Vahur Linnuste, in memoriam

Linnuste jälg on tõenäoliselt kõige suurem kultuurivaldkonnas, ent ise pidas ta ennast ennekõike ühiskonnauurijaks, inimeseks, kelle kutsumus on panustada parema ühiskonnakorra ehitamisse.

MAREK TAMM

21. jaanuaril 2023 suri Pariisis 97aastasena Vahur Linnuste. Ta oli üks väheseid XX sajandi Eesti intellektuaale, kes teostas suurema osa oma elust Pariisis. Linnuste jälg on tõe­näoliselt kõige suurem kultuurivaldkonnas, ent ise pidas ta ennast ennekõike ühiskonnauurijaks, inimeseks, kelle kutsumus on panustada parema ühiskonnakorra ehitamisse.

Vahur Linnuste sündis 5. juunil 1925. aastal Tallinnas mereväekapten Rudolf Linnuste (1888–1947) ja Adele Linnuste (1900–1990) ainsa pojana. Kultuurilembeses peres omandas varaküps noormees väga suure lugemuse ja kujundas varakult välja oma totalitarismivastased vaated. Koos teiste omavanustega koostas ja levitas ta 1943.–1944. aastal Tallinnas lendlehti, mis kutsusid üles mitte liituma Saksa mobilisatsiooniga ja teavitasid Otto Tiefi valitsuse ametisseastumisest. 1944. aastal ühines ta Leo Talgre (1919–1944) juhitud vastupanurühmitusega, kuni otsustas 1944. aasta septembris purje­laevaga Rootsi põgeneda.

Stockholmis alustas Linnuste oma ülikooliõpinguid, tudeerides rööpselt Stockholmi Ülikoolis ja Stockholmi Kaubandusülikoolis rahvamajandust, õigussotsioloogiat ja praktilist filosoofiat. Tudengina jätkas ta aktiivset poliitilist tegevust, olles 1947. aastal üheks Rootsi pagulaste nooremat põlvkonda ühendava Radikaaldemokraatliku Koondise asutajaliikmeks.

1952. aastal pälvis Linnuste Ameerika Ühendriikide rahastatud Vaba Euroopa Komitee stipendiumi, et jätkata oma kraadiõpinguid Vaba Euroopa kolledžis Strasbourgi lähistel. Aasta varem asutatud õppeasutuse eesmärk oli pakkuda haridust NSV Liidu okupeeritud või mõjusfääris olevate riikide pagulasnoortele plaaniga valmistada ette uut kaadrit Nõukogude impeeriumi kokkuvarisemise järgseks ajaks.

Rööpselt õpingutega liitus Linnuste Euroopa Noorte Föderalistide liikumisega, osales arvukatel kohtumistel mitmel pool Euroopas ja kirjutas neist oma eesti kaasvõitlejatele innustavaid aruandeid. Tema tollane poliitiline karjäär tipnes 1954. aasta septembris Ülikoolidevahelise Föderalistliku Liidu juhatusse valimisega.

1955. aasta sügisel suunati Linnuste Vaba Euroopa Komitee stipendiumiga jätkama oma õpinguid Pariisis Sorbonne’i ülikoolis, kus tema juhendajaks sai üks tolle aja tuntumaid prantsuse sotsiolooge Raymond Aron. Linnuste on meenutanud Aroni sooja suhtumist tema töösse, kiitmata siiski täielikult heaks noore doktorandi ambitsioonikat väitekirjakava teemal „Inimkarakteri, võimu ja kultuurilise suunamise vastastikune mõju“. Linnuste sõnutsi oli tema soov pakkuda välja uus süsteemne ühiskonnateooria, mis hõlmaks nii isiksuseteooriat, väärtusteooriat, poliitikat, majandust ja õiguskorda.

Tõenäoliselt saigi doktoritöö liigne ambitsioonikus Linnuste akadeemilisele karjäärile saatuslikuks, sest mõne aasta pärast jäi uurimistöö pooleli ja doktorantuur lõpetamata. Kuid teadustöölt meelitas teda samuti eemale 1950. aastate lõpul avanenud võimalus kirjutada Rootsi ajakirjandusele Pariisist regulaarseid teatriarvustusi, mis levisid ühtlasi soome, norra ja vähemal määral ka taani keeles.

1950. aastate lõpus sai alguse ilmselt tähtsaim peatükk Linnuste elutöös – eesti keele, kultuuri ja ajaloo õpetamine Pariisi ida keelte instituudis. Esimene kursus alustas 1959. aasta kevadel. Esialgu töötas Linnuste lektori ametikohal, 1970. aastate lõpus edutati ta dotsendi ametikohale, kus püsis kuni pensionile minekuni 1989. aastal.

Püsiv töökoht lubas Linnustel pühenduda Eesti asja aktiivsele ajamisele, seda nii poliitilises kui ka kultuurivallas. Aastatel 1959–1962 oli ta tema enda algatatud Eesti Rahvusnõukogu Prantsusmaa komitee tegevjuht. Samuti sai Kaarel Robert Pusta vahendusel Linnuste ülesandeks Eesti esindamine Euroopa Ikestatud Rahvaste Esinduskogu Pariisi komitees.

1970. aastate keskel alustas Linnuste uuesti poolelijäänud ülikooliõpinguid Pariisi Poliitikateaduste Instituudis ja kaitses 1978. aastal magistrikraadi nimeka sovetoloogi Héléne Carrère d’Encausse’i juhendamisel. Väitekirja teemaks oli Moskva võimukeskuse suhted Nõukogude Eestiga. Samal perioodil hakkas Prantsuse välisluure tellima Linnustelt analüüse Nõukogude Eesti ja laiemalt Nõukogude Liidu olukorra kohta, neid koostas ta ebaregulaarselt kuni 1980. aastate keskpaigani välja. Eestisse lubati Linnuste esimest korda alles 1989. aastal.

Ida keelte instituudi eesti keele õppejõuna algatas Linnuste mitmesuguste eesti kultuuri­ürituste korraldamise Pariisis eesmärgiga tutvustada peamiselt tänapäeva Eesti kirjanike, heliloojate ja kunstnike loomingut. Enamasti päädis ametlik programm vabas vormis aruteludega Linnuste koduses võlvkeldris, kus kunagi ei puudunud vein.

Nii kirjandusürituste kui ka õppetöö huvides tõlkis Linnuste käsikirjaliselt mitmeid eesti kirjandustekste prantsuse keelde, sh Arvo Valtoni, Mati Undi, Vaino Vahingu, Rein Saluri, Paul-Eerik Rummo, Toomas Vindi, Friedebert Tuglase ja Jaan Oksa tekste. Niisamuti koostas ja tõlkis ta Toomas Liivi, Andres Ehini ja Jaan Kaplinski luule esindusliku valikkogu, mis pidi ilmuma UNESCO maailmakirjanduse raamatusarjas, ent jäi NSV Liidu esindajate vastuseisu tõttu siiski avaldamata.

Uuel sajandil asus Linnuste korrastama oma kirjatöid ja planeerima uusi. 2000. aastal ilmus tema kaasosalusel mahukas koguteos „Vaba Eesti tähistel“, mis koondas samanimelises ajakirjas ilmunud artikleid, sh Linnuste sulest. Sellele järgnes 2004. aastal kogumik Linnuste teatriarvustustest „Uued tuuled teatris“. Pikki aastaid töötas ta pühendunult mahuka majandusteadusliku käsikirja kallal, analüüsides kriitiliselt tänapäeva spekulatiivset majandust ja selle ohtu Euroopa Liidule. Trükki see tema eluajal ei pääsenud, ent käsikirja katkeid jagas ta nii oma veebilehel kui ka Facebooki kontol. Pooleli jäi samuti töö mälestuste käsikirja kallal.

2007. aastal autasustas president Toomas Hendrik Ilves Vahur Linnustet Valgetähe IV klassi teenetemärgiga.