Kuidas kirjutada Vabadussõja ajaloost?

LAURI VAHTRE, HELLAR LILL

Juubeliaastatel 2018–2020 ilmus Vabadussõja ajaloost rõõmustavalt palju käsitlusi ja kogumikke – alates Vabadussõja kentsakatest juhtumistest (Alo Lõhmus, „Lõbus Vabadussõda“) kuni rahvusarhiivi toimetiseni „Vabadussõja mitu palet“ (Tõnu Tannberg, „Vabadussõja mitu palet. Sõda ja ühiskond 1918–1920“), ja muidugi ka uue kaheköitelise Vabadussõja üldkäsitluseni. Sinna vahele mahuvad veel lugemissoovitusena näiteks Mart Laari seikluslikuna kirjutatud „Jõuluriik“ Vabadussõja esimesest 50 päevast ja Reigo Rosenthali selge, elegantne „Kord ja kohus. Eesti sõjaväe juhtkond Vabadussõja-aegses sisepoliitikas“.

Kõik need teosed rikastavad teadmisi ja loodetavasti ka ajaloost arusaamist. Mõistagi ei kirjutata ajalugu kunagi lõpuni valmis, nagu ei leia kunagi ükski lugeja või kriitik ajalooraamatust just nimelt seda ajalugu, mis läheks täpselt kokku tema vaatenurga ja veendumusega toimunust. Järgnevalt mõtiskletakse Vabadussõja ajaloo kirjutamisest nii üldisemalt kui ka ajendatult tänuväärsest kriitikast Eesti sõjamuuseumi toimetiste sarjas selle aasta alguses ilmunud kaheköitelisele Vabadussõja ajaloole (EVA).

Karsten Brüggemann kirjutas juba tosin aastat tagasi, et Vabadussõja kohta on vaja ka üksikisiku ja sõdurikeskset vaatlust ning kultuurilist uurimust sõjast – sest ühtegi sõda ei peeta ainult lahinguväljal ja ühiskond toetab sõjapidamist nii majanduslikult kui ka moraalselt. Sellise käsitluse eesmärgiks on mineviku sõdade sügavam mõistmine. Kuidas sõda mõjutas ühiskonda? Kuidas mõjutasid sõjas käinud mehed ühiskonda? (Karsten Brüggemann, Ajalooteadus ja Eesti Vabadussõda – uut uurimisperspektiivi otsides. – Ajalooline Ajakiri 2008, nr 3). Sellega saab igati nõus olla. Brüggemann leiab nüüd oma hiljutises kriitilises Vabadussõja ajaloo käsitluses (Sirp 19. VI), et Eesti Vabadussõja ajaloos on käsitlemata jäetud terve hulk teemasid, näiteks Eesti riigi ja ühiskonna areng sõja ajal või ajutise administratsiooni sisseseadmine Vene ja Läti aladel, liiga põgusalt on puudutatud Eesti baltisakslasi, Eesti suhteid Vene valgete ja salapärase Nikolai Ivanoviga, kasutamata on jäetud võimalus tuua sisse uusi teemasid, näiteks meditsiiniõdede tegevus, töö tallides ja garaažides, tööliste olukord, transpordiliinide toimimine ja side, sõdurite meelelahutusvõimalused ja elutingimused Tallinnas ja Narvas. Sõnagagi polevat mainitud ka kõiki sõdureid, kellele anti maad. Etteheited võtab Brüggemann kokku: „Seega, fookus on nihutatud riigi sünnilt Eesti sõjaväe sünnile.“

Nii ongi. Vabadussõja kui terviku mõistmiseks on iga nimetatud teema tähtis. Kuid skaalat ei saa ühe, isegi mitte tervikkäsitluse puhul lõpmatult laiaks ajada. Kirjutades ühe konkreetse sõja ajalugu tuleb põhirõhk asetada siiski sõjategevusele ja sellega vahetult seotud valdkondadele; riigi sünnist aga kirjutada eraldi töö, mis kannab ka vastavat pealkirja.

EVA koostaja ja autorid on tavalisest üksikasjalisemalt käsitlenud ka lahingutegevusest, selle kavandamisest ja sõjaväe organiseerimisest eemal seisnud valdkondi, nt rahva ja sõdurite meeleolud, Ühistöö tegevus, meditsiinikorraldus, rahvusvaheline taust, rahu­läbirääkimised ja kultuurilised ning sõja pärandiga seotud küsimused – need teemad hõlmavad teose mahust u 40%. Ülejäänud 60% aga ei puuduta sugugi üksnes Eesti sõjaväge, vaid ka Puna­armeed (märksa tähelepanelikumalt kui 1930. aastate lõpul avaldatud koguteoses) ja Eesti liitlasi. Vähegi põhjalikum süvenemine kõigisse kõrvalvaldkondadesse oleks proportsioonid hoopis paigast nihutanud, või siis tulnuks kirjutada vähemalt neli köidet, mis oleks lugejahuvi üsna küsitavaks muutnud. Mis ei tähenda seda, et allikate, uurijate ja rahastuse leidmisel poleks sellised uurimused võimalikud ja kasulikud.

Nõutuks teeb etteheide, et rahvusvahelisele kontekstile pole Vabadussõja ajaloos küllalt palju tähelepanu pööratud. Tegelikult on konteksti käsitletud pikalt, sest Vabadussõda polnud mingi eraldiseisev nähtus, vaid üks Esimese maailmasõja jätkusõdadest. Brüggemann ise kasutab terminit „Vene revolutsioonisõjad“, kuid hoopis see on liiga kitsas – Esimese maailmasõja tulemusel ei lagunenud mitte üksnes Vene keisririik, vaid neli impeeriumi, mis kõik põhjustasid järellainetusi. Kõiki neid asjaolusid on EVAs ka mainitud, selgitamaks, miks on vaatluse alla võetud just need ja mitte mõned teised sündmused või miks on millelegi vähem tähelepanu pööratud (nt II, lk 472–474). Väga lihtsustatult öeldes on loo keskmes see sõda, mida Eesti ülemjuhatus ning Eesti sõjaväe ja eesti rahva enamik pidas oma sõjaks. On paratamatu, et sellised piirid jäävad mõnevõrra ähmaseks, kuid need on olemas, nagu see hästi ilmnes näiteks vastakates hoiakutes Krasnaja Gorka operatsiooni suhtes.

Vahel on kriitikuid häirinud ka eelarvamus, mille hajumist nad ise möönavad. Brüggemann kirjutab: „Õnneks pole esitatud väikerahva sõjalise triumfi lugu nii kangelaslikuna, kui seda võinuks karta.“ Erkki Bahovski: „Kui eelloo peatüki järgi võinuks eeldada, et järgneb mingisugune eestlaste heroismist ja vabadusihast pakatav tekst, siis nii ei ole – õnneks! – läinud.“ (Postimees 11. IV) Ka autorid vaidlesid omavahel, kuidas üht või teist sündmust või narratiivi esitleda, kuid olid ühel nõul, et Vabadussõda on nii põnev, ülev ja hämmastav, et pole tarvidust seda ilustada või ebameeldivaid seiku maha vaikida. Kaptenmajor Ott Laanemets ootas aga rohkem meresõjaajalugu – autorid ignoreerivat meresõda ja seetõttu polevat uus Vabadussõja ajalugu täielik ega terviklik. (Postimees 18. IX) Samas tõdeb Laanemets ise, et meresõda pidasid tegelikult britid, ja siin on ka põhjus, miks otsest meresõda puudutatakse EVAs tõesti põgusalt ja peatähelepanu on pööratud laevastiku maaväge toetavale tegevusele. Selle tähtsust nii 1919. aasta alguse vastupealetungil, Landeswehri sõja lõppfaasis ja ka muudes olukordades, samuti mereühenduse pideval lahtihoidmisel, on rõhutatud korduvalt. Kuid tõsiasjaks jääb, et Eesti merevägi ei pidanud maha ühtki klassikalist merelahingut; suurimat edu saavutati võitluses maapealse vaenlasega (dessandid, tulevahetused rannapatareidega). Kas pidanuks pikemalt käsitlema brittide sõda merel? Tegijate arvates mitte selles teoses, sest, nagu äsja öeldud – tollal Ida- ja Kesk-Euroopas toimunud ning üksteisega tihedalt põimunud sõdade rägastikust on paljude teiste kõrval võimalik eristada Eesti Vabadussõda, mis toimus Eesti Vabariigi kaitseks. Loodearmee katse Petrogradi vallutada selle sõja osa ei olnud, samuti ka mitte brittide sõda Läänemere pärast. Kukkus nii välja, et britid olid eestlaste liitlased Vabadussõjas, eestlased omakorda brittide liitlased nende sõjas Läänemere pärast, mida britid pidasid omaenda globaalsete eesmärkide nimel. Sõdades on üldse tüüpiline, et osalised peavad (oma silmis) eri sõdu ja ka nimetavad neid erinevalt.

Kuhu võiks Vabadussõja uurimine edasi liikuda? Nagu on kirjutanud Karsten Brügemann, vajame ka üksikisiku ja sõdurikeskset lähenemist ning kultuurilist uurimust sõjast. Kuidas sõda mõjutas ühiskonda? Kuidas mõjutasid sõjas käinud mehed ühiskonda? Heaks näiteks sõja võimalikust käsitlusviisist on briti ajaloolase Norman Daviese raamat „Euroopa sõjas 1939–1945. Lihtsat võitu pole“, kus esiplaanil pole mitte sõjasündmused, vaid sellega kaasnevad protsessid ja nähtused, nagu sõja mõtestamine ja selle ideoloogiline raamistik, poliitiline kontekst, sõdurid mobilisatsioonist erruminekuni, aga ka langenute mälestamine, tsiviilisikute roll sõja ajal, sõda kunstis, kirjanduses ja ajalookirjutuses. Või siis Catherine Merridale’i „Ivani sõda“, kus Nõukogude Liidu Suurt Isamaasõda vaadeldakse arhetüüpse jalaväelase Ivani silmade läbi.

Märkigem, et EVAs ongi teadlikult n-ö pehmetele valdkondadele keskmisest enam tähelepanu pööratud. Selles suunas võib muidugi edasi liikuda – välistamata mis tahes muid võimalusi – , kuid selle juures tuleb algusest peale silmas pidada käsitluse fragmenteerumise ohtu. Võib uurida eraldi hobusemoona vedu, tööd garaažides ja halastajaõdede pingutusi, koguni sõdurite unenägusid, ent selleks, et see lugejale midagi ütleks, tuleks leida ka viis, kuidas kõiki neid teemasid ühe nimetaja alla viia ja sidusaks jutustuseks köita – juhul kui mõelda mõne tulevase uue üldkäsitluse peale. Usutavasti saab sellel uurimusel olema ka teistsugune pealkiri.

Kuid Brügemanni osutusega „Meil puudub endiselt kõikehõlmav ja teaduslik ajalugu, kus hinnataks toimunut kotkaperspektiivist, vaadeldakse kõiki sõjas osalenuid samaaegselt, kuid heidetakse ühtlasi pilk kõigile neile ka konnaperspektiivist“ on raske midagi peale hakata. Nagu ükski maakaart ei saa olla mõõtkavas 1 : 1, ei saa ka ajalugu olla kõikehõlmav ja lõplik. Vaidlus kotka- ja konnaperspektiivi üle on kujunenud klišeelikuks ja on mõttetu – mõlemad on ühtviisi tähtsad ning täiendavad teineteist. Kirjutatagu ka Saksa või Vene kotka perspektiivist, seda enda ja lugeja eest varjamata. Kuid juba Eesti Vabadussõja termin ise tähendab üht kindlat perspektiivi, nimelt Eesti oma, millest ei saa täiesti loobuda, kuni eesmärk on uurida ja kirjeldada nimelt Eesti Vabadussõda (millist nähtust Saksa või Vene kotka jaoks olemaski ei ole). Konteksti esitamine on seejuures enesestmõistetav, ja nagu märgitud, on seda ka põhjalikult tehtud.

Loodame, et igal järgmisel põlvkonnal on huvi, võime ja võimalus kirjutada Vabadussõjast ikka ja jälle – oma vaatenurgast, parasjagu moodsatel teemadel ning loodetavasti senitundmata allikate põhjal. Siiski peame silmas pidama, nagu Margus Laidre on hästi sõnastanud, et: „Teadmine, millega üks või teine kunagi aset leidnud sündmus lõppes, võib inimestes kergesti tekitada üleolekutunde ajaloo suhtes. Tagant­järeletarkuse küsitava aupaiste ja tänaste paleuste valguses hakkame mineviku üle kohtumõistjateks ja üritame aega oma suva järgi painutada.“