Kohtumine südametunnistusega

Fred Jüssi 29. I 1935 – 1. XII 2024

ASKO LÕHMUS

I

„O-hoo-oo! O-hoo-oo!

Nii tore on hüüda metsa ja kuulda sealt iseennast vastu hüüdmas: mõtle ometi, kuidas mind igale poole küll jätkub! Tekib koguni illusioon, nagu polekski inimene maailmas üksi. Näe, kuskil kuuldi sind ja nüüd hüütakse vastu… Kui oled mõni tähtis mees, siis võid kuulda oma hüüdu tagasi tulemas ka inimlaanest. Aga kui sa seda pole, pead leppima oma häälekajade kuulamisega kuskil vaikses metsakurus.“

Niimoodi hüüdis ja selgitas Fred Jüssi oma „Linnuaabitsa“ (1979–1980) helikujundust 8. veebruaril 1979.

Neile, kes on kursis selle või järgnenud „Looduse aabitsaga“ (1981–1984), pole vaja eraldi seletada, kui palju head saab teha kümneminutilise raadiosaatega.* Räägitakse juhtumist, kus Tartu-Tallinna buss parkis teeserva, et reisijad saaksid rahus Fredi ja tema aabitsat kuulata.

Tagantjärele võime seda nimetada Fredi enesekehtestamise perioodiks eesti kultuuris. Aabitsate kõrval ilmusid esimesed raamatud: loomi tutvustav „Rebasetund“ (1981) ja proosapalade kogu „Jäälõhkuja“ (1986). Viimase tekste pidas Fred oma parimaiks, ehkki tõlgenduste üle vaieldakse tänini. Mäletan imestust ühe noore taimeminiatuuride uurija õhina üle: „Kuidas ta ei saa aru, et need on minu lood naistest!?“ Õpetlik.

Küllap kirjutatakse Fredist ja tema tegudest veel patakate viisi teadust – ja õige ka. On väga hea, et väikeses Eestis elab inimesi, kelle üle annab niimoodi mõelda ja kirjutada.

II

Aga praegu luba meil olla kurb ja kanda välja paus.

Ja luba mul panna tulevaste uurijate tarbeks kirja üksainus lihtne, meie kolmekümneaastase sõpruse jooksul kujunenud ja väikese vimkaga hüpotees! Tahaksin neile vihjata, et vastus on mõnikord siinsamas, kui ainult teame, kuhu vaadata või mida kuulata. Niimoodi otsisid Sa ju oma piltegi – need olla loodusesse peidetud ja vaja seal lihtsalt ära tunda. Sedasi sai Su kunstiks ilu märgata, mitte otsida seda ringi rabeledes ja üha võimsamat tehnikat soetades.

Kunst märgata ise ja näidata teistele. Ja teadmine, et ilu on ikka olemas, mis teeb võimalikuks rahu ja süvenemise (seda nad ju kõik imestavad!).

Mu hüpotees on, et Sa peitsid oma „fenomeni“ seletuse Paukjärvel hüütud ja püütud hõikesse. See seletus on seisnud 45 aastat otse meie ees.

Sest ma pole kogenud kedagi teist – kõnes, pildis või kirjas – kelle elu koosneb peamiselt kohtumistest, kus Sinu abil kohtutakse iseendaga. Sama illusiooni lood Sa oma piltide ja tekstidega. Neiski on üha kohtumised – taimede, loomade ja maastikega, inimeste ja nende ajalooga, looduse muutumise ja stiihiatega. Kohtume ja hakkame huvi tundma, mis Sa nende kohta arvad.

Saladus on selles, et kui inimene Sinuga kohtub, olgu otse või loomingu kaudu, siis varem või hiljem kogeb ta ilmutust. See ilmutus on ta ise.

Nagu helikaja, mis tuleb tagasi päris või inimmetsast või laual istuvalt lutikalt või rahutult lendlevatelt kajakatelt või rannakivil istuvalt tüdrukult.

See kaja annab teada: olen elus ja olemas ega ole üksi. Ja see on tõeliselt suur asi.

III

Teadmisest, et me pole üksi on siiski veel pikk samm mõistmiseni, kellega me koos oleme. Ja et me kanname selles kooselus vastutust.

Fred Jüssi elutööks sai näidata omavahel seostatud elusloodust elust enesest pildistatud tuhandete nägude, salvestatud häälte ja emakeelsete nimede kaudu. Fred teadis kogemusest inimeste ja harimatu võimuga, et nimede ja nägudega loodust on palju raskem vääriti kohelda ja ära unustada. Neid looduse nägusid ja nimesid aitasid aastate jooksul paika sättida ja elusaks kujutada paljud eesti teadlased, kunstnikud, interpreedid ja mõttekaaslased. Mõnedki said sealt inspiratsiooni hakata käima oma radu.

Südametunnistus ja kultuurimälu on nagu uinunud söed hommikusel lõkkeasemel. Tuleb Meister, puhub peale ning loob loomulikku soojust ja valgust. Loob ikka ja jälle.

Nõnda võib rahvas hakata kogema isikliku kõrval ka kollektiivset südame­tunnistust, kus trööbatud loodusest kajab vastu iseenda ühiskondlik ebakõla. Kas me tõesti ei suuda paremini?

„Vahel küsitakse, kas tähtsam on loodus või kultuur,“ muheles Fred. „Olen vastanud, et võtame siis looduse ära…“

Fred Jüssile on muu hulgas omistatud Eesti Taassünni (1997) ja Rahvusmõtte auhind (2017), Valgetähe IV klassi (1998) ja Riigivapi III klassi teenetemärk (2006), Kuldmikrofon (2001) ja riiklik kultuuri elutööpreemia (2019).

Meister elab aga edasi oma elu, sest tööks ta seda ei nimeta. „Tume ülikond? Mul pole tumedat ülikonda!“ leian kirjakuhjast üsna hiljutisegi torina riigi sümboolikaga kutse üle.

IV

Rebase onni uksepiida kõrval ripub rongide sõiduplaan, mille oled musta kalligraafilise pliiatsiga kartongile kirjutanud. On öö.

Jälgin, kuidas Sa mõtled. Küünlad põlevad tasapisi, aga hommik on veel kaugel.

Sul on kolm olekut. Siia, mõtlevasse olekusse Sa põgened oma avalikest olekutest, aga mõlema tagant vilksatab üha ka vaistlikku. Seda vaistlikku armastad ja kardad Sa kõige rohkem, sest see langetab välkkiirelt väärtusotsuseid, mis harva eksivad. Kui palju kordi olen Sulle kõnelnud mõnest eetilisest dilemmast ja alati imestanud, kui kindla asendi võtab Su kompassinool! See isegi ei värele!

Sul on kolm olekut nagu veel, mis omandab erinevaid vorme, otsib uusi voolusänge ja surub külmudes kividki katki.

Meil pole kiiret, uus päev pidi tulema pilvitu, nii et saame magada hommikusse. Kiiskav päike tapab värvid, ütled. Nõnda nokivad öised laused nagu männi-käbilinnud rahulikult oma käbisid.

Männi-käbilinnud? Nojah, mäletad, kord aru pidades jõudsime järeldusele, et käbilindude kõige mõistlikum eristustunnus on ikka see, et kuuse-käbilinnud on närvilised ja häälitsevad „kip-kip“. Männi-käbilinnud on aga rahulikud ja teevad „tök-tök“. Määrajate muu jutt punastest värvitoonidest ja noka jämedusest võib olla tõsi, aga vaevalt kasulik.

Oleme üheealised – meie vanusevahe on nelikümmend aastat – ja igavesti õnnelikud.

* Need, kes kursis ei ole, võiksid nüüd vähemalt nimetatud saate ERRi arhiivist lahti võtta. Fred ei mõistnud inimesi, kes tulid tema juurde ähmaste ideedega, endal kodutöö tegemata.