Kotkajärve legend vastabki tõele

Sirje Kiin

Olin Kotkajärve metsaülikoolist kuulnud legende juba aastakümneid. Mu kadunud abikaasa, soome jurist ja EV põhiseaduse üks autoreid Juhan Kristjan Talve esines ja osales Kotkajärvel 1988. aastal. Juhan rääkis seal toimunust erilise ilme ja tooniga, milles vaheldusid nostalgiline härdus ja hardus. Samasuguseid toone tabasin aastate jooksul teistegi eestlaste juttudes, kes Kotkajärvel käisid ja kes mulle sellest lugusid vestsid: kadunud Tõnu Parming ja Ivar Ivask, Mart Laar, Lauri Vahtre, Toomas Hendrik Ilves, Riina Kionka, Mart Laanemäe, Evi Evart, Hellar Grabbi, Urve Karuks jpt. Hiljuti lugesin ajaloolaste Karjahärmi ja Sirk`i kolmeköitelise Eesti haritlaste ajaloo viimasest köitest, et Kotkajärve metsaülikoolist kujunes üks väliseestlaste hariduslikke vaimukeskusi, see igasuvine nädala pikkune vaimukeskus oli nende hinnangul üks neist paljudest teguritest, mis lõpuks viisid Eesti Vabariigi vabastamise ja taastamiseni. Niisiis, mu ootused olid üsna kõrgele krutitud, kui ma tänavu esimest korda Kanadasse ja Kotkajärvele saabusin.

Loodus üllatas. Metsased, künklikud kaljud meenutasid mulle pigem rohkem Soome kui Eesti loodust, mida paljud olid varem Eestiga võrrelnud. Paljud puud ja taimed tundmatud, mitte ainult mulle, filoloogile, vaid ka kogenud Eesti loodusmeeste Fred ja Mart Jüssi jaoks. Vahtralehed juba natuke punased – nii vara, augusti keskel, mõtlesin natuke nukralt. Vihma sadas esimese päeva, teise päeva, tüki kolmandatki, päike näitas end alles 23. augustil.
Aga siis hakkas juhtuma imesid. Loengute ja seminaride haare, mitmekesisus ja sügavus, ka eravestlustes ilmnevate haruldaste vaatenurkade rohkus, osalejate erinevad inimlikud taustad, keeleline rikkus, intonatsioonide lainetus – justnagu erinevate sulinatega ojad vulisemas mu kõrvus, keeletundides ettetulevad kõikvõimalikud väljendid – mina õppimas Kanada, Ameerika ja Uus-Meremaa eestlastelt uusi inglissõnu, nemad õppimas minult eesti slängi, võõr-, laen- või uudissõnu. Ikka imestan ja imetlen, kuidas on võimalik, et niimoodi üle maailma erinevatest nurkadest ja erinevate  taustadega inimesed leiavad nii kiiresti ühise keele ja meele, mille nimi on üleilmne eestlus.
Veel unustamatuid hetki:
Läheme naistesaunast paljalt välja,  supleme vihmasajuses Kotkajärve pehmes, embavas vees, kus õitsevad valged vesiroosid – ja ühtäkki sirutub vikerkaar üle järve justnagu lehvitaks lahkuv vihmapilv meile oma edeva sabaga, värvidemängu jätkus vaid paariks minutiks, aga kaunis hetk ei unune.
Hilisõhtune vaikuseretk läbi pimeda metsa Kotkajärve hiide, kus kogunesime hiirvaikselt väikese sümboolse lõkke ümber, mis lõkendas urikivil. Hiievana Margus Tae lugemas ürgse eestluse sisendussõnu ja Jaan Lõo luuletust, lapsed ja noored kuulamas hinge kinni pidades. Tumedas augustitaevas sirasid tähed. Taustal mängis Viljandi pärimusmuusika festivali looja Ando Kiviberg vaikselt parmupilli, üks Kotkajärve hingi, skaudijuht ja tulehoidja Pearu Tamm põristas tasakesi  saami trummi. Oh, helge hetk, peatu!
Paar mõtet nii elevust kui väitlusi tekitanud loengutest.
20. augustil, Eesti Vabariigi taasiseseisvumise 20. aastapäeval, pidas avaloengu Fenno-Ugria asutuse nõunik, väikeste soome-ugri rahvaste eestkostja, ajaloolane Jaak Prozes, kes pani meid oma iseseisvuspühas sügavalt mõtlema kõigile neile rahvastele, kellele ajalugu ning saatus pole andnud samasugust õnne nagu eestlastele.
Ökoloog Mart Jüssi kõneles elu edenemise energeetikast, sellest, et  looduses jäävad ellu ja on edukad vaid need, kes ei raiska: „Vaadates tänast Eesti keskkonna ja loodusvaradega toimuvat on ilmselge, et me elame järgmise põlvkonna arvelt. Eesti praeguse eluviisi ülalpidamiseks on vaja vähemalt poolteist maakera, ja kui me oma käitumist ei muuda, on isamaa meie laste jaoks elamiskõlbmatu siis,  kui nemad seda vajavad. Tänaseks on kogu maailmast võimalik leida häid näiteid ja kogemusi selleks, et meie tuleviku valikud oleks mõistlikud. Kui kodumaal rakendataks paremini Eesti valikute ette seda rikkaliku pädevuse pagasit, mis kasvõi Kotkajärve metsaülikooli aruteludes ilmneb, siis suudaksime kindlasti astuda üle üle mitmetest lõksudest, mis tuleviku teel varitsevad.“
 Mardi isa, legendaarne loodusmees  Fred Jüssi, kes on pool sajandit eestlastele loodusharidust andnud oma raadiosaadete, raamatute ja avalike esinemistega, oli Kotkajärvel teist korda, esimest korda oli ta siin 2002: „Ehkki ma ei saa siinseid inimesi viia Eesti loodusse, saan ma tuua kodulooduse siia. Oma ettekannete ja loodusretkede abil saan lähendada kuulajaid Eesti loodusele ja luua seoseid Kanada ja Eesti vahel. Sest meie väärtushinnangud, kui rääkida püsiväärtustest,  peaksid olema ühised nii siin- kui sealpool. Mul on põhimõte, et loodus tutvustab ennast ise, mina  olen vaid vahendaja.“ 
Fred Jüssil olid kaasas looduse heliplaadid, üks neist – kaksikplaat „Helipilte Eestimaalt“ on vastvalminud. Seal on helipilte Eesti rabadest, metsadest ja merelt, aga võib kuulda ka tuult, koera haukumist ja konnade krooksumist. Plaadil on haruldasi, ajaloolisi helipilte, mida Eestis pole praegu enam võimalik salvestada kõigi nende keskkonnamuutuste tõttu, mis on viimase veerandsajandi jooksul toimunud. See plaat on Fred Jüssi sõnutsi mõeldud ka vaikuse kui loodusvara väärtustamiseks.
Tänavuse MÜ peateema oli „Loodus ja luule: hoia, mida armastad.“ Nädala jooksul osales Kotkajärve metsaülikoolis seekord ligi sada inimest, lapsi, noori ja koeri ka, aga ometi ei ütle see arv midagi, sest tunnen: see on tõesti üks neid haruldasi kohti, kus summa ei olene liidetavate arvust, vaid on tegelikult vaimselt hulga suurem, õieti määratlematu. Lisaks neile, kes on siin isiklikult kohal, hõljuvad siin ikka ja alati vestlustes kaasa väärikad- värvikad vaimud, keda enam pole meie keskel või kes ei saanud seekord kohale tulla, aga kes on mõjutanud Kotkajärve metsaülikooli õhkkonda varasemail aastakümnetel: alates luuletajast ning kunstnikust Ivar Ivaskist ja lõpetades politoloogide Tõnu Parmingu või Rein Taageperaga.

Tammetõru tarkus
Kotkajärve metsaülikooli nädala teine pool oli palju päikselisem. See võimaldas ette võtta osava Robert Hiisi juhtimisel kanuusõite kopratammede juurde, aga ka nautida kõiki muid vee- ja saunamõnusid. Mul õnnestus ujuda esimest korda elus koos ussiga Kotkajärve selges, pehmes, siidises vees vesirooside vahel. Alles pärast kuulsin, et siinsed ussid ei ole mürgised. Ärkasin varahommikul valju linnulaulu saatel, nägin ära Kanada salapärase rahvuslinnu, see on loon – jääkaur, põliskanadalaste müütiline lind, kes jätab ülipikalt vee all ujudes kummalisi jutte veepinnale ja kes ujub ka Kanada metallrahal. Imepisikesed vöötoravad sööstsid metsaradadel sõnajalgade vahel. Väga heleroheline, tumedate täppidega konn jäi mulle rahulikult kaamera ette poseerima. Metsas kasvas nii palju erinevaid seeni, mõned mulle tuntud, aga veel rohkem tundmatuid. Kotkajärve kaljudel kasvas imeilus heleroheline samblik, mis koosnes otsekui rohelistest tähtedest. Ühe loengu ajal, mil parajasti arutasime suure tammepuu all finantsist Tiina Kõre juhtimisel meie perede toimetulekut Eesti majandusliku eduloo taustal, kukkus mulle priske tammetõru otse lagipähe. Hoian tõrutalismani hoolega tallel: loodan, et tõrutarkus mõjub soodsalt Eesti perede heaolule, mille pärast Kotkajärvel tõsiselt muretseti ja võimalikke tulevikuplaane peeti.
Loodus oli Kotkajärvel tõesti tähelepanu keskmes: tänavused lektorid Mart ja Fred Jüssi korraldasid metsas loodustundmise ja –kuulatamise retki, õpiti hindama metsavaikust, mis polegi päris vaikus, vaid just nimelt eriline metsa vaikus, mida BBC on palunud Fred Jüssil Eesti metsades lindistada ja Inglismaale saata kui haruldust, mida mujal maailmas enam ei leiduvat.
Hamiltoni rahvusvahelises firmas Geodigital International töötav tarkvara insener Olavi Kelle tutvustas Kotkajärvel digitaalset kaugseiret (remote sensing), näidates värvikate slaididega, kuidas satelliitidelt jälgitakse murettekitavaid muutusi meie planeedil: kuidas kaovad troopilised vihmametsad, kuidas Põhja-Ameerika metsad asenduvad linnadega, kuidas suurte linnade asfalteeritud maapind ei lase vihmavett läbi ja millised on selle protsessi tagajärjed loodusele jne. Olavi juhtimisel mängiti looduses geopeitust, õpiti maastikul orienteeruma. Kanada sünoptik Mark Alliksaar tutvustas kaasaegse meteoroloogia põhimõtteid ning võrdles Ontario ning Eesti ilmastikuvaatluste tänast seisu ning erinevusi.
Väikseid rõõmsaid leide veel: Kotkajärve metsaservas avastasin väikese valge ausamba eesti keelele, ilusale emakeelele. Lipuväljaku servas toretses hiigelsuur Muskaka aiatool, mida kohalik  Kanada ettevõte valmistab ja kuhu oleksime mõnusasti võinud kogu metsaülikooli rahvaga peale istuma või seisma mahtuda. Mõtlesin seda hiigeltooli vaadates Eesti jt arenenud lääneriikide liigsuurele ökoloogilisele jalajäljele ja sellele, kuidas mina saaksin seda oma argipäevakäitumisega vähendada.
Kotkajärve metsaülikooli oluline osa on õhtused filmiprogrammid, seekord vaadati äsjavalminud Eesti rokkjõmluse filmi „Kormoranid“, Peep Puksi dokumentaalfilmi Marie Underi elust ja luulest „Lauluga ristit“, värsket telefilmi „Mehed unustatud armeest“, mis rääkis neist Eesti sõdureist, kes pärast Teise ilmasõja lõppu sattusid Nürnbergi kohtuprotsessile vangivalvureiks. Muide, üks neist meestest – Mihkel Salusoo oli kohal, ta õpetas nädala jooksul huvilistele eesti kirivööde kudumise kiirelt kaduvat kunsti, milleks ta on ise konstrueerinud nn inkle lauateljed. Henn Kurvits õpetas samal ajal teistele osavnäppudele puulusika voolimist.
 Ando Kiviberg pidas loengu Veljo Tormisest kui eesti regilaulu taaselustajast, pani rahva regilaulu laulma ja näitas filmikatkendeid Tormise vägevatest teostest „Meeste laulud“ ja „Raua needmine“. Üliõpilane Slava Shuvalov, kes rääkis ilusat eesti keelt ja osales aktiivselt ka minu eesti keele grupis, juhendas seminari lõimumise ehk integreerumise teemal.
Ajaloolane Jaak Prozes pidas põhjaliku loengu Venemaa soomeugri rahvaste saatusest viimase kümne aasta jooksul, kuid tema rahvarohked igapäevased seminarivestlused ulatusid kaugele nii Eesti  minevikku kui Venemaa tulevikku.
Ingel Undusk ja Sirje Kiin juhendasid eesti luule huviringe, esimene keskendus nooremale armastusluulele, teine andis lühiülevaate eesti luuleloost erinevate põlvkondade kesksete naisluuletajate tekstide lähianalüüsi läbi alates Lydia Koidulast ja Marie Underist, Betti Alverist kuni Viivi Luige, Doris Kareva, Merca ja Elo Viidinguni. Oli huvitav märgata, kuidas erineva keeletausta ja lugemusega eestlased Kanadast ja USAst, Uus-Meremaalt ja Inglismaalt näevad ja tõlgendavad eesti luulekujundeid, millised sõnad on neile uued ja võõrad, millised tuttavad ja omased. Näiteks avastasid ingliskeelse keeletaustaga luuletõlgitsejad inglise filoloogi Doris Kareva luules inglise laene ja liitsõnu, mida mõnigi eesti filoloog oli varem luuletaja omaloominguks pidanud.  Luuleloolise seminari lõpus valisime lemmikluuletuse, neid  tuli paljudelt autoreilt (Artur Alliksaar, August Sang, Marie Under, Viivi Luik, Doris Kareva), kuid kõige menukamaks osutus siiski Betti Alveri  isamaaline lühipoeem Tuulelapsed. Lõpupeol kandsime ette lemmikluuletustest koostatud luulekavad, Ingeli kava oli lüüriline, Sirje rühma kava oli isamaalis-erootiline.
Täheldasin ka väikseid kultuurierinevusi: kui Eestis laulame lõkke ääres vanu laule ikka enam-vähem umbkaudu peast (kui kasvõi ükski eestlaulja leidub, kes sõnu teab), siis Kanada metsaülikoolis on kõigil korralikult trükitud väiksed laulikud, mida igaüks lõkke ääres pisikese taskulambi valgel veerib; kui Eestis kipub lõkkelaul pärast keskööd pahatihti paisuma rohkem jorinaks, siis kaugel Kanada metsas lauldakse hardalt ja õrnalt, otsekui sordiini all kella viieni hommikul. Isegi vanu üliõpilaste joomalaule nagu Krambambulit lauldi Kotkajärvel hardalt ning nostalgiliselt nagu isamaalaulu. Kas muudab kauge Eesti igatsus siin eesti mažoorsedki laulud minoori? Või on väliseestlaste laulukultuur teistsugune? Veini degusteeriti küll pea igal õhtul  kogenud veiniasjatundja Toomas Merilo juhendamisel, kuid purjus polnud ometi mitte keegi.
Koos Fred Jüssiga imestasime-imetlesime Ameerika ja Kanada eestlaste lahket tänamise kunsti: iga viimne kui asjaosaline sai pika tänutseremooniaga metsaülikooli lõpus põhjalikult ära tänatud. Eestis kipub paraku ikka olema nõnda, et kui midagi ära teed, on vedanud, kui jääd karistuseta. Parimad kodumaised komplimendid on „Pole paha!“ või siis „On hullematki nähtud!“  Põhja-Ameerika mandrielanike sügav tänukultuur ootab endiselt Eestisse eksportimist.
Lõpuõhtut elavdasid rahvatantsijad Leigarite tantsija Eliise Kõre juhtimisel, rahvatantsu oli võimalik õppida ning harjutada kõigil iga päev terve tunni jagu. Muusikahuvilistest tekkis lausa orkester mitme kitarri, parmupillide ja torupilliga Ando Kivibergi juhtimisel. Eesti muusika, eriti regivärss saatis pea kõiki õhtusi koosviibimisi ja jäi meelde kumisema.
On  hämmastav kogeda, kuidas praktiliselt kogu teadliku elu teispool maakera elanud eestlased on suutnud pool sajandit alles hoida ühist eesti kultuurimälu, kuidas meie liigutuspisarad tulevad silma ühel ajal ühiste isamaalaulude ja luuletuste lugemisel. Mu silmad võttis kirjuks Kanada eestikeelse ajalehe väljaantud „Eesti Elu tähtraamatu“ lugemine, kus kirjas mitmeid kümneid erinevaid Eesti organisatsioone – Toronto eestlaste kultuurielu tundub olevat peaaegu niisama tihe kui see on näiteks Tartus. Just säärane tugevalt organiseerunud Välis-Eesti kogukond on olnud suuteline 45 aastat järjest korraldama Kotkajärve metsaülikooli, mis on üles kasvatanud mitu põlvkonda üleilmsele eestlusele pühendunud inimesi.
Üks Kotkajärve pikaajalisemaid peakorraldajaid aastast 1967 – Olev Trass – sai tänavu samuti tuhandest tänatud. Olev andis nüüd juhtohjad üle Maimu Möldrele ja Toomas Merilole, kes juhivad järgmist metsaülikooli 2012, ikka augusti kolmandal nädalal, mil Kotkajärve metsas kõlavad taas tuttavad eesti laulud ja pillilood,  kus kõneldakse nii võluvalt erinevate aktsentidega eesti keelt, kuid kus räägitakse suure armastusega ikka ühest ja samast: Eesti elust, keelest ja kultuurist, minevikust ja tulevikust.
Mõtlesin Kotkajärvelt tulles Paul-Eerik Rummo luulereale, et eestlane olla saab igal pool, kuid ära ei ela sellest kuskil, ning jõudsin äratundmisele, et tegelikult elab ikka küll – hingeliselt ju väga rikkalt.

Artikli autor kirjandusteadlane Sirje Kiin, PhD, esines tänavu Kotkajärve metsaülikoolis loengutega: „Loodus Marie Underi elus ja luules“ ja  „Neljakümne kirja lugu“ ning juhendas nii eesti luule huviringi kui ka eesti keele ringi.