Kommunistliku nomenklatuuri roll Eesti lähiajaloos

REIN RUUTSOO

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Dokumentaalfilm „Riigikogu direktor“ (Ekspress Media, Eesti 2020, 75 min). Režissöör Toomas Lepp, stsenarist Hannes Rumm.

Filmi „Riigikogu direktor“ koduvideolikes, peaaegu nagu mingit varjatud kogunemist (tegelikult hotelli Moskva numbritoas peetud sünnipäeva) jäädvustanud kaadrites peituks nagu nende aegade kvintessents. Selleks on ju „Tões ja õiguses“ Mauruse sõnastatud programmiline mõte, kuidas vene seltsis saksa keeles ikka eesti asja ajada. Seik, et Indrek Toome valis kingiks (kolmandas klassis!) koolivennale Stalini teosed, on mitmeti märgilise kaaluga. Nugise Urmas Otile antud selgitus, nagu polnuks muid raamatuid tollal üldse müügil, on muidugi ka Toomet säästev hädavale. Ent film ei anna vähimatki ettekujutust Nugise kaasalöömisest annekteeritud Eesti poliitilises elus ja administratiiv-halduslikes struktuurides, kuulumisest aastail 1973–1990 NLKP ridadesse. Nii jäävad avamata Nugise isikuloo kui Eesti poliitilise lähiajaloo seisukohalt üha ilmsemalt lahtikirjutamist vajavad karjäärimehhanismid.

Tulemust kahjustavalt on jäetud kasutamata võimalus osundada võimumehhanismidele, murranguaja poliitiliste draamade raskuspunktidele ja valikute motiividele. Nugise isikulugu pole küll ehk ilustatud voolujoonestatud illustratsiooniks, kuid vähendatud on filmi huvitavust ja ajaloolist kandvust. Tulemusele olnuks kasuks, kui värvikaid vahelõike-meenutusi ajakirjanikelt täiendanuks ajaloolaste-riigiteadlaste selgitused ja kommentaarid. Kuuleme Tiit Made väljamõeldist, nagu oleks Rahvarindel olnud 20. augustil kavas välja kuulutada riik, mille kodanikena nähti kõiki siinseid püsielanikke. Samasse rubriiki kuulub mõttearendus, nagu oleks Savisaarel olnud kavatsus Töökollektiivide Liidust kujundada Rahvarinde tütarorganisatsioon. Nugise vägisõnaline retoorika (kas see oligi mõeldud eelkõige Nugist iseloomustama?) ei kinnita palju enamat, kui et kaks kõva kivi head jahu ei jahvata.

Siirdeaja poliitilise selgroo, üha avalikumaks saavate antagonismide üha uute vastasseisudena ühest valdkonnast või problemaatikast teise üle kandumise loogika järgimine jääb filmis hüplevaks. Töökollektiivide Liidu loomist dramatiseeritakse kaadritega internatsidest. Kuid millist eesmärki täidab see, et Estoplasti Eesti NSV alluvusse toomise taustaks on valitud isamaalauludest ja rahvuslippudest küllastunud kaadrid laulva revolutsiooni vallandumisest 1988. aasta kevadel Tartus? Hoopis märgilisem sündmus oleks Estoplastiga liituv olnud isemajandava Eesti ettepaneku kontekstis. Kuidas jõuliselt tegutsenud Nugise isikuomadustega ka poleks, ilma majanduse detsentraliseerimisele põhimõttelise heakskiidu saavutamiseta oleks Nugise missioon ka veel 1988. aasta suvel uppunud süüdistusse natsionalismis või koguni separatismis.

Lähimineviku debattide puhul oli oodatav, et kuidas ka Nugist „õigete eestlaste“ malli ei sobitatud, pidi „endise“ seadmine iseseisvuse taastanute esiritta riivama mõnd tulitavat närvi. Ei olnud ega ole ka praegu suhtumine Nugise saagat kujundanud institutsioonidesse kaugeltki ühene. Nii keeldusid mitmed mõjukad poliitilised liidrid nägemast erinevust Moskva võimu ja Eesti kommunistliku bürokraatia vahel, NSV Liidu rahvasaadikute kongressi valimisi lausa boikoteeriti, Töökollektiivide Liitu iseloomustati otsesõnu punadirektorite koondisena jne. Lausa ajaloolise tõe väänamisena on Rummi ja Lepa loometööd käsitlenud Heiki Suurkask (EPL 21. VIII). Samas joones arenes ka augusti lõpupäevil Tiit Made, Jüri Toomepuu, Jüri Estami jt osalusel lahvatanud tormiline poleemika.

Suurkase arvates toetab film narratiivi, millega Eesti taasiseseisvumisel on ülekohtuselt antud kaalukas roll kommunistlikule nomenklatuurile, s.t punadirektoritele, EKPga liitunud karjeristidele jt. Põhjendamatult omistatakse filmile mingi kahe tigedalt vastanduva lähiajaloo käsitluse toetamine. Erinevad jutustused ei sünni tingimata teineteise arvelt ja pole ka vastandavad. Rummi-Lepa filmjutustus on lihtsalt ühe poliitiku lugu, mille narratiiv pole selles mõttes parteiliselt laetud, et kõne all oleks üks või teine Eesti iseseisvuseni viinud tegutsemisstrateegia. Aastakümnetega eestlastel juba verre imbunud režiimiga vastasseis, mis saab alguse inseneri-tehno­kraadi protestist majanduse mõistuse­vastase korralduse vastu, kasvab üle avalikuks väljakutseks impeeriumimeelsetele jõududele ja leiab tõhusa väljundi parlamentaarses poliitikas. Pole kohta normatiivsusele, seda ei vastandata ühelegi teisele arusaamale, et „mis oli õige“ või milline taktika olnuks „parem“.

Muidugi väärivad eluloofilmi veel paljud nende aastate tegelased (Suurkask tõstab esile Jüri Mikku, Miina Hinti jt). Kuid filmil Ülo Nugisest on isikuloo kõrval ka lisaväärtusi. Võrreldes loomeinimeste ja humanitaaridega seni ajaloolasetegi tähelepanu alt välja jäänud tehnilise intelligentsi, majandusjuhtide, ettevõtete direktorite, kolhoosiesimeeste jt patriotism ootab tunnustamist. Filmis tõstetakse esile isegi veel 1990. aasta sügisel EKP kirjas seisnud Nugise toetust Eesti Kongressi kokkukutsumisele. Kuid laulva revolutsiooni pöördeliste sündmuste, sh Balti keti korraldamine, oleks ilma nomenklatuursetel ametipostidel rahvuslaste (nende halduses olid materiaalseid, tehnilised jm ressursid) pühendumiseta osutunud määratult vaevalisemaks. Meie vabadusliikumise pöördepunktideks osutunud suuraktsioone riiklike ressurssidega toetanud direktorite, kolhoosiesimeeste jt kaasalöömisest sai vabadusvõitluse edukuse üks kaalukeeli. Töökollektiivide Liidu tegevuse sulustamine olnuks NLKP aparaadile mitmeti riskantsem ettevõtmine kui näiteks loomeliitude kultuurinõukogu saadete taas tsensuurile allutamine.

Tänapäeval läheneme lähiajaloole enam-vähem konsensusliku arusaamaga, et Eesti iseseisvuse taastamise au kuulub eesti rahvale. Sedakaudu tühistatakse pretensioonid, mida on iseloomustatud kui võistlust Liivimaa parima ratsutaja tiitlile. Toomas Hendrik Ilves, keda ei saa kahtlustada naiivsuses, Eesti lähiajaloo mittetundmises ega n-ö läänelikus mõttes poolikus (nõukogulikus) hariduses, jätab võimaluse arutluseks, mis ei taanda sünnimärke tingimata kellegi isikule ja tema väärtustele. „See, et näiteks Harri Tiido kasvas üles okupeeritud Eesti territooriumil ja mina mitte­okupeeritud mitte-Eesti territooriumil, on tagantjärele teisejärguline. Meie eesmärgid olid ju samad.“* Ei ole mõistlik elulugude „voolujoonestamine“, millest Vikipeedia põhjal otsustades on saanud epideemia. Eesti rahva võrgustatult kollektiivne võitlus iseseisvuse taastamise eest osutus paradoksaalsel kombel edukaks just seepärast, et nii või teisiti toetas avalikkus erinevat ja vahel isegi teravas vastasseisus olevat tegevust. Õppigem siit!

Nugisegi poliitilise elu keerdkäike nähtamatuks muutes ja selle kurve õgvendades püüdsid filmi autorid ilmselt „endiste“ või „rahvuskommunistidega“ seotud kleepuvatest stigmadest hoiduda. Kuid paradoksaalsel viisil talitades on solidariseerutud nii EKP tulihingeliste ideoloogide kui samavõrra ka pühendunud oponentide arendatud mütoloogiaga homogeensest kommunistlikust parteist kui ühiskonna juhtivast jõust ja ca 55 000 eestlasest kui „truust kommunistist“ – režiimi käsilasest. 1980ndaiks aastaiks lõplikult silmakirjalikuks bürokraatiaks taandunud nomenklatuurisüsteemi kaasatuil ei olnud ustavusega režiimile, asjaosaliste kommunistlikust maailmavaatest kõnelemata, üldjuhul enam palju, kui üldse, pistmist. Kuid just NLKP liikmepiletis Nugise taskus peitub tema ettevõtmiste võimalikkuse ja võetud rolli tulemuslikkus.

Viimane kümnend on räigelt polariseerivaid, süvenevaid analüüsivõimalusi välistanud vastandusi juba jõudnud murendada. „Radikaalse rahvusluse“ taas tunnustamisega akadeemiliselt sisuka mõistena on võimaldatud eesti rahvuslaseks arvata juba vähemalt osa pragmaatilisemaid poliitikuid. Üha üldisemalt on justkui oksüümoronina kasutuses rahvuskommunisti kontsept. Tekkinud mõtteruum võimaldanuks lähemale pääseda ka Nugise kui poliitiku üsna triviaalse saaga avamisele. Film jätab kasutamata võimaluse, et Nugise poliitiline elukaar dekonstrueerib mütologiseeriva narratiivi mingist tigedast vastandumisest. Augusti lõpus Eesti Päevalehe veergudel toimunud väitluses kõikide ja kõikjal ilma süvenemata maha trampimiseks klišeedest (kuuevahetaja, kaasajooksik, kohaneja, karjerist jne) distantseerumisest jääb lähimineviku sisukaks mõistmiseks väheseks.

Nugis ilmselt ei olnud väljapaistvalt suurte ideede mees ega poliitiliste projektide genereerija. Rahvajuhi mõttes ta tõesti ei olnud „poliitik“. Nugis kasvas juhi rollis „poliitiliseks loomaks“. Ajaloo kingitusega liituvais mängudes osutus ta paindlikuks kombineerijaks, mis oligi tema poliitikukarjääri üks peamisi trumpe. Parteipilet veel sügaval taskus, kandideeris ta Eesti Kongressi valimisel ja nõustus ka enda valimisega Eesti Komiteesse. Kõrvuti Eesti Kongressi pürgimisega osales ülemnõukogu valimistel. Töökollektiivide Liidu (Viktor Niitsoo tähistuses „punadirektorite koondis“) nimekirjas kandideerisid ülemnõukokku nii EKP liikmed-direktorid kui ka Mart Laar ja Hillar Hallaste. Nugisel osalusel 1990. aasta sügisel loodud Vabariiklaste Koonderakond hõlmas iseloomulikult nii endisi partorge kui radikaal-rahvuslasi.

End taibukalt poliitilise elu tsentrisse seadnud Nugise poliitilised instinktid aitasid 1991. aastal kaasa sellelegi, et augustipäevadel anti ülemnõukogu deklaratsioonile sõnastus, mis murdis Eesti Komitee vastuseisu (Eesti Kongressi otsused välistasid kategooriliselt, et okupatsiooniorgan ülemnõukogu võiks vastu võtta riiklust loovaid akte!). Millegipärast on filmi autorid kõrvale jätnud nii Nugise natuuri avamise kui ka Eesti lähiajaloo vaatenurgast ühe võtmesündmuse. Nimelt just Ülo Nugise algatusel põletati tuhaks kõik eri fraktsioonide esitatud ettepanekud, milles olid sõnastatud kujutelmad Eesti iseseisvuse taastamise teedest. Väited, et sedakaudu püüti vältida tundliku sisuga dokumentide sattumist putšistide kätte, ei kõla veevalt. Kõige usutavamalt teenis hävitustöö kodurahu eesmärki.

* https://www.ohtuleht.ee/969397/mart-soidro-eestlastest-siin-ja-mujal

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht