Kuidas hinnata Eesti ajaloo käsitlust gümnaasiumiõpikutes?

 

Kolm küsimust eesti ajaloolastele

1. Millise hinnangu annate Eesti ajalugu käsitlevatele gümnaasiumiõpikutele? Mis on plussid ja miinused?

2. Kui hästi või küsitavalt on õpikutes käsitletud meie lähiajaloo probleemküsimusi nagu Pätsu tegevuse hindamine, 1944. aasta, juudiküsimus jt?

3. Mida peaks üldse healt gümnaasiumiõpikult ootama ja eeldama? Kas isamaaliste tunnete ja identiteedi kasvatamist või pigem ajaloo vastuolulisuse esiletoomist ja isemõtlemisoskuse arendamist?

Marek Tamm:

1. Praegu on gümnasistidel valida kolme Eesti ajaloo õpiku vahel: 1995. aastal Avitas ilmunud ja hiljem korduvalt uuesti trükitud Tartu ajaloolaste õpik, lisaks käesoleval sügisel Ilo üllitatud Lauri Vahtre ning Argo üllitatud Andres Adamsoni/Toomas Karjahärmi õpikud (viimane asendab ja paljuski kordab Adamsoni ja Sulev Valdmaa 1999. a ilmunud ajalooõpikut). Minu arusaamale heast ajalooõpikust ei vasta neist kolmest ükski. Napp vastuseruum ei luba laskuda võrdlevasse analüüsi, ent kõigi kolme ühiseid põhipuudusi on kaks. Esiteks, kõik nad on visuaalselt ilmetud ja igavad: pildivalik ja -allkirjad on juhuslikud, tekst on laotud tihedas kirjas ja kehvasti liigendatud. Teiseks, kõik kolm on ?anrilt pigem lugemikud kui õpikud; need on põhilaadilt jutustavad tekstid, kus on vähe probleemipüstitusi, võrdlevaid tõlgendusvõimalusi, olulise eristamist ebaolulisest. Neid lugedes jääb mulje, et Eesti ajaloo kohta on olemas ühtne ja konsensuslik narratiiv, mis õpilasel tuleb lihtsalt pähe õppida. Minu meelest on selline lähenemine eksitav, pigem oleks oluline õpilastele näidata, et Eesti ajalugu on eri aegadel erinevalt kirjutatud, et tänapäevalgi võib ühte või teist sündmust mitut moodi tõlgendada. Et ajalugu on oma loomult paljutine, mitte ainuline. See ei tähenda põhimõtet, et anything goes, vaid osutamist ajalookirjutuse paratamatule läbipõimitusele ühiskondliku arenguga, mineviku ja ajaloo vahe teadvustamist. Niisamuti leian, et ajalooõpik ei peaks varjama oma allikaid, vastupidi ? põnevad allikatsitaadid (eraldi raamis või teksti sees) aitavad elavdada põhiteksti ja lubavad õpilasel aimu saada, kust pärineb õpiku teave.

2. Tuleb tunnistada, et õpikutes nende probleemküsimustega ei tegeleta. Nagu öeldud, on kõik käibivad ajalooõpikud loomult jutustavad, mis jätab probleemidele vähe ruumi. Kõik kolm teost liiguvad sissekäidud rada, vahest kõige enam arvestab uuemaid teadmisi Pätsi re?iimist Adamsoni/Karjahärmi õpik, ent näiteks Eesti holokaustist libisevad kõik kolm raamatut ühe lausega üle, esitades sealjuures natsiohvrite arvu kaunis erinevas suuruses ja/või umbmääraselt.

3. Hea ajalooõpik (resp. -õpetus) peaks esmajoones tekitama ajaloo vastu huvi, kui õpik (õpetus) on ilmetu ja igavalt kirjutatud, siis on raske oodata, et õpilane leiab ajaloo huvitava ja värvikireva olevat. Sellele arusaamisele lisab kinnitust äsja Postimehest (1. X) loetud teave, et suurem osa õpilastest hindab kooliõpikud igavaks ja keeruliseks. Loomulikult on ajalooõpikul oma roll tulevaste kodanike ?tsiviilreligiooni? kujundamisel, ent minu meelest ei tohiks see olla ajalooõpetuse põhisisuks.

 

Andrei Hvostov:

1. Õpikud on liiga fakti- ja mõisterohked. Õpilane ei näri end sellest kraamist läbi. Sellest lähtuvalt oleks eelistatud Adamsoni ja Valdmaa õpik, see on tunduvalt hõredam. Ajalooõpikute puhul kehtib sama, mis õpetaja Laur ütles Tootsile: tee parem hästi pool, kui kõik halvasti. Lapsi ei tohi üle hinnata.

2. Minu teada oli Saksa LVs kuni viiekümnendate lõpuni Saksa ajalookursuse lõpudaatumiks 1914. aasta ehk I maailmasõja algus. Saksa poliitikutel ja pedagoogidel puudus nägemus, kuidas noorele põlvkonnale selgita kogu seda katastroofi, mida hiljem hakati nimetama Euroopa kodusõjaks, ja Saksamaa rolli selles. Vahel ma mõtlen, et Eesti lähiajaloo õpetamise suhtes peaks olema ka kehtestatud moratoorium. Ma ei saa vastata, kui hästi või küsitavalt on meie õpikutes käsitletud Pätsu tegevust või 1944. aastat. Esmalt peaks tekkima mingi kontseptsioon, milliseid väärtushinnanguid me noorele põlvkonnale üldse tahame sisendada. Kui veel kord tunned, et Eesti rahvas on väga traagilise saatusega rahvas, kes on olnud raskete valikute ees, siis ma ütlen, et moratoorium sellele kõigele ja otsekohe!

3. Ajalooõpetuse eesmärk oli algselt oma rahvuse-riigi-dünastia suuruse ja tähenduslikkuse sisendamine. Kui see aine kunagi XIX sajandi teisel poolel Euroopa koolide programmi võeti, siis rahvusliku kihutustöö ning oma riigi ülemuslikkuse propageerimiseks. Eestis püütakse asja tasakaalustatult ajada. Kahtlen selle õnnestumises. Kui muistse vabadusvõitluse kokkuvõttena kõlab ikkagi kahjatsus, et Saksa ekspansioon lõpetas me iseolemise, ning 1944. aasta kokkuvõttena tiksub peas ja südames teadmine, et me vaprad leegionärid kaitsesid Narva all Euroopa väravaid, siis tekib minul isiklikult küsimus, kui suur ja sügav on see ümbersünd, mis toimus siinsel alal elanud rahvaga XIII ja XX sajandi vahel. Keskaegset kultuuri- ja vaimuelu käsitlevast peatükist Tartu ajaloolaste õpikus sain teada, et keskajal võeti eesti keelde üle ?palju? laensõnu. Mis tähendab palju? Kui viiendik meie sõnavarast on laenatud, kusjuures haldust, käsitööd, linnaelu, kultuurielu ei saaks keskalamsaksa keele laensõnadeta üldse jutuks võtta, siis on hinnang ?võeti palju üle? pigem desinformeeriv. Minu noorpõlves toodi laenude näiteks ?munk?, ?nunn?, ?klooster? (mälestus vaimsest rõhumisest), jättes targu mainimata, et toas või köögis või koolis või töökojas ringi vaadates ümbritsevad meid puha sellised esemed, mida tähistatakse vallutajate keelest võetud sõnadega.

 

Jaak Valge:

1. Arvan, et õpikud on head. Tunnen ka suurt respekti autorite vastu. Õpikute kirjutajad peavad olema ühtaegu konservatiivsed, sest ei saa kaasa minna uute seisukohtadega, mis on veel nõrgalt argumenteeritud, ja julged, sest tuleb anda üldistavaid hinnanguid ka nendel teemadel, mis ei ole põhjalikult läbi uuritud. See on suur kunst. Kui vaadata nimetatud õpikuid, siis võib sedastada kaht tendentsi. Esiteks on õpikud muutunud faktirikkamatest rohkem jutustavateks-üldistavateks. Teiseks värvilisemaks, pildirikkamaks, paremini kujundatuks. Ka gümnaasiumides käibel vanemad õpikud ei ole halvemini kasutatavad. Õpikute rohkus on positiivne, nüüd on õpetajal valikuvõimalus. Kui mina õpetaja oleksin, eelistaksin seda faktide ja üldistuse proportsiooni, mis on Mäesalu, Lukase, Lauri, Tannbergi ja Pajuri kirjutatud õpikutes (Eesti ajalugu I ja II). Juttu räägiksin ise hea meelega kõrvale. 

2. Minu arvates on 1934. aasta riigipöörde olemus kõige selgemini esitatud Lauri, Pajuri ja Tannbergi ning 1939/40. aasta vaikne alistumine Adamsoni ja Karjahärmi õpikus. Aga vahe teiste õpikutega ei ole suur. Vahtre sümpaatsest õpikust, mis on kirjutatud ladusas keeles ja annab väga hästi edasi kirjeldatava aja hõngu, ei selgu paraku alati, kas autor on uuemate uurimustega tuttav. 1944. aasta sündmused on kõigis õpikuis piisavalt selgelt esitatud. Nn juudiküsimus ja holokaust on aga poliitilised teemad, mille tänane tähtsustamine meedias ei tulene sugugi nende olulisusest Eesti ajaloos. Nende käsitlemise võikski jätta sellest profiiti lõikavate poliitikute, nn arvamusliidrite ja teiste tühikargajate pärusmaaks. Vältimaks olukorda, et kahekümne aasta pärast, kui poliitiline taust teistsugune, tänased õpilased oma kunagise ajalooõpetuse üle naeraksid. Nii nagu minu põlvkond seda, mida meile sovetiajal ajalootunnis õpetati.

3. Nii üht, teist kui kolmandat. Ja veel palju muud. Eesti ajalooõpetuse peamise eesmärgina tõstaksin esile aga just rahvusidentiteedi toestamist. See tähendab meie ajaloo vaatlemist meie, eestlaste silmade läbi. Loomulikult mitte meie ajaloo ilustamist. Vastupidi. Mida selgemad hinnangud, ka valusatel teemadel, seda parem. Ja kui üldse veel midagi paremat julgeksin õpikutelt oodata, siis rohkem võrdlusi teiste ühiskondadega. Just sel alusel saab täpsemaid omadussõnu öelda.

 

Rein Ruutsoo:

1. Kõige pädevam on vastama ehk inimene, kes peab nende põhjal õpetama, ses mõttes, et kuivõrd on tasakaalus jutustus, pildimaterjal, skeemid. Kuid on ilmne, et faktograafiat on ilmselt liiast, liigendus on viletsavõitu, käsitlus kirjeldav, s.t tubli Tartu koolkond. Õpikute kaasaegsus aga sõltub palju ajaloo uurimise tasemest. Eesti ajalookirjutuse kultuur on sovetiseerimise  tõttu kõvasti kannatanud. Kantseliit kohati vohab, eriti Valdmaa kirjutatus, ladus Lauri Vahtre on mõnikord liiga luuleline. Aga viimased raamatud, nii Adamsoni-Karjahärmi (2004) kui  Vahtre käsitlus (2004), on keeliselt paremad kui aastatel 1999 ? 2001 ilmunud asjad.

Uut kvaliteeti  pole aga uute raamatutega kaasnenud. Kõige olulisem probleem on eelkõige Eesti XX sajandi ajaloo peaaegu  täielik isoleeritus naabrite ajaloost. See madaldab niigi väikese rahva perspektiivi veelgi. Mõttetu oleks aga à la Kiaupa-Mäesalu-Pajuri-Straube raamat ?Baltimaade ajaloo? (Avita, 1999) laadis mehaaniliselt fakte kombineerida. Tulemuslik võib olla siirdumine protsesside juurde ja toimunu n-ö metatasandil konteksti panemine. Üks mõõtkava võiks olla moderniseerumine. Natukenegi statistikat, politoloogiat jne võimaldaks nähtusi võrdlevalt kaardistada. Vähesed võrdlused  naabritega kipuvad olema upitavalt enesekesksed; näiteks korduv väide, et Eesti oli arengutasemelt ka Lätist eest, mis pole ju tõsi.

Valitseb poliitiline narratiiv. Jutustuse koondamine vaid ?mälupesade? nagu Vabadussõja, annektsiooni, metsavendluse, dissidentluse jmt ümber on kohati kuidagi ?palametslik?. Sajandi teise poole käsitlus kipub ikka veel olema pigem must-valge. Karjahärmi-Adamsoni õpikus võib nõukogude aja kohta siiski juba leida väite,  et ega kõik ei saanud olla ainult paha, et  tervishoius, koolihariduses jne  oli ka saavutusi. Asi seegi.

Kuid sotsiaalajalugu, demograafiat, elatustaseme muutusi, linnastumist jmt mis moodustab sündmuste mõistmise konteksti, puudutatakse möödaminnes. Samas ollakse nõukogude aja ajalookeele vangis.  Metafoorid nagu ?sula?, ?stagnatsioon? jne võisid olla asjakohased sildid, Aga nõukogude re?iimi muutused vajaksid ju punktpunktilist avamist n-ö re?iimide keeles. Siis muutub mõnigi asi mõistetavamaks. Üsna mõttetu on näiteks kirjutada ?rahvamajandusnõukogudest? tänasele noorele. Muidugi on suur osa probleeme laiema ajalookirjutuse taseme probleem. Üsna üldiselt on vajaka ?süsteemi? tasemel  kirjeldusest, s.o kuidas see ühiskond toimis ja kuidas toimusid muutused  süsteemis.

2. Õpikud on  loomuldasa konservatiivsed, see  on isegi hea. Õpiku ja alalooteaduse distants  ei tohi aga liiga suureks kasvada. Kui ajalugu peaks olema ?õpetaja?, siis peaksid õpikud võimaldama vigadest õppida ? nii 1940. kui 1944. aastast. Täna veel mitte. Rõõmustav on, et lähiajaloo 1986 ?1991 esitusest ei saa enam selgelt välja lugeda autori parteilist tausta. Kui Balti keti 15. aastapäeval, sel sügisel, lõikasid ETV AK uudised Heinz Valgu intervjuust välja selle lõigu, kus Savisaart esitati idee algatajana  ja  Rahvarinnet korraldajana, siis õpikuis ei looda enam muljet, et Heinz Valk ainuisikuliselt selle koos leedulastega läbi viis. Lauri Vahtre on lausa  eeskujulik. ?Teise Eesti? taolised raamatud jäävadki aga lähiajaloo kirjutamise  karikatuuriks.

3. Orjastava massi-identiteedi  tekitami­seks sobib ?raua ja vere sümfoonia?, ?saatuse?, ?vene idee? jms retoorika. Mõtle­misoskust arendades kujundatakse kaasaegne reflek­tiivne identiteet. Tugev identiteet (minasus) ei ole vastuolus kriitilise mõtlemisega. Vaba inimene loob ise ja arendab oma identiteeti läbi elu. Õpik peaks aitama ennast leida tänase maailma keerukuses, end loovalt määratleda. Lemmingute saatus on kurb.

 

Kaido Jaanson:

Omal ajal jäi mulle mulje, et vähemalt kahel juhul polnud nõukaaegsel GLAVLITi töötajal vajadust pead murda. Seda lääneriikide kodanlike ajalehtede ja ajalooõpikute puhul ? need maandusid automaatselt erifondides (komparteide pressi juures võis ja tuli siiski otsustada, mida ehk siinsele inimesele näidata). Seetõttu olid ajaloolased taasiseseisvumisaja algul õpikute kirjutamisel raskustes ? kust võtta eeskuju, sest kogemust niikuinii polnud. Isiklikult olin mingi ettekujutuse saanud, seda küll tahtmatult, kaks kümnendit varem, kui miskipärast olin hakanud (kuid paraku pooleli jätnud) koguma Eesti pinnal kasutusel olnud ajalooõpikuid. Mingi kogum oli (ja on) säilinud tänini. Sealhulgas muide Tartu turult rublaga ostetud tiitelleheta 174 lehekülge kadestamisväärselt ladusas, kuigi mõistagi vananenud keeles kirjutet maailmaajalugu, Egiptusest peale, mis lõpeb lausega ?Algas soldatite ja tööliste hirmuvalitsus?. See pani ilmumisaja kaudselt paika.

Poolteist kümnendit tagasi hakkasin tegema teist kogu, hankides ajaloo ja üldse ühiskonna-alaseid üldkoolide õpikuid Läänest, kust ja kuidas aga sain, abiks endised ja tollased õpilased ning üldse tuttavad. Kogu, mis küll säilinud üksnes osalt, sest sundüürnikuna ei jaksanud seda ühest kohast teise kolida.

Sellelt taustalt julgen öelda, et arenemisruumi meie õpikukirjutajatel veel jätkub. Seda just õpikute sisu seisukohalt. Tehniliselt on juba enam-vähem OK. Seda ju kergem importida. Sisust vaid niipalju, et püütakse ikka tarkust väljendada faktide kuhjamisega, sest napib oskust ja julgust esitada ise see peamine ja kujukam. Kuigi Eesti ajaloo juures on see puudus juba kindlasti väiksem kui üldajaloo puhul. Ja tundub, et iga järgmine õpik on parem eelmistest, sõltumata, kes autor. Sest õpikud on kollektiivne looming, need peegeldavad ühiskonna arengutaset.

Aeg, mil õpikuid kirjutavad teadlased, peaks hakkama läbi saama. Parima õpiku kirjutab praktiseeriv õpetaja pärast katsetamist õpilaste peal. Esimesel iseseisvusajal jõuti selleni vist varem ? mis ka mõistetav: siis oli isoleeritus (kui seda üldse oli) ülejäänud maailmast väiksem olnud.

Mis puutub probleemidesse nagu ?Pätsu tegevuse hindamine, 1944. aasta, miks mitte ka nn juudiküsimus?, siis selliste tekkides ei maksa ehmatada ? selletaolisi tuleb veel. Üritades neid ette valgustama hakata, valitseb aga oht, et lollid retsensendid leiavad, et sel ja sel pole tähtsust. Aastast 1990 oleme juba niikuinii suure sammu edasi astunud: siis ei teadnud ju toimetajadki, mis see holokaust on. Gümnaasiumiõpikult ootaksin aga eeskätt mõtlemisoskuse arendamist ja tunde kasvatamist, seejärel identiteedi kasvatamist ja ajaloo vastuolulisuse esiletoomist, tegelikult lahendavad neid ülesandeid juba ka esimene ja teine.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht