Kuidas lugeda valimistulemusi?

Objektiivselt arve vaadates näeme Eesti demokraatia tervist hoopis kehvemana kui petliku ilu pakkujad erakondades ja meedias meile esitavad.

KAAREL TARAND

Rahvas ei üllata kunagi, vaid käitub alati ootuspäraselt. Igaüht, kes pühendab erakondade võidujooksu vaatamisele päevi ja kuid, ülistab omasid ning võitleb vastastega isegi unes, tasakaalustab rahva hulgas keegi, kellele valimised üldse korda ei lähe. Parlamenti pääsenud erakondade meelest läksid valimised korda – oli demokraatia pidupäev. Kaamerate ees sai mõni hõisata ja teised pidid kerge pettumuse vapruse taha varjama. Aga kõik nad teavad, et kuni valimissüsteem jääb samaks, pole suuremaks mureks põhjust. Seekord läks niipidi ja tuleb ajutiselt kannatada, et siis jälle tuhast tõusta. Rahva kui toidujagaja meel on ju muutlik. Katlas on häälteputru kokku ikka sama palju, aga igaüks ei saa sama suurt portsu. Ja täpselt nagu sõjaväes, oskab vanem ja kogenum sõdur oma kausi õigel ajal suurema kulbitäie alla sirutada, noor ja roheline saab riismed, kui juhtumisi üle jääb.

Läbi ideaalse demokraatia prisma valimistulemusi vaadates pole aga rõõmustamiseks põhjust. Meile erakondade ja meedia ühistegevuses pakutavad arvandmed ilustavad pilti. Valimisõiguslike kodanike summaarne toetus erakondadele on 63%, mitte 100%. Seega ei toeta Reformierakonda kolmandik, Keskerakonda neljandik ja EKREt viiendik kodanikest, vaid vastavalt 18, 15 ja 11 protsenti täieõiguslikust rahvast. Värskelt riigikokku saadud mandaatide arv on näitajana veelgi eksitavam, sest kokku 9% antud häältest (50 091 häält) jääb riigikogus esindamata ja nii saab mõnd saadikut või erakonda omaks pidada vaid 58% hääleõiguslikest kodanikest (joonis 1). See näitaja on võrreldes 2015. aasta valimistega tükk maad kehvem, kuid siiski veel pisut üle 2011. aasta taseme. Optimist ütleb, et klaas on pooltäis, pessimist näeb seda pooltühjana. Häda süvendab see, et parlamendil ega ka moodustuval koalitsioonivalitsusel pole õrnematki aimu, miks 37% kodanikest ei pea erakondi ja enam kui tuhandet riigi paremat tütart-poega, kes sedapuhku kandideerisid, oma häälega premeerimise vääriliseks. Demokraatia tervise seisukohast oleks just see teadmine esmatähtis. Riigikogu esindab kodanike enamust, kuid tema ülesanne (nagu ka iga parlamenti pääsenud erakonna oma) ei ole esindada ainult omasid, vaid kõiki. Ja valimisi eiranud kodanikud on Eesti suurim partei, kelle huvide kaitse on samuti iga peaministri põhiseaduslik ülesanne, sõltumata sellest, kes ja miks talle valimistel hääle on andnud.

Pole faktitõde küsimuses, millise suhtarvu pealt jookseb parlamendi legitiimsuse kriitiline piir ehk millal võib öelda, et parlament ei esinda rahvast enam piisavalt. 2011. aasta valimistulemus annab ses osas vihje. Efektiivselt oli toona riigikogus esindatud 56% kodanikkonnast ning parlamendis tegutses neli erakonda. Valimistel läks „raisku“ 60 400 häält. Tagantjärele tarkuse järgi tekitas see ühiskonnas usalduskriisi: poliitika liikus tänavatele ning ametlik võim pidi tegema suuri jõupingutusi poliitilise tänavaenergia pudelisse tagasi toppimiseks (osalusdemokraatia, jääkelder, rahvakogu jne). Kuigi välised olud on praegu paremad kui kaheksa aasta eest, pole globaalset finantskriisi ega (veel) kinnisvaramulli, ei või olla ülearu kindel, et me nüüdki pole piiri lähedal. Kõik sõltub välismaast ja kui suur ilm meile käki keerab ning valitsuse ülesandeks saab taas hakata langetama nn ebapopulaarseid otsuseid, võib niigi napi usalduse erosioon olla hullem kui mulla lahkumine Kasahstani steppidest uudismaade rajamise aegu.

Ja nüüd halb uudis kõigile, kellele ei meeldi Reformierakond. On ainult kaks asja, mis võiksid väärata selle, et Reformierakond juhib Eestit suurima valitsusparteina järgmised 20 aastat. Esiteks juba viidatud välismõjud, globaalne kriis, mille käigus võib ilmneda võimupartei juhi ja peaministri küündimatus ja otsustusvõimetus, mis võimaldab teha rahuolukorras võimatu konkurentide kõik ühe vastu kokkuleppe. Ja teiseks, kui hoolimata mõnutundest, mille võimulolek erakonnale annab, tahavad tagatoa intrigaanid oma juhil ikkagi vaiba alt tõmmata ning sisevõitlus erakonnas eskaleerub valitsuskriisiks. Mõlema raskusega on erakond varem kokku puutunud: ühel juhul positiivse, teisel negatiivse lahendusega.

Aastast 2005, mil Andrus Ansip otsustas oma erakonnast teha maa­ilma­vaadete universaalkaupluse ehk tsentripartei, pole Reformierakonnale stabiilsuselt riigis võrdväärset. Mida tahes ka ei näitaks küsitlused, antakse valimistel Reformierakonnale ikka ligikaudu sama arv hääli (riigikogu valimistel 2007–2019 vastavalt 153 000, 164 000, 159 000 ja 162 000 häält). Teised käivad mööda mägesid ja orge, reformistid kindlalt oma kõrgplatool. Mõistagi on neil seetõttu ka kõige vähem huvi muuta kehtivat võimureeglistikku (valimisseadused, riigikogu ja valitsuse töökord, erakonnaseadus jne).

Nad teavad ka, et neil on kõige paremini korraldatud ja võimu-hääli taastootma võimeline organisatsioon. Eestis juba pikalt valitsenud korrelatsiooni järgi tekib iga registreeritud parteilase kohta valimistel keskmiselt 10 häält. Seda üldiselt üksikule taandades võime öelda, et valimisvõiduks piisab, kui iga pühendunud erakonna liige veenab oma partei poolt hääletama üheksa sõpra-sugulast (need ei tohi loomulikult kattuda, igal peab olema oma unikaalne fänniklubi). Keskmine Reformierakonna liige suudab erakonnale koguda 13,5 valijahäält, teised jäävad pikalt maha (EKRE – 11,5, SDE – 9,9, KE – 8,8, Isamaa – 7,6). Suur osa põhjusest on näha pildil (joonis 2). Noor reformist saab netisõbra poole pöördudes üldjuhul vastuseks toetamise nõusoleku. Kui sõbrannale või klassikaaslasele helistab eakam keskerakondlane, vastab kõnele igal kolmandal juhul küsitu tütar, öeldes: „Oih, ema suri ju möödunud aastal ära, kahju, et sa ei saanud matusele tulla!“ Teisisõnu, Reformierakonnal on konkurentidega võrreldes ülekaalukalt parim liikmeskonna vanuseline jaotus. Sellest sündiv valimisedu kasvab ajas ja järelikult on aus igale vastutulevale välismaalasele öelda, et Eesti demokraatia oma­päraks on meie alalise ehk mitte­vahetuva võimu­erakonnaga mitme­parteisüsteem.

Joonis 1. Erakondadele riigikogu valimistel antud häälte üldhulk on püsinud pikalt stabiilne, kuid alla 5% valimiskünnise jäänud erakondadele antud hääled mõjutasid nii 2011. kui ka 2019. aastal negatiivselt tegelikult riigikogus esindatuse saanud kodanike osakaalu valijaskonnas.

Allikas: Valimiskomisjon

Joonis 2. Erakondade liikmeskonna vanuselisel struktuuril võib olla oluline mõju valimistulemusele järgmistel kümnenditel. Noorte liikmete värbamises on võimekaim Reformierakond, Keskerakond ja EKRE aga peavad arvestama liikmeskonna järsu kahanemisega suures eakate vanuserühmas (vanuses 70+).

Allikas: Äriregister, 4.03.2019 seisuga

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht