. Sidemeid pärimusega mainib Mätas vaid vihjamisi. Võrdluseks käsitles Kristi Jõeste uurimuses Kihnu körtidest värvisümboolikat ja moereegleid, analüüsis nende kodeerimis- ja kasutustavasid.² Samas selgitab Mätas, et tegemist on vaid sissejuhatusega teemasse ning uurimistööd olid piiranud ajalised raamid. Raamatu põhjal suhtub ta uuritavasse ainesesse tähelepanu ja kirega, kuid ainese kitsam piiritlemine oleks lõpptulemust ühtlustanud.

Teosest võiks kõneleda ka kui pildilisest allikapublikatsioonist. Suure osa raamatust moodustavad fotod, mida leidub üle 300. Piltide kaudu muutub kohalik olustik paremini tajutavaks ja arusaadavaks, andes dokumentaalsel viisil edasi mineviku olustikku. Fotod loovad haruldase võimaluse jälgida eluolu arengut saarel viimase saja aasta jooksul. Olustikuline pildimaterjal aitab tasakaalustada mootorrattafotosid, mille avaldamisel on autor ehk liigagi hoogu läinud. Tänapäeva kajastavad fotod sündisid koostöös fotograaf Birgit Püvega, kelle autoritööde põhjal avati 2023. aastal Kihnu muuseumis samateemaline näitus „Nii et tiivad tapvad…“. Esialgu oli ka raamatu esitlus plaanitud näituse avamisele, mis paraku nii aga ei läinud. Väga ilmekas on Birgit Püve tehtud kaanefoto, mis oma särtsakal moel kinnistab kuvandit Kihnu naiste ja mootorrataste suhetest.

Raamatut sirvides hakkab silma selle kodulooline väärtus. Fotode allkirjad on enamasti kodukootud nagu sirviks kellegi perealbumit, kuigi leidub teisigi, mis avavad foto tagapõhja. Kohalikule lugejale pakub raamat kindlasti palju äratundmisrõõmu. Kihnupärasust loob ka informantide nimetamine talu- ja eesnime kaudu ja murdekeelsed litereeringud, mis võivad lugejaskonnas küll tekitada võõristust. On selge, et autor on püüdnud leida tasakaalu kohaliku ja laiema lugejaskonna vahel, arvestades nii koduloolist kui ka üldist tehnika- ja kultuurihuvi. Hea meel on tõdeda, et raamat on leidnud kihnlaste seas sooja vastuvõtu ning sellest on saanud keskne teema köögilaua ääres ja sünnipäeva­pidudel. Samas leiab ka mandriinimene sealt mõndagi uut ja huvitavat nii mootorrataste kui ka Kihnu saare kohta.

„Kihnu mootorratta lugu“ heidab ühe eseme uurimise kaudu pilgu aja- ja kultuurilukku. Esimese mootorratta­uurimusena on see väärtuslik lugemine kindlasti paljudele, kandes samal ajal koduloolist väärtust. Mätas tegeleb mootorrattaloo analüüsimise kaudu Kihnu kultuuri uurimisega, toetades mootorrattakasutuse pärandistamise protsessi. Mootorratta kasutuseripära representeerimise teel on ta seisnud keerukate valikute ees ning konarlikkusest hoolimata on tulemuseks põhjalik ülevaade materiaalse objekti funktsioonimuutustest, selle tagamaadest ja mõjudest. „Kihnu mootorratta lugu“ väärib kindlasti edasi uurimist ning uued peatükid kirjutamist, esimene sõidukatsetus on juba tehtud.

1 Regina Bendix, Heritage between Economy and Politics: An Assessment from the Perspective of Cultural Anthropology. In: L. Smith & N. Akagawa (eds.), Intangible Heritage. Routledge, London. Lk 253–269.

2 Kristi Jõeste, Kihnu kördid eile ja täna. Semiootiline esemeuurimus. TU Viljandi Kultuuriakadeemia 2012.