Koorega late

Kolm kuud tagasi poleks keegi uskunud, et keset Euroopat algab sõda, kuigi paljudele oli ammu selge, et Putin pole ülesehitaja, vaid on võimeline ainult hävitama.

MIHHAIL TRUNIN

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

25. märtsil tähistatakse Venemaal kultuuritöötajate päeva. Sel päeval panid Peterburi Venemaa rahvusraamatukogu töötajad stendile üles Juri Lotmani portree – tema 100. sünniaastapäeva tähistatakse tänavu samuti. Portree ei saanud kaua üleval olla: selle võttis maha julgeolekuteenistuse ülem (riiklikus raamatukogus on ka selline ametikoht), sest pidas Lotmanit Mark Twainiks – aga Ameerika kirjaniku avalikuks eksponeerimiseks „pole praegu õige aeg“. Varsti selgus siiski, et ka Lotman pole praegu riigiasutuse arvates sobilik isik: „Julgeolekuteenistus ei tundnud siin kohe Juri Mihhailovitš Lotmanit ära, ja õige on, sest [—] eriteenistused peavad ära tundma teisi asju. Neile on aga teada Lotmani poeg Mihhail Lotman, kellele kuuluvad sellised arvamusavaldused, et „Putin on end ise nurka ajanud, ta ei saa Kremlist ära minna, ta kõrvaldatakse sealt1. See on infosõda: kasutatakse [Juri] Lotmani nime, [—] eriteenistustel ja ka igal inimesel tekib küsimus, miks valiti kogu vene kultuurist välja just see isik“.2

Täpselt päev varem – 24. märtsil – pidasin ma loengu3 Moskva Venemaa riiklikus raamatukogus. Loeng avas projekti, mille jõudsime koos Moskva kolleegidega valmis mõelda enne sõda, kuid mida oleme sunnitud teostama hoopis teistes tingimustes. Esiteks kanti mu esinemine üle Tallinnast: rääkisin Lotmani raamatukogu raamatute taustal sellest, kuidas Moskva õpetlased olid otsinud Tartus pääsu nõukogude surve eest. Igaks juhuks ei toonud ma mingeid paralleele, aga sapienti sat. Teiseks, nagu mulle pärast teada anti, oli tulnud minu loengule „siseministeeriumi töötaja“ (niimoodi seda nüüd nimetatakse), kes jälgis igaks juhuks protsessi (ega ma äkki teadusloolise loengu asemel sõjavastasesse agitatsiooni ei lasku). Kolmandaks lubati minu esinemise videosalvestis avaldada alles pärast seda, kui see „siseministeeriumis üle kontrollitakse“. Seda pole siiani avaldatud.

Kuid siiski oli see esinemine ja suhtlemine Moskva publikuga järelhelk eelmisest elust, mille lõppemisega on endiselt raske leppida. Pärast Venemaa kallaletungi Ukrainale olen ma imestusega täheldanud, et mu psühholoogiline seisund on lähedal sellele, mida kogesin teise abielulahutuse ajal: tähelepanufookuse kadumine, reaktsioonide aeglustumine, aktiivsuse vähenemine. Mu elu oli muutunud. Ka nüüd, kui Putin on varastanud mu kodumaa, ei saa ma endist elu enam tagasi.

Kuid miks? Ma ju elan ja töötan ammu Eestis (ka näiteks tekste ilmub mul eesti keeles sama palju kui vene keeles), oleksin võinud ammu Moskva asjadega lõpetada. Seda aga pole juhtunud, ja asi pole selles, et on võimatu hävitada oma vene identiteeti. Kas tahame või ei, kuid vene kultuuriga seotud inimestele on Moskva tähtsaim tõmbekeskus. Just seal luuakse kõrge kvaliteediga intellektuaalset vara. Seal elab palju eredaid loomeinimesi. Seal tekib alati lakkamatu aktiivse elu tunne. See kooslus loob võimsa energeetika, mis on toitnud tuhandeid minusuguseid. Jah, iga kord olen Tallinna naastes rõõmustanud samamoodi nagu Moskvasse jõudmise üle. Kuid mulle on alati olnud tähtis, et konstruktsioonis on kaks komponenti: Tallinnas peale töö ja laste meri, puhas õhk ja palju elumugavusi väikses linnas; Moskvas energia, sõbrad, kultuur ja keel. Ja veel caffè latte koorega Moskva Starbucksist– lemmikjook, mida Tallinnast ei leia. Kange ja tiheda vahuga. Rõõmu sisendav.

„Putinliku enamuse“ ideoloogia, mida õhutab takka riiklik propaganda, põhineb sügavatel kompleksidel, solvumisel ja vihal, mille peale ehitatakse rahvuslikku uhkust.

Wikimedia Commons

Seda konstruktsiooni kõigutas karantiin ja selle hävitas sõda. Ka Starbucksi pole Moskvas enam.

Koroonaaeg oli uus reaalsus. Eelmisel sügisel arutasime kolleegidega, kui kiiresti hävineb senine akadeemilise ja kultuurilise mobiilsuse süsteem. Muretsesime tõsiselt selle üle, mis tuleb selle asemele ja kuidas nüüd tööasju planeerida. Otsustasime teha, mis suudame. Selles „teha, mis suudame“ sisaldub aastatepikkune kogemus tegutseda kui mitte äärmuslikes, siis vähemasti tõsiselt piiratud tingimustes: Venemaal elavad mõtlevad inimesed ammu niimoodi. COVID näitas, kui kaugele need piirangud võivad ulatuda: veel kolm aastat tagasi ei uskunud ju keegi, et riikide omavaheline kommunikatsioon võib katkeda ja maailma infrastruktuur tõsiselt häiruda. Ja veel kolm kuud tagasi poleks keegi uskunud, et keset Euroopat algab sõda, kuigi paljudele oli ammu selge, et Putin pole ülesehitaja, vaid on võimeline ainult hävitama.

Kuidas nüüd „teha, mis suudame“?

Ma pole kindel, kas mul on sellele küsimusele vastust. Seepärast kerime natuke tagasi – Starbucksi ja koorega late aegadesse. Moskva elu oli põhiliselt lõbus ja külluslik. Kultuursed inimesed (nimetage neid kuidas tahes, kas või intelligentsiks või hipsteriteks) ühinesid huvide järgi ringidesse, omandasid oskuse pilkavalt ja veenvalt naerda Vene võimu ja tema tegude üle. Endise kultuuriministri Medinski ja tema väitekirja üle, Valentina Tereškova üle, kes oli otsekui nõukogudeaegsest vahakujude muuseumist välja toodud ja kes anus Putinit, et too valitseks Venemaad igavesti. Lõpuks ka Putini enda üle – ühes tema akvadiskoteegi ja pseudoteaduslike arutlustega vene ja ukraina rahva „vennalikust ühtsusest“.

See oli omamoodi tore, sest naer on ju väga võimas relv. Kuid, nagu selgus, võivad naer ja iroonia mingi määrani kaitsta inimest, kes on võimeline sarkastiliselt naerma rumaluse või isegi idiootsuse üle, kuid ei loo ühiskonnas „kollektiivset immuunsust“. Pärast sõja algust ja Venemaa meediavälja kiiret puhastust kirjutas endine Meduza ja nüüdne väljaande Holod toimetaja Aleksandr Gorbatšov Facebookis: „lüüasaamist [vastupanus Vene võimule] tuleb nähtavasti tunnistada; on saadud lüüa, ja asi pole isegi mitte [sõltumatu meedia] blokeerimises, vaid selles, et mul ei õnnestunud koputada piisava hulga lugejate, vaatajate ja kuulajate uksele, aga neil [võimumeelsetel propagandistlikel ajakirjanikel] – õnnestus.“ Ja siis parafraseeris Boriss Grebenštšikovi: „Uute luureandmete põhjal kõnelesime iseendiga.“ Ei saa öelda, et see oli ebameeldiv vestlus, kuid selle tähtsust hinnati üle. Kui Vene väed tungisid Ukrainasse, nägin oma Facebooki feed’is ainult musti ruute profiilipiltide asemel ja avaldusi Venemaa võimude pihta stiilis „Olge te neetud, lurjused!“. Üsna veenev illusioon, et Venemaal ei toeta keegi Putini sõda.

Aastaid olen oma suhtlusringi filtreerinud. Aastaid arvasin, et mu töö on tähtis asi ja mitte mina ei pea laiale publikule vastu tulema, vaid tema peab minuni ulatuma. Sest kuidas siis mitte püüelda elustiili poole, mille mudelid luuakse seespool Sadovoje ringi?!

Gorbatšovi sõber ja kolleeg, Meduza endine väljaandja Ilja Krassilštšik on oma kolumnis, mis ilmus inglise keeles New York Timesis ja vene keeles Holodi portaalis, veelgi kategoorilisem: „Praegu, kui kogu maailm peab venelasi kuritegelikuks rahvuseks, tahaksin ma, nagu ka tuhanded teised, välja minna ja öelda: ma tegin kõik, mis suutsin. Mis mina siia puutun? Kuid see poleks tõde. Ma olen tõesti palju teinud. Kuid see pole mul välja tulnud. Nagu ei tulnud see välja ka kõigil teistel venelastel, kes kõik need kümme aastat polnud avalikult või varjatult nõus toimuvaga. Me kõik oleme läbi kukkunud, alates nendest, kes avasid euroopalikud kohvikud ja rajasid ausa äri korrumpeerunud riigis, kuni nendeni, kes on avalikult, kangelaslikult ja lõpuni režiimiga võidelnud. Me kõik oleme läbi kukkunud. Me oleme rahvusena läbi kukkunud. Me ei suutnud katastroofi ära hoida“4.

Kollektiivse meie nimel rääkida on alati ohtlik, seda enam sõjaolukorras. Kuid kui juba üldistada ja rääkida kollektiivsest vastutusest, siis tasub juttu alustada ideoloogiast. Kas Moskva ringkonnal, millega samastasin end teiste hulgas ka mina, on mingisugune väärtusprogramm? Muidugi on, kusjuures, nagu mulle näis, lihtne ja arusaadav. Venemaa on osa suurest maailmast, millest ei saa end eraldada, sest meie olemegi see maailm. Siit lähtub üldinimlike alusväärtuste valik: vabadus selle eri ilminguis, olgu siis infolevitamise või ümberasumise vabadus, püüdlus võimust sõltumatuse poole, rahalise iseseisvuse poole – ja peamine, Venemaa ja teiste progressiivsete maade ühine püüdlus veel avatuma maailma ja parema elu poole.

On hämmastav, et Putini Venemaa kontekstis peeti seda väärtussüsteemi Moskva snobismi ilminguks. Sellise ideoloogia pooldajaid hakati nimetama „rahvuse reeturiteks“ ja „viiendaks kolonniks“, seejärel kuulutati „välismaisteks agentideks“, aga hiljuti tegi Putin, kes võttis sõna „ühiskonna enesepuhastuse“ kohta sõja (praeguse Venemaa võimu keeles „erioperatsiooni“) tingimustes, ettepaneku nad välja sülitada „nagu juhuslikult suhu lennanud kihulase“. „Putinliku enamuse“ ideoloogia, mida õhutab takka riiklik propaganda, põhineb sügavatel kompleksidel, solvumisel ja vihal, mille peale ehitatakse rahvuslikku uhkust: „see-eest teeme me rakette“, „see-eest oleme põlvilt püsti tõusnud“, „see-eest kardetakse meid jälle“, „see-eest on Krimm meie oma“ jne. Seda loendit võib pikalt jätkata. Selle asemel tsiteerin kirjanik Dmitri Gluhhovski värsket intervjuud: „Enda vastandamise taga lääne ja Ukrainaga on oma elujärje pidev võrdlemine sellega, kuidas elatakse seal. [—] võim saab aru, et kodanikud hakkavad oma armetut elu tingimata kõrvutama sellega, „kuidas neil on“, kui raudne eesriie kõike hermeetiliselt kinni pole pitseerinud. Ja [Venemaa] kodanikel tekivad õigustatud küsimused: miks on meie elatustase nii madal, ja mitte ainult lääne, vaid ka Ukraina omaga võrreldes? Miks mitte ainult läänes, vaid ka Ukrainas võib elanikkond riigi juhtkonna ümber vahetada, aga meil võivad pelgalt sellise mõtte pärast sinu uksele koputada [eriteenistused]? [—] Peab endale kuidagi seletama seda vaesust, peab oma ilmajäämist õigustama. Millega? Ainult oma erakordsusega. Ja praeguse Vene riigi halva maitse, varastamise ja ebaveenvuse saab lunastada üksnes eksimatus ja Venemaa ähvardav maine.“5

Mulle näib, et võtmesõna on siin „eksimatus“, mis tähendab õigupoolest veenvat valetamist, oskust luua sõnadega illusioone: „me elame suurriigis“, „meil on maailma suuruselt teine armee“, „nädalaga „vabastame“ Ukraina „natsidest““ ja nii edasi. Tegelikult aga: vaesus ja vaev, riigi faktiline sulgemine, veniv sõda naaberriigis, peaaegu täielikult hävitatud Ukraina linnad, vägistavad ja marodööritsevad sõdurid …

Kas võib selles olukorras tegelda ohutus Eestis elades vene kultuuriga? Kas ei peaks saatma selle kultuuri koos „vene sõjalaevaga“ teadagi kuhu? Kultuur muidugi elab üle nii Putini kui ka tema armee – selles pole kahtlust. Nagu pole kahtlust ka selles, et kultuuri abil ei õnnestu kriitiliselt mõtlevateks inimesteks muuta kogu niinimetatud „putinlikku enamust“. Kui aitame Ukraina põgenikke või Ukraina sõjaväelasi, ei sea me endale ülesandeks kohe kõiki probleeme ära lahendada, vaid teeme sisuliselt jälle seda, mida suudame. Kui me koos Venemaa haridusliku portaaliga Arzamas valmistasime ette Juri Lotmani 100. sünniaastapäeva eriprojekti6, ei osanud me arvata, et selle käivitamine satub sõjapäevadele ja et me ei saa isegi Tallinna ülikooli ja Arzamasi koostööd ametlikult vormistada. Projekt sai siiski teoks ja nüüd on palju tähtsam, et seda kuulavad ja vaatavad inimesed nii Venemaal kui ka Ukrainas.

Lootuse kõrval, mida annab tegelemine kultuuriga, on silmanähtav ka tektooniline nihe vene kultuuris. Venemaa sulgub tõepoolest, intelligents põgeneb sealt tõepoolest. Seepärast loodan, et tulevikus ei oota meid mitte ainult maailma julgeolekusüsteemi ümberkorraldamine, vaid ka kultuurivälja ümberkorraldamine, mille mastaape on praegu raske prognoosida.

Kuid seni – kas poleks juba aeg avada Tallinnas Starbucksi kohvikud ja valmistada siin koorega latet?

Vene keelest tõlkinud Aare Pilv

1 Kuulata saab https://youtu.be/QFs7AibKLyI

2 https://www.severreal.org/a/za-chto-snyali-portret-yuriya-lotmana-v-rnb/31786404.html

3 https://www.rsl.ru/ru/events/afisha/lections/rannij-lotman

4 https://holod.media/2022/03/16/krasil/

5 https://meduza.io/feature/2022/05/03/rossiyskaya-vneshnyaya-politika-eto-kupanie-pyanogo-vedeveshnika-v-mirovom-fontane

6 https://arzamas.academy/special/lotman

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht