Kunst kui vallatu reaalsus

PEETER OLESK

Kui kunst lubab naerda iseenda üle, siis ühtpidi on ta jõudnud tõelise täiuseni, teistpidi aga vajab uut vahetust. Ikoonilise kunsti, näiteks kirja tüpograafiline vormistamine või raamatukujundus, paradoksi traagika seisnebki selles, et kui ta on haruldaselt ilus – nagu ta näiteks varasemal Richard Kaljol Shakespeare’i juurde oligi – , siis on üsna lootusetu saada veelgi paremat pilti. Siis tuleb alustada hoopis muud moodi. Umbes nõnda, nagu on Eesti maaülikooli kauaaegne õppejõud dr Enn Ernits vahetanud radasid veterinaaria, loomaarstliku oskussõnavara ja ajaloolise keeleteaduse vahel. Muusikas on vahetanud radasid Arvo Pärt, teatrilaval Rein Aren.

Psühholoogiaideede generaator

Radu vahetas ka Vitsebski kubermangus Orša linnas sündinud juut Lev Võgotski (1896–1934), kes ei alustanud üldsegi mitte pedagoogilise psühholoogiaga, vaid Shakespeare’i ajastut uuriva kirjandusteadlasena, valides teemaks Hamleti psühholoogia, mis oli Esimese maailmasõja paiku väga moekas. Orša on äärmiselt vana linn, mis asub Rša, hilisema nimega Aršitsa jõe (Dnipro parempoolne lisajõgi) kaldal. Tsaarivalitsus lubas seal juutidel elada ning Lev Võgotski isa oli Oršas pankur. Oma elu viimased kümmekond aastat osutus Lev Võgotski Nõukogude Venemaal paljude psühholoogia-alaste ideede generaatoriks, kelle tähelepanekute, märkuste ja arvamuste nendest kuulajatest, kes uskusid õpetajast aru saavat, kujunesid tema õpilased ning töö jätkajad. Tuntuimad neist on kaks – närvi- ja patopsühholoog Aleksandr Luria (1902–1977) ja tegevus­psühholoog ning Moskva ülikooli psühholoogiateaduskonna rajaja Aleksei Leontjev (1903–1979). Tartu ülikooli rektor (1993–1998) professor Peeter Tulviste oli mõlema õpilane, nii et õigupoolest pidanuks Lev Võgotskist Eestis ja eesti keeles kirjutama tema. Ent „Jenseits von Gut und Böse “ saad sa ainult kuulutada, mitte kunagi enam kirjutada. Meie tutvus professor Peeter Tulvistega kestis umbkaudu 35 aastat. Pool sellest kuulus sõprusele, teist poolt täitis eitav vastasseis. Võgotskini ei jõudnud me üldse, vana Leontjev tuli kõne alla muu seas, Luriast rääkisime ääri-veeri. Kui otsida üles kõik vajalikud punktid mõõtkavas, millele mahuks iga nimetatu, siis saaksime järgmise rea: keha (ehk füüsis), tegevus, mälu, suhtlemine, arusaamine, loovus. „Mälu“ tähendab siinkohal õpitu kinnistamist ja muutumist kogemuseks, „arusaamine“ teadvuses korra loomist, „loovus“ viljakat algupärasust. Nendest punktidest on „keha“ ühel hetkel alati lõplik, „tegevus“ aga alati kõige kättesaadavam. Kui Paul Keres ei mänginud malet, mängis ta tennist, treenis malemängu, uuris masinatehnikat, suhtles sõpradega ja jälgis seda, kuidas läheb teistel. Tegevusetu ning huvitu Paul Keres on mulle kujuteldamatu.

Võgotski puhul lisandub aspekt, millest kõneldakse häbenemisi. Aspekt ise on kõige ühemõttelisemalt sõnastatud Moosese 1. raamatus (26): „ja Jumal ütles: tehkem inimesed oma näo järgi, meie sarnasteks“. See oli moraalne päevakäsk juba Esimese maailmasõja kestes ning kehtis ka siis, kui 1919 rajati Eesti Vabariigi Tartu Ülikool (Gustav Suits, „Õnnesoov Eesti Ülikoolile“). Võgotski ise erilisest nõukogude inimesest väga palju ei mõelnudki. Peamiselt huvitas teda, mis juhib inimest olukorras, kus a) tema teadvus on normis või b) häiritud, kas emmas-kummas on teadvuse funktsioon korrigeeritav ning kes seda teeks ja kuidas see kõik avaldub inimlapses, kes pole veel iseseisev. Mõisted „kultuuriajalooline koolkond“ ja isegi „Kunstipsühholoogia“ on ses suhtes võrdlemisi eksitavad, sest tegelikult mõtiskles Lev Võgotski teadvuse arengu üle, mitte aga kultuurantropoloogiast kui inimese kohanemisest maailmaga tsivilisatsiooni käigus ja mis puutub kunstipsühholoogiasse, siis selle kaudu otsis Lev Võgotski vastust küsimusele, kuidas otsustab inimene Hamleti probleemis „olla või mitte olla“ olemise kasuks isegi siis, kui uni maitseb paremini kui ärkvelolek.

Võgotski „Kunstipsühholoogia“ ei ole tüvitekst nagu Homerose eeposed ega alustekst nagu koraan. See ei ole ka terviklik uurimus nagu Dmitri Lihhatšovi „Vanavene kirjanduse poeetika“ (1967) või Mihhail Bahtini „FranÇois Rabelais’ looming ja keskaja ning renessansi rahvakultuur“. Lev Võgotski raamat selle 4. trükis 1987 (3. trükki internetis /teatr-lib.ru/ tasub lugeda vana Leontjevi eessõna tõttu) on kokkupanu tema meie mõistes magistritööst, õpipoisitööst „William Shakespeare’i tragöödia Taani printsist Hamletist“ ja vajalikest registritest. Enn Siimeri tõlget „Kunstipsühholoogiast. Esteetilise reaktsiooni analüüs“ võib lugeda kui iseseisvat teost koos akadeemik Vj. Vs. Ivanovi (1929–2017) ja prof Peeter Toropi saatesõnadega, aga ka kui jätku Võgotski teisele raamatule „Mõtlemine ja kõne. Psühholoogilised uurimused“, mis ilmus Ilmamaa kirjastusel Peeter Tulviste tõlkes ja koos tema saatesõnaga Tartus 2014. aastal. Kuna kummalegi raamatule ei järgnenud erilist lugemissoovitust, tekib küsimus, kas üht või teist või mõlemat ikka on tarvis (üle) lugeda.

Lapse iseolemise õigus

Mis puutub minusse, siis olen lugenud mõlemat ennekõike sel põhjusel, et mõista mõnda inimest, mõnda ajastuomast probleemi ja mõnda niisugust probleemi, mis on ajastuülene. Võgotskit peab olema lugenud, kui tahad saada aru, mida taotles kauaaegne koolimees Kalju Leht (1926–2006), muide ka Enn Siimeri vaimne mentor. Kalju Leht oli maapoiss, kes oli sündinud Otepää ja Kanepi vahel ning harjunud selle vabadusega, mis on linnalapsele loomuldasa täiesti võõras. Temale oli harjumatu, et laps peab olema nagu karjaloom tara sees. Traagika seisnes selles, et sa ei saa ajada karja laiali siis, kui kari ise tahab kokku hoida. Ajastuomane probleem oli Võgotski aegu ideoloogiline diktatuur tahtevabaduse suhtes. Põhimõtteliselt võib väita, et ka Lev Võgotski kaitses lapse õigusi saada kellekski ise. Poliitiliste deklaratsioonidega oleks ta saadetud asumisele elust eemal või töölaagrisse otsekohe. Võgotski tegeles lapse vaimse arenguga eksperimentaalselt. Katsete eneste tehnikat kirjeldas ta vähe; see, mis on avaldatud, koosneb peaasjalikult järeldustest. Neist vahest olulisim on see, et kui statistiliselt keskmine laps näikse vajavat ka keskmist õpetamist, siis laps kui indiviid nõuab tähelepanu eraldi. Et mitte jääda umbisikuliseks, siis näiteks siinkirjutaja, gümnaasiumi lõputunnistuse keskmine hinne 4,5, oleks vajanud eraõpetajat ligikaudu neljas aines: keemias, saksa keeles, kehalises kasvatuses ja … astronoomias. Ideoloogilisele diktatuurile on indiviid paraku vastunäidustatud. Mina leidsin lahenduse sel moel, et panin pausi. Tihtipeale koos klassijuhataja ja meie matemaatikaõpetaja Jaak Loondega. Läksime mõnda metsatukka ja võtsime viina.

Kunst kui avaruse mõõt

Ajastuüleseks probleemiks on autism, erisugustel põhjustel tekkiv enese lahutamine muust maailmast. Normaalne pedagoogika eeldab, et kunst on kommunikatiivne, laps (või ka täiskasvanu) on aga hakanud käituma nõndaviisi, nagu oleks kommunikatsioon koormav ja tuleb odavam, kui sa saad jääda sissepoole. Oled mitte introvert, vaid kontaktist väljas. Miks? Võgotski loogika kohaselt saab inimlaps kogu aeg targemaks, sest ta õpib aina midagi juurde (Võgotski ei uurinud vananemist). Selline loogika on kahjuks väga kategooriline ehk, kasutades filosoofilist sõnavara, finalistlik. Kunsti loogika avaldub Võgotski järgi selles, et ta avab tee suurde maailma fantaasia kaudu. Võgotskit tõlgendades saab väita, et kunst lubab autismist väljuda. Kunstist saab siis avaruse mõõt.

Minusugust kurvastab, kui vähe seda Eestis lubatakse. Loovusest on saanud konventsionaalsus, konventsioonist eeskiri, eeskirjast alus väärteomenetluse algatamiseks, väärteomenetluses süüdimõistmisel distsiplinaarkaristus või rahatrahv või üleviimine teisele kohale, miskaudu vallatu reaalsus pöördub äraspidiseks ehk kunsti ja vastutusetuse kaudu äraelamiseks. Tegelikult pole enam ei vallatusi ega isegi mitte tinglikku reaalsust ehk seda, mida varasemas semiootikas nimetati sekundaarseks modelleeritud süsteemiks ehk märgiks loomuliku tegelikkuse suhtes. Räägid mitte keeles, vaid metakeeles, sest nii on kergem, kuna metakeel lubab ka loomulikust reaalsusest üle vaadata. Elad mitte teises, vaid teiseses maailmas. Oled mitte tööinimene, vaid töövõtulepingujärgne partner. Mitte sina ise, vaid sinu allkiri. Pookstav, mitte olend. Teater ilma lavata.

Kellega me ennast õieti võrdleme? Kui valgete ameeriklastega, siis yankee’dega, mis äärmuslikul kujul tähendab rassismi. Kui nõukogude inimestega, siis neid on meie seas veel rohkesti. Kui läbilõikesoomlastega, siis toimetuleva keskklassiga. Aga miks me tahame iga hinna eest vaadata peeglist kedagi teist? Kedagi niisugust, keda seal olla ei saa? On äärmiselt mõtlemapanev, et kui Lev Võgotski alustas kirjandusteadlasena Hamletist, siis evolutsioonilises psühholoogias jõudis ta inimeseni, kes hamletlik olla ei tohi.