Kriitika, idiosünkraasia ja konfirmatiivsus

Anders Härm

Kultuuri kolmest funktsioonistMe võime kultuuri (ja siinkohal pean ma rohkem silmas seda kultuuri, mis kuulub kultuuriministeeriumi haldusalasse) liigitada nii- ja naapidi. Traditsiooniliselt on seda tehtud formaalselt ehk valdkonna- või liigipõhiselt: kirjandus, kujutav kunst, teater, film jne, kõik oma alaliikidega. See tähendab, et on teatud kimp formaalseid tunnuseid, mille alusel artefakt kuulub kas ühte või teise liiki. Interdistsiplinaarsel kaasajal tundub selline liigitamine üpris vanamoelisena; see ei vasta enam päris hästi kultuuri tegelikule jaotumisele ühiskondlikul väljal.

Seetõttu tahaksingi  siinkohal välja pakkuda kultuuri ühe võimaliku jaotuse, kuidas lahterdada kultuuri funktsioonipõhiselt. Võib-olla olekski rohkem põhjust rääkida kultuuridest kui ühest kultuurist. Funktsiooni alusel jaotaksin kultuurid ja nende artefaktid kolmeks: kriitilisteks, idiosünkraatilisteks ja konfirmatiivseteks. Kriitilise ja idiosünkraatilise kultuuri mõiste on tuletatud Richard Rorty eesti keeles juba kümmekond aastat kättesaadavale raamatule „Sattumuslikkus, iroonia ja solidaarsus” toetudes. Rorty ise sellist üldistust ei tee ja räägib eelkõige kirjandusest, kuid usun, et Rorty sõnastab siiski printsiibid, mida saab  edukalt üldistada teatud kultuuritüüpidele, sõltumata liigist. Ta analüüsib idiosünkraatilist ja kriitilist autoripositsiooni vastavalt siis Nabokovi ja Orwelli näitele toetudes järgmiselt: „Lolita ja Kalbe tuli jäävad püsima nii kaua, kuni leidub andekaid lugejaid, kes end Humberti või Kinbote’iga samastavad/…/ Orwelli parimaid romaane loetakse laialt üksnes niikaua kuni me kirjeldame 20. sajandi poliitikat nii nagu Orwell”.

Rorty tõlgenduses seisneb nende autoripositsioonide erinevus lühidalt selles, et Orwelli raamatud aitavad meil näha ühiskonna ja institutsioonide mõju meile ning Nabokovi omad aitavad meil märgata,  milline on meie privaatsete idiosünkraasiate mõju teistele. Rorty käsitlust edasi arendades võiks kriitilise kultuuri all laiemalt mõista poliitiliselt ja sotsiaalselt angažeeritud kultuuri, mille eesmärgiks on ühiskondliku välja toimemehhanismide kriitika, teatud alternatiivsete mudelolukordade loomine aga düstoopiate läbimängimine nagu Orwelli puhul, ühesõnaga teatud ühiskondliku praktika kirjeldamine ja analüüsimine mitmesuguste vahendite abil jne. Tegemist on seega kultuurilisühiskondliku praktikaga, mis võib servapidi haakuda poliitilise aktivismi, kodanikualgatuse jms ning teises otsas  puudutada näiteks ühiskonnateooria, politoloogia, filosoofia või sotsioloogia valdkondi. Funktsionaalselt on sellise kultuuri eesmärgiks avalik dialoog ühiskondliku väljaga, seal toimuva konstruktiivne ja vahel ka mitte väga konstruktiivne kriitika, teatud naturaliseeritud mõtteviisidele, eelarvamustele ja toimemehhanismidele osutamine. Idiosünkraasia eestikeelseks vasteks võiks olla siis personaalne eripära. Mõiste ise tuleneb meditsiinist ja tähistab personaalset ülitundlikkust mingite teatud toiduainete suhtes.

Idiosünkraatilise kultuuri all võiks siis mõista kultuuripraktikat,  mille peamiseks eesmärgiks on eneseloomine, inimese varjatud ihade ja fantaasiate kaardistamine, uurimine ja katsetamine kultuuris. Idiosünkraatiline kultuur hõlmab kõikvõimalikke teoseid, kus käsitletakse inimestevahelisi suhteid, privaatsfääri, eraelupatoloogiat, jne; ühesõnaga inimpsühholoogia peenmateeriat. Idiosünkraatiline kultuur puudutab ühelt poolt selliseid valdkondi nagu psühholoogia, psühhiaatria ning teiselt poolt kulturoloogiat, inimkäitumise uurimise kaudu ka sotsioloogiat jne. Sel on pistmist kõigega, mis puudutab inimest ühes tema vigade, kõrvalekallete ja eripäraga, mis kokku  moodustabki inimlikkuse. Funktsionaalselt ongi selle eesmärk õppida tundma oma objekti – inimest. Rortylt võetud näide Orwelli ja Nabokovi kohta aitab meil väga hästi mõista nende kahe kultuuri funktsionaalset eripära. Kuid mulle tundub, et need kaks ei ammenda kultuurilise praktika välja. Et pilt oleks täiuslik, oleks vaja mängu tuua veel kolmas ehk siis konfirmatiivse kultuuri mõiste. Rorty sellest ei räägi, sest tõenäoliselt ei pea ta sellist kultuuri üleüldse kultuuriks kunsti mõistes või see lihtsalt ei huvita teda. Ometigi on konfirmatiivne funktsioon kultuuris ajalooliselt üks olulisemaid. 

Kuigi romantismist peale on seda funktsiooni ilmselgelt tõrjutud, pole see kuhugi kadunud. On olemas terved suured huvigrupid, kes kultuuri just selles funktsioonis näevad või neid on õpetatud seda sellises funktsioonis nägema. Konfirmatiivse kultuuri all pean ma silmas kultuuri, mille eesmärgiks on ühiskonnas domineeriva, ideoloogiliselt korrektse väärtusmaailma taastootmine, kinnistamine, rõhutamine kultuuriliste vahenditega. See on niiöelda ametlik kultuur, mis varem, ütleme, kuni XIX sajandi alguseni oligi kultuuri pärisosa. Erinevalt Jacques Lacanist, kes väitis, et kunstnikel on  ühiskonnas inimese tumedamas pooles „tuhnimise litsents” ja neile on selle eest „alati makstud”, arvan mina, et see periood, mil neile just selle eest on makstud, on siiski üpris lühike. Ajalooliselt on kunstnikele pigem makstud selle eest, et nad kehtivat väärtussüsteemi taastoodaksid, kinnistaksid ja ilustaksid. Konfirmatiivne kultuur ei pruugi sellega küll sajaprotsendiliselt kattuda, aga on kindlasti seotud propaganda mõistega.

Viimased paar sajandit oleme läänes, kus on demokraatiast, kodaniku-, isiku- ja sõnavabadusest tehtud lipukiri, väärtustatud kultuuri sõltumatust kui ühiskonna teatud vabaduse  indeksit. See ongi fookusesse toonud idiosünkraatilise ja kriitilise kultuuri. Sellises kontekstis seostame kultuuri konfirmatiivset funktsiooni kinnistada teatud väärtusi totalitaarse ühiskonnaga. On selge, et totalitarismis on kultuuri roll ametlike väärtuste taastootjana selge ja läbinähtav. Samas ei tähenda see, et nii-öelda demokraatlikus ühiskonnas sellist kultuuri ei ole. Näiteid pole ju vaja kaugelt otsida ja ma alahindaksin lugejat, kui peaksin neid siinkohal hakkama üles lugema. Öelgem vaid niipalju, et paraku on just konfirmatiivset kultuuri viimasel ajal hakatud järjest hoogsamalt ja jõulisemalt riiklikul tasandil nõudma ja produtseerima. Selle tendentsi progressiooni võib jälgida sajandi algusest peale, kus konservatiivset moraali, rahvustunde õilsust ja patriotismi leitsakut taastootva kultuuri nõue on lumepallina järjest hoogu üles tõmmanud. On selge, et igas ühiskonnas on teatud ametliku kultuuri rutiin, aga selle intensiivsus ning mastaap on üks indikaatoritest, mis näitab ühiskonna enda vabameelsust või konservatiivsust, avatust välismaailmale või enesekaitsesse sulgumist, tegelikku ühiskondliku vabaduse ja sõnavabaduse määra. Samas võib kunstiliste artefaktide funktsioon ajas ka muutuda.  Kunstiajaloo üks kurioossemaid näiteid pärineb USA lähiajaloost, kui CIA hakkas pärast II maailmasõda propageerima abstraktset kunsti üle maailma, korraldades näitusi ja action painting’u üritusi. Mingil perioodil olid MoMa ja CIA teatud üksuste juhid kas omavahel lähedased sugulased või suisa samad inimesed. Abstraktsed ekspressionistid, kes kehastasid sotsialistlike realistide antipoode, rakendati Ameerika külma sõja vankri ette ja veeti nii läbi terve Euroopa ja Ladina-Ameerika. Iseenesest idiosünkraatilisest kunstist tehti konfirmatiivse propaganda relv. (See on ühtlasi ka autorite intentsioonide  ja rakendusliku funktsiooni võimaliku lahknemise näide).

Ka Eestis leiab sellised näiteid. Tõnismäe monument oli Nõukogude ajal kahtlemata konfirmatiivse kultuuri kandja: igavene tuli, pioneeride valve, rituaalsed lilletseremooniad, ühesõnaga kõige puhtakujulisem nõukogude propaganda. Pärast kaheksakümnendaid see aga kaotas selle funktsiooni, muutudes aja jooksul idiosünkraatilise, isetekkelise leinakultuuri osaks ja sedagi üksnes ühel päeval aastas. (Just nende funktsioonide muutumisele osutas osaliselt ka Kristina Normani installatsioon Veneetsia biennaalil, mis ise kuulub kahtlemata kriitilise  kultuuri hulka). Vaevalt et see koht omas sinna kogunenud inimeste enamuse jaoks mingit poliitilist funktsiooni, enne kui seda asusid ründama eesti marurahvuslased ja vene šovinistid.

Või siis teine näide: 1988. aasta öölaulupidu oli altpoolt tulnud initsiatiivil aset leidnud spontaanne rahvakogunemine, anarhistlik poliitiline manifestatsioon, mis kahtlemata on osa kriitilise kultuuri ajaloost. 2008. aasta „Märkamisaeg” oli ülevalt poolt organiseeritud konfirmatiivne riiklik rituaal, suure eelarvega rahvusliku propaganda üritus, millel polnud midagi pistmist sellega, mis leidis aset 1988. aastal. Oma olemuselt on  need kaks üritust täiesti vastandlikud. Vabadussõja võidu sambast, mis on kahtlemata konfirmatiivne erectus, kirjutas Krista Kodres hiljuti Eesti Päevalehes (EPL 7. VIII ) põhjaliku artikli, mis on omasuguste seas üks silmapaistvamaid, seetõttu ei hakka ma siinkohal tema kirjutatut üle kordama. Küll aga tahan üht-teist lisada. Kuigi ametlikult on tegemist Vabadussõja sambaga, on see rahva hulgas ammugi käibel vabadussambana, seega peaks see justkui kehastama või sümboliseerima vabadust. Kõige suuremad selle sümbolisatsiooni nurjumise põhjused tulenevadki asjaolust, et meie sisulist vabadust, millele saab anda ka isiku-, sõna- ja kodanikuvabaduse mõiste kaudu positiivse sisu, üritatakse defineerida riikliku vabadusena mingisuguse kristlik-militaarse sümboolika abil, mis seostub eelkõige vägivalla ja inimeste hävitamisega ning vormis, mis oma totaalsuses on peaaegu et totalitaristlik. Autorite soovitus, et samba klaasümbris peaks meile „vabaduse haprust” meelde tuletama, signaliseerib aga kaitseasendist, sest antakse mõista, justkui kusagil juba hiiliks ringi jõletud välisvaenlased, kes tahavad meie sammast kaikaga puruks peksta. Sõjamonumendina on pronkssõdur kahtlemata parem, sest leinaks  langetatud peaga soldat tuletab meile meelde seda, mida sõjas eelkõige tehakse – surrakse.

Iseenesest on hämmastav, et Leo Kunnas jätab oma viimase artikli (17. VIII EPL) loetelus asjade hulgast, mis kindlasti tulevad, surma üldse välja. Meie kunsti- ja kultuuritegelased nõudsid millegipärast aktiivselt osadust selles konfirmatiivses projektis ja olid jõletult solvunud kui neile seda anda ei tahetud. Ka Kodres kirjutas pikalt, kuidas kultuuri areng on toimunud üksnes professionaalse eksperdi sündimise suunal, mida ei tohtivat  ignoreerida. Minu jaoks on see täiesti mõistetamatu. Konfirmatiivne kultuur on igal ajal ja iga korra ajal jäle. Leppigem sellega. Selle asemel, et nõuda „professionaalset” osadust mustvalges riiklikus propagandas, nõudkem parem kriitilise ja idiosünkraatilise kultuuri õigust elule. Nõudkem seda, et konfirmatiivset kultuuri ei produtseeritaks kriitilise ja idiosünkraatilise arvelt. Ainult sellisel nõudmisel on mingisugune mõte, kui rääkida vabadusest, demokraatiast ja iseseisvusest. Vaja on iseseisvat kultuuri, mitte iseseisvuskultuuri.