Kultuur – vähkkasvaja rahanduspoliitika kannikal

Egge Kulbok

Mis vägi paneb vähemalt osa poliitikuid suhtuma kultuuripoliitikasse ja kultuuriinimestesse nõnda talumatult patroneerivalt? Dialoogivõimetus meie ühiskonnas on tõepoolest kohati karjuv. Pärast Jürgen Ligi ja Peeter Kreitzbergi kõmatusi ajakirjanduses pole mõtet meeliskleda, et kui poliitikud ei suuda hoiduda üksteisega kraaklemast, siis võiksid nad vähemalt erialainimesi kuulata. Nojah, nad ju ei vaja selliseid jutte: kui räägib kultuuriinimene – leelotab veidrik, kui räägib Ligi – kõlab selge mõistuse hääl kaunis krooni keeles. Ise küsimus on, kas pikemas riiklikus perspektiivis ei hakka ligilik kultuurikäsitlus (kultuur – vähkkasvaja rahanduspoliitika kannikal) rääkima hoopis näiteks rubla häälel.  Mis vägi paneb vähemalt osa poliitikuid suhtuma kultuuripoliitikasse ja kultuuriinimestesse nõnda talumatult patroneerivalt ning kas dialoog üldisematel kultuuriteemadel on üldse võimalik? Oma osa võimukandjate käitumismustris on muidugi vanaaegsel ja praegugi üpris mõjukal hoiakul, et kultuur on midagi kerglast, millega tõsised inimesed tegelevad vaid meelelahutuse korras. Kulunuvõitu käibetõde: eestlased kultuurrahvana on nooruke ja meie kultuurikiht õhuke.

Kultuuripoliitiline kogemus

Veelgi õhem on kultuuripoliitika ning selle üle arutlemise  kiht. Kui vaadata lähemalt Eesti kultuuripoliitika ajalugu ja üldistada see perioodideks (vt Acta Historica Tallinnensia 12, 2008), siis võib välja tuua kolm kultuuripoliitilist mudelit.

Üsnagi vaba ning ennast luua ja jõudumööda kehtestada püüdev kultuuripoliitika, kus märkimisväärne roll on omaalgatusel, esmajoones muidugi kultuuritegelaste, aga ka laiema üldsuse initsiatiivil. Selline ideoloogilise ühisnimetajata poliitika valitses aastail 1918–1934 ja 1991–1995 (mäletatavasti oli see teine periood kultuuriinimestele küllaltki ruineeriv, sest oldi harjunud toimetama sootuks teistsugustes  tingimustes).

(Pro)totalitaarne kultuuripoliitika 1934–1990. Rangelt ülalt juhitud, jõuga ideoloogiale allutatud kultuuripoliitika; muidu vastandlikud poliitilised režiimid kasutasid kultuuri alal üsna sarnaseid võimuhoobasid, ehkki tempisid rakendatavat jõudu eri kangusega. Pätsile oli kultuuripoliitika osa laiemast rahvuslikku identiteeti toestavast ideoloogiast ja poliitikast. Selline kultuuripoliitika riigistas ja sidus riigi kui leivaisa külge suurema osa vabaalgatuslikke seltse ja kultuuriühendusi, luues ülalt juhitava organisatsioonide võrgu.  Selle võimsa vahendi kaudu jõudis kõikjale nii maal kui linnas Pätsi ideoloogiline sisend – sõnum ühtsest ja tugevast rahvuslikust identiteedist. Rahvuslik kultuuripoliitika väärtustas võrdselt nii kauneid kunste professionaalsel tasandil kui rahvalikku kultuuri. Sellest ajast on pärit ka kultuuri korporatiivsus, mida Päts juurutas teadlikult igas eluvaldkonnas.

Nõukogude kord võttis endale vägagi sobiva ülalt juhitava homogeense institutsioonilise mudeli üle, kehtestades muidugi risti vastupidise ideoloogia ning tehes seda võrreldamatult jõhkramalt. Sellest ajastust on pärit meie kultuurielu ehk kõige pärssivamad jooned: hierarhilisus ja veelgi jäigem tsentraliseeritus, mis nõukogude võimu jõuvõtete ja kanoniseeritud kunstikäsitluse tulemusel ongi nii ahtaks litsunud meie arusaama sellest, mis kultuuri nimetuse alla üldse mahtuda võib.

Aastast 1995 kehtib eelmistele aegadele omast säilitada üritav kultuuripoliitika. Tinglikult 1991. aastast kestnud segase aja lõpetas minister Jaak Allik, saavutades erakondade kokkuleppe riigi kultuuripoliitika põhialuste elluviimises. Alliku eesmärk oli säilitada Pätsi ajal loodud ja nõukogude  ajal arendatud organisatsioonide võrk ning tagada selle riiklik rahastamine. Muidu kiiduväärse korrastamise ja säilitamisega kaasnesid ka senistele ideoloogiatele tuginenud kitsas kultuurikäsitlus ning korporatiivsus, tsentraliseeritus ja hierarhilisus kultuuripoliitika põhijoontena.

Kokkuvõttes selgub nukker tõsiasi: meie kultuuripoliitika põhikogemus on (pro)totalitaarne, patriarhlik ja korporatiivne. Kuna kultuuripoliitika on ennast iseseisva poliitikaharuna suutnud kehtestada vaid lühiajaliselt, siis ongi eesti kultuurile alatasa ülalt juhiseid jagatud ja kasutatud kultuuripoliitikat  valitseva ideoloogia huvides. Kui aastakümneid on kultuurile ülimuslikus toonis suunised jagatud, siis on mõistetav, et poliitikud on kultuurist rääkides patroneerivad, soovitavad jääda kultuuriinimestel oma liistude juurde ning annavad teada, millist kultuuritegevust riik toetuse vääriliseks peab (tuginedes seejuures kitsas ringis välja töötatud kriteeriumidele). Mida kujutab endast Alliku-järgne säilitav-elitistlik kultuuripoliitika?

Meie viimaste aastate valitsuste peamiseks ideoloogiaks on olnud turufundamentalismi juurutamine  Eestis ning seetõttu pole olnud kultuuripoliitika instrumentidena rajatud võrgustik-organisatsioonidesse õieti mingit sisendit anda. Kultuur, mis on igaühe enda asi, saabki rääkida peamiselt krooni häälel. Organisatsioonid tiksuvad vanast inertsist edasi, kandes endas nii Pätsi aja rahvuslikku identiteeti toestavat sisendit kui ka nõukogudeaegset hierarhilist, konservatiivsele ja kitsale kultuurikäsitlusele (kultuur = kaunid kunstid) vastavat mentaliteeti ja hoiakuid nii kultuurist kui kultuuritegijaist kõnelemisel, aga ka kultuuri juhtimisel. Muidugi ei jää etableerumata kultuuriloojatel sellise kultuurielu  korralduse juures üle muud, kui pressida end ree peale jäämise nimel kultuuriministeeriumi iga-aastasele eelarvereale. Sest ainult see kujutab endast võimukandjate ametlikku heakskiitu sellele, et tegu pole „sigadusega kultuuri suhtes, palagani soodustamisega kultuuri pähe“, kui võtta taas appi viimase aja sõnakaim kultuuripoliitik Jürgen Ligi.

 

Kultuuripoliitika lõpp?

Kas on siis üldse väljapääsu, kui ideoloogiale allutatud kultuur on halb, kuid pole ka hea, kui riigil läbimõeldud kultuuripoliitika sootuks puudub? Eesti riik rahvusriigina ja kultuur on „nabanööriga” seotud: teine annab esimesele mõtte. Kui riigi ja kultuuri side kisub formaalseks või võõrandunuks, nii et nabanöör katkeb ja poliitikud ei mäleta enam hästi, milleks seda kultuuri nüüd täpselt vaja oligi, siis …

Vältida tuleb siiski kultuuri surmasuudlust riigiga, kus riik kultuuri nii ära kohitseb ja korraldab, et kultuur tähendabki ainult uhkeid kontserdimaju, teatreid ja muuseume, aga vähe on värsket ja harjumatut mõtet, mis provotseeriks ja ironiseeriks, puhastaks ja vihastaks jne. Kahtlasteks üritusteks pole pidevas ressursinappuses riigil ju võimalik  raha kulutada … Tulemuseks on aga kiduravõitu, väheste värvidega palett, mis jõulise ja värvilise väljamaa konkurentsis kahvatub.

Laias ilmas on demokraatia ja heaoluühiskonna edenedes muutunud ka kultuurist mõtlemine ning vastavalt kohandatud kultuuripoliitikat. Tuleb meilgi püüda sinnapoole, et mõisted kultuuridemokraatia, avatud kultuurikäsitlus jms saaksid konkreetse kultuuripoliitilise sisu, mitte ei kõlaks kauge väljamaa kajana. Muutus, mis tooks kultuuripoliitikasse avatust, eeldab loomulikult võimukandjate arusaamist  ja tunnistamist, et kultuuripoliitika on täieõiguslik poliitika, nagu nt rahandus- ja sotsiaalpoliitika.

Niikaua kui poliitikud ei tõsta valimistel kultuuriküsimusi rahandus- ja sotsiaalteemadega ligilähedaseltki võrdväärseks aruteluteemaks, siis polegi neil rangelt võttes mandaati sel teemal tõsisemaid otsuseid teha. Aga selge on, et poliitikud ei tõsta teemat valimistel päevakorda, kui selleks otsest vajadust pole või sellest vahetut kasu ei anna lõigata. Nii et esmajoones peavad kultuuriinimesed ise seisma selle eest, et üldisemad kultuuripoliitilised küsimused tõuseksid valimisteemaks.  Kui üldist laadi arutelukohad on läbi räägitud, siis ehk tekib ka lootus, et kultuurikorraldajate sõnavõtte kultuuri rahastamise teemal ei peeta mõttetuks võhiklikkuseks.

Kui jätta kõrvale populistlikud kaalutlused Edgar Savisaare kurikuulsa netihääletuse taga, siis põhimõtteliselt võiks seda laadi ettevõtmine näidata teistsuguse kultuuripoliitika võimalikkust. Jah, selle algatuse tausta on esindusdemokraatiaga leppinud üldsusele liiga vähe selgitatud ja pole ka kindel, kas on kõige õigem just selliseid konkreetseid rahaeraldusi osalusdemokraatia korras otsustada. Aga  tähelepanuväärne on ärevus, mis ei haaranud mitte ainult Savisaare poliitvastaseid, vaid ka suurt osa kultuuriavalikkusest. Asi taandus kiiresti üld- ja päevapoliitiliseks, kuid kordagi ei ole kerkinud päevakorda küsimus, kas seesugusel poliitikategemise vormil võiks olla kultuuripoliitikas tõsiseltvõetav roll. Selle sündmuse valgel kipub vägisi jääma mulje, et ka kultuuriinimesed ise ei ole valmis avatud ja demokraatlikuks kultuuripoliitikaks. Ikka ruttab mõni prominentne kultuuriinimene kärkivalt ette ütlema, et valikut tegelikult pole, õige on ainult üks. 

Paradoksaalselt tunnuslik on Marje Metsuri intervjuust kõlama jäänud lause „kas nüüd on käes aeg, mil köögitüdrukud otsustavad, kuidas riiki juhtida …”. Ometi on paljud meie kunstitemplid (Estonia, teatrid jne) saanud alguse lihtsate inimeste (sh söakate köögitüdrukutegi) kultuurilisest ühisharrastusest. Vahepealsed ülalt karmi käega juhitud ajastud (sh kultuuri- ja hariduspoliitikas) ja praegune esindusdemokraatia on võtnud inimestelt kodanikujulguse, pärssinud isiklikku ja vahetut suhet oma riigiga, ent see ei tohiks nii jääda.