Kuidas saavutada islamiga modus vivendi?

Lühike Euroopa sajand 1914–1989 oli üks verisemaid inimkonna ajaloos. Ükski selle konfliktidest ei põhinenud religioossel fanatismil.

HELENA EGLIT

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Michel Houellebecqi 2015. aastal ilmunud düstoopilise „Alistumise“ üks kandvaid teemasid on Prantsusmaa 2022. aasta presidendivalimised. Selles võtavad mõõtu Islamiliidu liider Mohammed Ben Abbes ja Rahvusrinde Marine Le Pen. Abbes võidab valimised ning hakkab Prantsusmaa ilmalikku ühiskonda ümber korraldama. Ta võtab vastu uusi seadusi, näiteks koraan saab koolisüsteemi aluseks ning lubatakse polügaamsed suhted.

Kuigi houellebecqilikku islami pealetungi pole prantsuse ühiskonnas toimunud, on olukord aasta enne presidendivalimisi ärev. Üks peamisi kandidaate on küll Le Pen, kuid tema rivaaliks on tagasi kandideeriv En marche!’i juht Emmanuel Macron. Viimane oli oma presidentuuri mesinädalail liberaalne ning pigem vasakpoolne poliitik, kuid julgeoleku, immigratsiooni ja Prantsuse moslemikogukonna küsimustes on ta teinud järsu parempöörde. Le Pen on säranud ksenofoobsuse ja islamivastasusega juba varem.

Mõlema poliitiku retoorika keerleb üha enam ümber ilmalikkuse. Marcel Gauchet’ sõnul on „ilmalikkus üks ärevuse koldeid äreval Prantsusmaal“.1 Religioonist väljumise protsess toimus (ning toimub siiani) pea kõikides lääneriikides. Jean Bauberot osutab aga erinevusele Prantsusmaa laïcité ning mujal aset leidnud sekulariseerumise vahel. Protestantlikes riikides oli sekulariseerumine pigem kultuuriline muundumine, mis väljendus riigi ja kiriku sümbioosses arengus. Prantsusmaa ilmalikkus kandis aga algusest peale pisut sõjakamat varjundit – riik püüdis õõnestada katoliku kiriku institutsioone ning kindlustada seeläbi oma autoriteeti ja demokraatlikke vabadusi.2 Laïcité’d nähti vabadusvõitlusena kiriku vastu.

Võitlusvaimu kannab Prantsuse laïcité tänaseni. Euroopa ilmalikkuse traditsiooni on vorminud Gauchet’ järgi konflikt religioonidega, mille sees või ümber on ta pidanud end määratlema. Vabariik on muutunud, kuid veel rohkem on muutunud tema vastand – miski, mille suhtes ta end defineerib. Idee on arusaadav üksnes koos tema vastandiga ning ilmalikkuse idee ei vastanda end juba ammu katoliku kirikule. Tänaseks on debatt sekulaarsuse ümber suunatud eelkõige islami vastu. Seda ilustab tõik, et juulis heaks kiidetud separatismivastased seadused kandsid algselt Gérald Darmanini eestkostel nime „Seaduseelnõu ilmalikkuse ja vabariiklike põhimõtete tugevdamiseks“.

Islami stigmatiseerimine

Laïcité’st on Prantsusmaal saanud sedastav ja keelav maksiim, kuidas inimesed peaksid usku praktiseerima. Ilmalikkuse protsess toimub vaikimisi ja loomulikuna, samal ajal kui religioossed inimesed peavad oma uskumisviisi üha enam põhjendama. Seda on mõjutanud asjaolu, et viimaste kümnendite jooksul on moslemid hakanud Prantsusmaa rahvastikus suuremat rolli mängima. Gauchet väidab, et religioossed inimesed (nagu paljud teised kogukonnadki) püüdlevad avalikku tunnustamist, sest kogukonna eesmärk ei ole elada täiesti endasse sulgununa. Riigi poliitika tõttab aga hoopis vastupidisel kursil – islami avalikku kohalolekut piiratakse religiooni erasfääri lükkamise kaudu.3 Probleem seisneb selles, kust algab era- ja kust avalik sfäär ning kuidas nende vahele piiri tõmmata. Eriti tugevalt kerkib see esile seoses naiste õigustega, mis saavad seaduste valguses enim lüüa.

Sekularism on liikunud oma varasemast neutraalsusetaotlusest (mille eesmärk on kõigi usuvabaduste tagamine) ideoloogilisse sfääri, kuna riik on hakanud religiooni enda vaatevinklist defineerima. Macron sõnas oktoobris, et „islam on kriisis üle kogu maailma“, mistõttu vajab see „valgustust“.4 Sellega viitas ta Euroopas läbi tehtud valgustusajale, kust pärinevad praeguse Prantsusmaa identiteedikomponendid, sh ilmalikkus. Tänavu vastu võetud seadused, mis mh takistavad uute mošeede ehitamist, koduõpet ja taas naiste riietumisvabadust, ilustavad Macroni valgustusmissiooni.

Prantsusmaa senist poliitikat toetab sekulaarses Euroopas levinud seisukoht, mille järgi on religioon sallimatu, illiberaalne ning sellisena ähvardamas demokraatlikke vabadusi, kui see peaks hakkama avalikku poliitikat haldama. Eesmärk on vastandada ilmalikke eurooplasi religioossele „teisele“, milleks on kujunenud islam. Väites, et religioon on olemuselt sallimatu, ei mõtle Euroopa riigid endale, vaid religioonile, mille nad on suutnud juba minevikus maha jätta, või „teisele“ ehk islamile. Seda sõnades vihjavad Euroopa riigid, et „religioonist väljumise protsessiga“ on valgustatud ja modernsed eurooplased maha matnud ka oma sallimatuse.5 Seesugune vaatepunkt on levinud hoolimata asjaolust, et Eric Hobsbawmi ristitud lühike Euroopa sajand, mis vältas aastatel 1914–1989, oli üks verisemaid ja vägivaldsemaid inimkonna ajaloos. Ükski neist konfliktidest ei põhinenud religioossel fanatismil – pigem ajendasid sõdima modernsed sekulaarsed ideoloogiad.

Väidetav modernsus ja vabadus on saanud sekulaarse ideoloogia ning selle loomuliku laienemise aluseks. Religioossed inimesed, kes on pimestatud usu kütkeist, pole läbinud valgustust, osutas Macron oma kõnes. Seega on sekulaarse ideoloogia üks põhialuseid samal ajal ka tema põhiprobleem: see asub religiooni olemust ja tegevusvälja – seda, kuidas religioossed inimesed peaksid elama – väljastpoolt defineerima. Keelamine võib soovitud õiguste laienemise asemel neid hoopis kärpida. Kas pealesurutud vabadused ikka on vabadused?

Naiste vabaduste laienemine või piiramine?

Prantsuse ilmalikkuse diskursus on tihedalt seotud soolise võrdõiguslikkuse probleemiga. Naiste õiguste küsimust kasutavad oma argumentatsioonis nii ilmalikkuse pooldajad kui ka vastased. Pooldajate vaatepunkt lähtub taas eeldusest, et sekulaarsed eurooplased on ratsionaalsed ja vabad, religioosne teine aga irratsionaalne ja dogmaatiline. Kui koolis lubatakse kanda pearätte kui naiste rõhumise sümboleid, toetab riik justkui patriarhaalset hierarhiat. See läheb omakorda vastuollu Prantsuse koolide ülesandega edendada võrdsust.

Eurooplased annavad mosleminaistele näiteks hidžaabi keelustamisega võimaluse astuda välja rõhuvast süsteemist: olla autonoomne, võrdne ja emantsipeerunud osa ühiskonnast.6 Vähe pööratakse aga tähelepanu küsimusele, mida teatud riietuse kandmine üldse usklikele tähendab.

Arvatavasti peavad paljud mosleminaised kandma religioosset riietust vastu tahtmist ning traditsiooni hüvanguks. Ent on naisi, kes teevad seda religioossest või kultuurilisest identiteedist lähtudes ning seega vabast tahtest. Seda vabadust keelustades näitavad eurooplased välja, et tegu on tavaga, mida Euroopas ei aktsepteerita. See on justkui tagurpidi kolonisatsioon – eurooplased eeldavad, et usklikud inimesed tahavad elada elu, mis on defineeritud Euroopa vabaduse ja ratsionaalsuse järgi. Integratsioon on visa tulema, kui riik tõrjub kõrvale kogukonna identiteedikomponente. Stanfordi ülikooli 2019. aasta raportist7 selgus, et pearättide keeld Prantsusmaal ei ole parandanud moslemi naiste sotsiaalset ja majanduslikku integratsiooni, vaid seda pärssinud. Alates eelmise sajandi viimasest kümnendist, mil toimusid konfliktid moslemi õpilaste ja haridusasutuste vahel, on moslemid hakanud üha enam oma erakoole rajama, mis takistab integratsiooni.

Religioossed sümbolid, sh riided, on kõige enam piiratud avalikes koolides kui ilmalikes ruumides par excellence. Riigi hallatav ilmalik kool on olnud religioonisõja tallermaaks juba konflikti algusest saati. Riik toetus kaasajal valgustusaja juhtlausele sapere aude! ehk ole söakas kasutama enda aru. Vanemlik kasvatus pidi koolidest lahkuma koos ancien régime’iga: koole nähti sest ajast vabaduse, emantsipatsiooni ja võrdsuse vahenditena.

Vanemlik kasvatus pole kuhugi kadunud: katoliku kiriku institutsiooni asemel on selleks nüüd riik. Riigi ülalt alla antavad suunised, millised religioossed sümbolid ja riided sobivad ilmalikku kooli ja millised mitte, näitavad selgelt, et ajalooline sõda kestab koolides edasi. Selle asemel, et õppida koolis tundma Prantsusmaa kodanike kultuuriliselt ja religioosselt eriilmelisi taustu ning seeläbi endast erinevate inimeste vastu sümpaatiat arendada, loob Prantsuse riigikool lastele viljaka pinnase religioosseks diskrimineeri­miseks.

Prantsusmaa seisab probleemi ees, kuidas võidelda terrorismi ning noorte radikaliseerumisega. Tundub, et nii nagu viimastel aastakümnetel võetud meetmed ei ole olukorda parandanud, ei tee seda ka tänavu heaks kiidetud seadused. Macron lükkab separatismiprobleemi riigi kaelast religiooni olemuse kaela. Väites, et valgustada tuleb religiooni, ei pea ta tegelema ksenofoobia ja islamofoobia väljajuurimisega, mis tegelikult moslemite võõrandumist soodustavad. Senised debatid ning tänavused seadused ei murra stereotüüpe, vaid taasloovad neid. Prantsusmaa õhkkond ümber vaidlusküsimuse on niigi emotsionaalne ning täis vastandumist. Selle asemel, et tulla vastu vaid valgete mittemoslemite soovidele, võiks Macron oma poliitilised meetmed ja sõnavõtud enne moslemikogukonnaga läbi rääkida.

Mittereligioossetel eurooplastel, sh Macronil, on raske mõista, et religioon ei ole lihtsalt uskumis-, vaid eluviis: viis, kuidas suheldakse, süüakse või korraldatakse elurütmi. Kriisis ei ole islam, nagu väidab riigipea, vaid selle tõlgendusviisid ja tajumine (absoluutset) sekularismi taotlevas riigis. Kriisis on poliitika, mille järgi integreerida maailma kõige usuleigemasse piirkonda – Euroopasse – inimesi, kes tulevad maailma kõige usklikumast piirkonnast ehk Lähis-Idast ja Põhja-Aafrikast. Kindlasti ei mõista kõik usklikud ilmalikku eluolu, kuid riigi ülesanne on need kaks äärmust omavahel kokku tuua. Riik peab seega võtma suuna, kuidas saavutada islamiga modus vivendi, mitte otsima tonti religioonist endast.

Selleks et kõigil oleks ilmalikus riigis usu- ja mõttevabadus (mis ongi ilmalikkuse üks eesmärke), peaks riik olema neutraalne selle suhtes, kas ja kuidas inimesed usuvad. Selline (passiivne) ilmalikkus on omane näiteks USA-le. Prantsusmaal on debatt väljunud usuvabaduse ning kiriku ja riigi lahusoleku piiridest. Eriti praeguse valimiskampaania ajal püüavad mõlemad kandidaadid olla meelepärased parempoolsetele valijatele.

Riigi ja kiriku tugevnemine käivad käsikäes ning radikaalne sekularism võib fundamentalismi hoopis juurde tekitada. Poliitikud on vabaduste eest võideldes jätnud märkamata, et teatud vabaduste järjepidev suurendamine piirab teisi. Prantsusmaa teab, kes on see näiline Koljat, kelle vastu ta võitleb. Ta on ise selle enda jaoks loonud ning seega on mugav endale mängureegleid seada.

1 Marcel Gauchet, Religioonist demokraatias. Loomingu Raamatukogu 2007, nr 35-36, lk 5.

2 Nathalie Caron, Laïcité and Secular attitudes in France. Secularism and Secularity. Contemporary International Perspectives. Ed B.A Kosmin, A., Keysar. Lk 115.

3 Jose Casanova, The Secular and Secularisms. Social Research, 76(4) 2009, lk 1050.

4 https://www.elysee.fr/emmanuel-macron/2020/10/02/la-republique-en- actes-discours-du-president-de-la-republique-sur-le-theme-de-la-lutte-contre-les-separatismes

5 Casanova, lk 1057–1059.

6 Amélie Barras, Secularism in France. The Oxford Handbook of Secularism (Ed P. Zuckerman, J. R. Shook). Oxford University Press, 2017.

7 Aala Abdelgadiri, Vasiliki Fouka, Political Secularism and Muslim Integration in the West: Assessing the Effects of the French Headscarf Ban. American Political Science Review 2019, lk 114.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht