Kui õige maksaks rohkem?

Maksukoormust kergitades võiks valitsus end uppumisest päästa.

KAAREL TARAND

Kuigi riigi arvepidajad raporteerisid mai lõpul järjekordselt positiivsetest üllatustest majanduskasvu alal, mis oli aasta­tagusega võrreldes tänu tööstuse panusele selle aasta I kvartalis tervelt 4,5%, ei ole sellest rõõmust veel sündinud ühtki lahendust rühmadele, kes tundsid end riigieelarve strateegias sõnastatud kokkuhoiukavade avalikustamisel petetuna. Valitsuskoalitsioon ei tee kellelegi meeldivaid pakkumisi põhjendusel, et esiteks majanduskasv niikuinii aeglustub ja teiseks on vaja kinni pidada valimistel antud lubadustest.

Nii enda suhtes pahameelt põhjustades tehakse kaks viga. Millegipärast on hakatud tegevusest hoidumist ekslikult riigimehelikkuseks ja vastutustundlikkuseks pidama ning teiseks on kiiresti unustatud, et suur osa valimislubadustest on niikuinii juba üle parda visatud ning kindlatest otsustest koos tähtaegadega on järele jäänud „jätkuvalt eesmärgiks seadmine“. Paistab, et valitsusel pole adekvaatset infot selle kohta, mida valijaskond täitevvõimult ootab ja mille eest lõpuks ka premeerib.

Ometi pole teaduse elujõu kindlustamiseks enne valimisi lubatud lisaraha Eesti pinnalt kadunud ja praegusel koalitsioonil, kui oldaks oma veendumustes järjekindel, on mitte ainult harv võimalus, vaid lausa kohustus memorandumiga kinnitatud lubadus täita. Vaja on vaid silmaklapid peast võtta ning meenutada, mida on varem maksudest räägitud. Silmatorkavaim allikas teaduse lisarahastuse tagamiseks on üksikisiku tulumaks, mille baasmäära muutmine annaks teadusele soovitu kellegi huve märkimisväärselt kahjustamata ning koormus jaguneks kõigi töötavate ehk tulu saavate inimeste vahel nii, et kellelgi otse valus ei oleks.

Poliitikute eneseveenmiseks vajalik mõtteahel võiks olla lihtsustatult järgmine. Koalitsioon tavatseb alatihti märkida, et suurema osa Eesti ühiskonna hädadest on põhjustanud Reformierakonna 17 aastat väldanud võimulolek. Muu hulgas langes sel perioodil üksikisiku tulumaksu määr 1994. aastal kehtestatud 26% pealt 20%ni. Reformierakond põhjendas maksumäära langetamist vajadusega jätta inimestele „rohkem raha kätte“, et nood saaksid selle iseenese tarkusest vabalt suunata just sinna, kuhu tuju tuleb. Kui Reformierakonna ideoloogia on saatanast, siis peaks seda olema ka üksikisiku tulumaksu määra langetamine, sest nii jääb riigil maksurahast osa saamata ja järelikult ka osa elutähtsaid ülesandeid täitmata või siis kahaneb pakutavate avalike teenuste kvaliteet.

Tõsi, Keskerakonnale saab ette heita, et erakond oli Andrus Ansipi valitsuses mõne maksulangetuse kaasosaline, aga toonagi tehti seda olude sunnil ja vastu tahtmist, rääkides sinna juurde, et tegelikult oleks ainuõige astmelise tulumaksu kehtestamine. Kuna maksuastmetele ilmselt ka praeguses koalitsioonis üksmeelset toetust ei sünni, oleks lihtsam tulu tekitamise variant maksumäära tõstmine. Isamaale ja EKRE-le ei tohiks olla maksumäära kergitamine ületamatu ideoloogiline tõrge, eriti kui sellega saab näidata oma majanduspoliitilist erinevust Reformierakonnast paremal tiival. Küsimusele, millal siis veel makse tõsta, kui mitte ajal, mil Reformierakonda valitsuses pole, peaks olema lihtne vastata.

Riigieelarve seisukohalt on üksikisiku tulumaks stagneerunud. Kõik, mis üldise ja kiire palgakasvu aastatel on juurde tulnud, läheb siirdena omavalitsuste kätte (vt joonis). Riigieelarves on statistikaameti andmetel saak üksikisiku tulumaksust viimase kuue aasta jooksul jäänud vahemikku 306–361 miljonit eurot. Aga 300 miljoni piir ületati juba aastal 2007 ning 200 miljonit saadi kokku praeguse ajaga võrreldes väga vaesel 2001. aastal ehk kasvu näitaja on parima aasta võrdluses 1,8. Võrdluseks, käibemaksu laekumine on sajandi algusest kasvanud ligi 4,5 korda, alkoholiaktsiisil on see näitaja 3,7 ning kütuseaktsiisil koguni 7,8.

Me ei saa ajaloos uuesti läbi mängida majandusarengu stsenaariumi, milles üksikisiku tulumaks oleks tänapäevani 26%. Nagu aga mõnigi tagasivaatav majandusanalüüs on kinnitanud, on protsent siia või sinna maksumääras leibkondade toimetulekule väikese mõjuga ning on rusikareegel, et maksuvaba miinimumi suurendamine aitab pisut absoluutväärtuses väiksema sissetulekuga inimesi, maksumäära alandamine aga jõukamatesse tuludetsiilidesse kuulujaid. Arvestades, et võimukoalitsiooni elektoraadi põhiosa moodustavad just kehvemini toimetulijad, ei peaks asja arukalt serveerimise korral neilt valijailt märgatavat vastuseisu tulema, sest rohkem võetaks ju „rikastelt“.

Tark valitsus toetub otsuse langetamisel kindlasti uuringutele, mida on maailmast pelgalt guugeldadeski külluses leida. Nende hulgast peab vaid õiged välja valima. Kõige pikemaid stabiilseid aegridu tulumaksu kohta leiab tõmblusteta turumajanduslike riikide, näiteks USA või Ühendkuningriigi kohta. Seal on sajandi jooksul valitsenud nii parem- kui ka vasakpoolseid, maksumäärasid ja astmeid on muudetud üles ja alla. Korrelatsioon maksumäärade ja majanduskasvu vahel on peaaegu olematu, sest kiiret kasvu, aga ka majanduskriise on ette tulnud sama maksukoormuse juures või jäänud need juhtumata maksumäärade liigutamisel.

Üksikisiku tulumaksu määra tõstmise ettekäändeks sobib hästi ka asjaolu, et maailmas on näiteid servast servani. On tulu kõrgelt maksustavaid, kuid sellele vaatamata kiirelt kasvava majandusega riike ning neid, kel hoolimata madalast või olematust maksumäärast kasvamine ei õnnestu. Maailma suuremate majandustega G20 riikide hulgas leiab tulumaksumäära vahemikus 0–56%. Kes oleme meie ütlema, millised riigid toimivad õigesti ja millised valesti? Küll aga on valitsusel võimalik välismaiseks eeskujuks valida just oma kavatsustega sobiv määr.

Emotsionaalses plaanis on iga maksutõus kodanikele vastik ja valitsuskommunikatsiooni asi on need tunded ratsionaalsete selgitustega maandada. Senisest paremini saab näidata, et panustamine teadusesse (ja ülikoolides õpetamisse) pole mitte kulu, vaid investeering. Nii firmade kui ka kunstielu vabatahtlik ühisrahastamine on Eestis tõusuteel ja miks siis mitte serveerida ka tulu pisut kõrgemalt maksustamist kui omamoodi ühisrahastust, mille maksumaksjad võtavad ette ammusesse rahvusliku ärkamise aega tagasi ulatuva haridususu baasil ning täies teadmises, et iga sent teadusele toob pikema aja peale tagasi terve varanduse.

Millest aga riigieelarve tulupool ilma jääb, kui nüüd ja kohe teadusele lubatud lisaraha ei tule? Rahandusministeeriumi ametnike abita saan vaid udust ennustust pakkuda. Kui näiteks kehvade kodumaiste olude tõttu jääks igal aastal püsivalt välismaale tuhat noort haritlast, kes võiksid Eesti tööturul oma teadmiste ning Oxfordi, Harvardi ja muude tippülikoolide kraadidega olla väärt vähemalt 2500 eurot brutopalka kuus, siis jääks Eesti riigil neilt esimesel aastal tulumaksuna saamata 6 miljonit maksueurot, viie aastaga kumulatiivselt aga juba 90 miljonit, sellele lisaks tarbimismaksudest laekumata jääv. Loovast panusest teiste riikide majandusse rääkimatagi.

Kui üksikisiku tulumaksu määr kergitada 22% peale ja lisatulu sihtotstarbeliselt teadusele kulutada, aga mitte sihitult kagupiirile ja mujale sootaristu ehitamiseks uputada, oleks kõrgharidusele ja teadusele lubatu kuhjaga kaetud, sest praeguse tööhõive ja palgataseme juures võiks maksutõusust koguneda aastas kuni 150 miljonit eurot. Riigi keskmist palka teeniv maksumaksja jääks aga „vaesemaks“ vaid kuni 30 euro võrra kuus, millega kohanemine ei ole raske, sest alles aasta tagasi oli tema netosissetulek väiksem kui nüüd lisamaksu puhul kätte tulev.

Põhjendusi maksumäära tõstmiseks on eelöeldule lisaks lihtne leida, väga keeruline, kui mitte võimatu on aga valitsusel teadlastele selgitada, miks maksumäära tõsta ei saa. Nii et olge aga mehed küsima.