Lätlastele vist lihtsalt meeldib elada hävimisohus

Ilmārs Šlāpins: „Inimesed, kes kirjutavad Lätis vene keeles on Kremli-meelsemad kui Venemaa venelased. See eri tüüpi venelaste omavaheline põrkumine siin Lätis oli huvitav olukord.“

LAUR KAUNISSAARE

Kuidas on Riia linn viimase kümne aasta jooksul muutunud nii füüsiselt kui ka inimeste mõtteviisis?

Kümme aastat tagasi märkasime äkitselt, et me oleme kaotanud oma vanalinna. See oli šokk. Läksid vanalinna ja seal oli ainult välismaalased ja ööelu. Nüüd oleme teda tasapisi tagasi saamas. Viimasel ajal on tekkinud palju kohalike algatusi, ühe tänava või kvartali rahvas teeb midagi koos. Meil on ka selline liikumine nagu Occupy Riga. See pole skvottimine mitte elamiseks, vaid ajutisteks kultuurisündmusteks. Asi algas majanduskriisi aegu, mil paljud luksuspoed sulgesid uksed ja neis toimus näiteks kaasaegse kunsti sündmus „Survival Kit“. Selline ruumide uuskasutus on Riias omamoodi traditsioon.

Meil on muidugi probleem linnavalitsuse ja linnapeaga. Nad plaanivad näiteks ühissõidukiliine, ilma et nad suhtleksid selles osas linnaosade elanike või asumiaktivistidega. Või teisalt: Krišjānis Baronsi tänavale ehitati laste mänguväljak, kus ei ole ühtegi puud. Palaval päeval on seal väga tolmune ja päike lõõskab lagipähe. See ei ole laste jaoks. Aga linn ehitas selle elanike vastuseisust hoolimata. Paljud on pettunud, ei mõista, miks neid muudatusi just niimoodi tehakse, ja tajuvad Riia kesklinna aina vähem oma ruumina. Selle suhtes tuleb midagi ette võtta.

Kui kaua linnapea Nils Ušakovs juba võimul on olnud?

Kaheksa aastat. Aga tal on linna voli­kogus vaid napp 53% enamus. Nii et olukord võib muutuda. Kui valimiste osalus oleks kõrgem, oleks meil võib-olla linnapeaks keegi teine. Näiteks Aivars Lembergs sai Ventspilsi linnapeaks ainult 7000 häälega. Osalusprotsent inimeste hulgas, kes üldse valida said, oli Ventspilsis ainult 30.

Paljud peavad teid Läti üheks paremaks kultuuriesseistiks. Milliseid tendentse näete praeguses kultuurielus?

Meie praegune kultuuriminister Dace Melbārde on Rahvuslaste Ühendusest (Nacionālā apvienība). Ta kasvas välja ministeeriumi oma töötajate hulgast, nii et ehkki ta astus ministriks saades erakonna liikmeks, ei ole ta rangelt võttes poliitik. Kuid ta räägib viimasel ajal üha rohkem sellest, et Läti kultuurielu ei põhine piisavalt läti keelel ja läti traditsioonilistel väärtustel. Ma arvan, et enamik nüüdisaegse kultuuriga tegelevaid institutsioone töötab suuresti riigist sõltumatult, näiteks teatrifestival „Homo novus“ või nüüdisaegse eksperimentaalmuusika festival „Skaņu mežs“. Paljud neist saavad küll toetust Läti Kultuurkapitalilt, aga on siiski keerulises olukorras ning enamik vahenditest tuleb väljastpoolt riigisektorit. Enamik kultuuriministeeriumi toetusest kulub laulupeole ja järgmisel aastal ka Läti vabariigi 100 aasta juubeli pidustustele.

Kuidas suhtutakse Läti vabariigi 100. aastapäeva tähistamise kultuuriprogrammi?

Ma arvan, et juba praegu ollakse kogu sellest järgmiseks aastaks plaanide tegemisest tüdinenud. Kostab üha rohkem hääli, mis ütlevad, et ärme teeme üldse midagi, väikesemahulisest tähistamisest piisab, ärme lihtsalt raiskame raha. Küllap oleme harjunud olema rahulolematud riigi kulutustega. Me arutame alatasa, kui palju raha on kasutatud valesti, kuidas ei peaks ehitama seda või teist. Niisamuti on ka LV 100ga. Aga vähemasti läheb osa sellest rahast ka töötasudeks filmirežissööridele, lavastajatele, näitlejatele või heliloojatele. Ma arvan, et oleme oma riigi ettevõtmistes nii palju kordi pettunud, et ma kardan, et ka järgmine, LV 100 aasta on paljudele pettumus. Võib-olla me ei oskagi selliseid asju tähistada.

Eestis on EV 100 kandvaks ideeks kingitused oma riigile.

Meil on ka midagi sellesarnast.

Huvitav, et ka Soomes.

Lätlastel oli veel mõte kinkida eestlastele ja leedulastele kook. Sünnipäevakook. Ja viia see naabritele mööda Balti keti trajektoori. Augustis tehtigi see ära. Kõik naersid selle üle. Päris jabur viis raha kulutada.

Eestis tekkis sel suvel terav laulupeo diskussioon, kuhu lisas hagu ühe korea päritolu Vene-meelseks peetava poliitiku arvamus, et laulupeol võiks olla ka mõni venekeelne laul. Ka Lätis on tugev laulupidude traditsioon, millised on siinsed selleteemalised arutelud?

Jutt käib ainult rahast. Aga kui rääkida venelastest, siis Lätti on viimasel ajal pagenud üksjagu Vene intelligentsi. Näiteks filmiinimesed Vitali Manski või Sergei Loznitsa või luuletaja Dmitri Kuzmin. Nad on rajanud siin uue kodu ja nende tegevus on hakanud ka kohalikku keskkonda mõjutama.

Manski reageeris näiteks ühele venekeelses Delfis ilmunud artiklile, kus keegi oli avaldanud paari filmi kohta väga Kremli-meelseid arvamusi. Manski kirjutas, et Venemaalgi ei ole keegi nende filmide kohta kunagi sellises stiilis arvustusi näinud. Inimesed, kes kirjutavad Lätis vene keeles on Kremli-meelsemad kui Venemaa venelased. See eri tüüpi venelaste omavaheline põrkumine siin Lätis oli huvitav olukord.

Ma olen aru saanud, et Läti administratiivne kujunemine oli keerukas. Kas see regionaalne mitmetahulisus püsib seniajani?

Meil elab regioonides nii vähe inimesi, et see ei ole väga tajutav. Me ei tunne oma ajalugu nii hästi, et suudaksime neid erisusi elus hoida. Latgale eristub nii murde kui ka vaesuse poolest. Riik on aastaid püüdnud Latgalesse pumbata ELi raha. Sealne eripära on ka piirnemine Venemaaga ja sellest tulenev salakaubandus. Latgales on normaalseid poliitilisi struktuure väga raske üles ehitada, sest illegaalse raha mõju on väga suur. Nõustutakse illegaalse äriga, paljudele on see vastuvõetav. Vähemasti palju rohkem kui Riias.

Kuidas mõjutab Lätit tõsiasi, et üle poole elanikest elab Riias?

Raske öelda, sest ma ise elan ju Riias. Aga vahel, kui käin bussiga Ventspilsis või Daugavpilsis või Liepājas, kuulen kaassõitjate vestlusi ja taipan, et nende elu on väga teistsugune. Paljudel on probleeme tervise, sissetuleku ja sotsiaalkindlusega. Reaalsed, igapäevased probleemid. Siin Riias on eluga hakkama saada pisut lihtsam. Sellepärast paljud lätlased Riiga kolivadki.

Kas Vene propaganda mõju Lätis on midagi tõelist või on see selline mugav jututeema?

Ma arvan küll, et see on reaalne ja mitte isegi niivõrd sealse riigiomanduses telekanalite ametlik propaganda. Nende mõju ei ole märkimisväärne, ehkki ilmselt on inimesi, kes neid vaatavad. Aga hiljuti näiteks olid teemaks vene trollifarmide toetatud internetimeemid Hillary Clintoni vastu, kuidas ta kavatseb Ameerikas rakendada šariaadiseadused. Väljamõeldud, absurdsed, aga Facebookis kinnimakstud sõnumid, mis mõjutasid mitte ainult Ameerika valijaid, vaid ka lätlasi. Ma mäletan, et kuidas Lätis suhtumine Hillary Clintonisse muutus – paljud poliitikud ja ajakirjanikud kirjutasid, et ega see Clintongi hea ole. Arvan, et see oli eduka Vene propagandategevuse kaja Lätis.

Kuidas Trump Lätist vaadates paistab?

Oleneb, kellelt küsida.

Eestis on viimasel ajal esile kerkinud EKRE, kelle seisukohad on marurahvuslikud ja protektsionistlikud. Nende toetus on tõusnud 6-7 protsendilt pea 20ni ja mõõdukamalt rahvuslik IRL on pildilt peaaegu kadunud. Milliseid tendentse Läti konservatiivsete erakondade puhul olete märganud?

Meil ei ole klassikaliselt konservatiivset parteid. Ühtsus (Vienotība) on ühendpartei. 1990ndate algusest peale oli peamine poliitiline vastandus lätlased versus venelased. Vene erakonnad moodustasid ühendpartei Koosmeel (Saskaņa), kuid läti erakonnad võitlevad endiselt omavahel. Meil ei olnud kaua ühtegi liberaalset erakonda, selline tekkis alles viimaste valimistega – Läti Arengu Eest (Latvijas Attīstībai) –, kuid nad ei osutunud valituks. Sel aastal proovisid kätt ka kohalikel valimistel ja järgmisel aastal lähevad nad uuesti parlamendivalimistele. Augustis eraldus sellest erakonnast rühm, kes moodustas uue erakonna – Liikumine Poolt! (Kustība Par) – ja see üritab pälvida nii lätlaste kui ka Euroopa-meelsete venelaste hääli. Nende esindajate hulgas on palju akadeemilise taustaga inimesi. Viimasel ajal on rohkem toetust kogunud ka Uued Konservatiivid (Jaunā konservatīvā partija), eeskätt tänu karismaatilistele juhtidele. Nende uus liider on Juta Strīķe, kes töötas varem korruptsiooni vastu võitlemise büroos. Uute Konservatiivide ainus teema ongi praegu korruptsioon.

Mis on teie meelest praegu Lätis peamine poliitiline vastasseis?

Traditsiooniline versus uus, kohalik versus globaalne, avatus versus suletus. Nende teemade üle tahavad valijad arvamust avaldada. Ja aus poliitika versus valelik. Nii et järgmise aasta parlamendivalimised tulevad igatahes huvitavad.

2008. aasta võlakriis tabas Lätit eriti rängalt. Millised seosed on tollase olukorra ja praeguste ühiskondlike lõhede vahel?

Tegu on sotsioloogilise fenomeniga, hirmuga muutuste ees. Varem, 1990ndatel oli kõik pidevas muutumises. Me lootsime, et Euroopas ootab meid uus elu ja kõik saab korda. See lootus on nüüd kuhugi kadunud. Rahanduskriisi aegu kogesime omal nahal, et meie elu saab minna mitte ainult paremaks, vaid ka halvemaks. Nüüd püüeldakse tagasi stabiilsuse poole. Võib-olla koges osa inimesi, et väga suur avatus ei ole nende huvides. Kõik siiski muutub. Võib-olla enam mitte nii kiiresti, võib-olla rohkem lainetena. Eeskätt tuleneb see põlvkondade vahetusest. Peale tulevad noored, kes tahavad asju arutada avatumalt. Need on inimesed, kellel on kontakte eakaaslastega mujal Euroopas, kes reisivad rohkem kui nende eelkäijad.

Mitmel pool toimub maailmavaateline getostumine. Tekivad homogeense maailmapildiga saarekesed. On see ka Lätis nii?

Muidugi, aga nüüdisühiskonnas puutuvad kogukonnad siiski üha rohkem kokku. Kui te lähete Riias sellisse kohta nagu Kaņepes Kultūras centrs, siis sealsed inimesed ei osale tõrvikurongkäikudes. Ma arvan, et digimeedia teeb oma töö ja me näeme palju rohkem lahknevaid seisukohti. Loen inimeste kommentaare, mõtlen, et need on kohutavad ega suuda uskuda, et nii võib üldse mõelda, ja nemad loevad meie omi ja mõtlevad samamoodi: millised kohutavad inimesed. Aga me teeme tutvust ja see on esimene samm üksteisest arusaamise poole.

Teie olete Lätis vist pigem avatuse pooldaja. Mis paneks teie arvates muutuste kartjaid vähem hirmu tundma? Mis oleks teie vastus neile?

Ma arvan, et see on arusaamatus ja et avatus on tegelikult ka neile hea. Ma mõistagi ei saa seda öelda otse, ma ei saa öelda inimesele näkku, et sa ei saa asjadest aru, sest see ei tõesta talle mitte midagi.

Te rääkisite tõrvikumarssidest. Kas sellised etenduslikud poliitilised meeleavaldused tõmbavad Lätis ka noori? Kui jah, siis milliseid?

Ikka tõmbavad. 1990ndatel olid marurahvuslaste eesotsas 60ndates inimesed, nüüd on eestvedajad 20sed. Ka neil on oma taust. Nad ei ole nõukogude ajal koolis käinud, nad kasvasid 1990ndatel hoopis teises olukorras ja ehkki samas sektoris, on ka nende poliitilised ideed hoopis teistsugused. Aga mingit spetsiifilist ühiskondlikku gruppi nende hulgas küll täheldada ei saa. Nad ei ole töölised ega põlluharijad ega reklaami­inimesed. Võib-olla määrab kõige rohkem siiski perekonna mõju. Aga seal­samas – ka minu poeg oli kuueteistkümneselt paras rahvuslane. Ta tegi endale isegi läti rahvusornamendiga tätoveeringu, selle Jumise märgi, mis on peaaegu pool haakristi. Kuuldavasti küsisid vahel vene poisid talt öösiti linna peal, mida see märk tähendab. Nüüd on ta vegan, toetab loomade õiglast kohtlemist ja tegeleb hoopis teiste asjadega.

Tahab ta nüüd oma vana tätoveeringu eemaldada?

(Naerab.) Ma pole küsinud.

Kas korruptsioon puudutab Lätis eeskätt mõnda kindlat erakonda või on see Läti poliitikas laiem teema?

Kõige nähtavam korruptsioonis süüdistatav poliitik on muidugi Aivars Lembergs. Korruptsiooniga võitluse teravik on suunatud kohtu aegluse vastu. Kui keegi jääb vahele, ei tähenda see ometi, et ta pannakse vangi. Lembergsi kohtuprotsess riigiga kestab juba üle kümne aasta. Samal ajal võib ta olla ametis ja kandideerida. Asi ei olegi niivõrd suure nähtavusega poliitikutes, kuivõrd taustajõududes. 1990ndatel oli paljudel ärimeestel huvi korrumpeerida poliitikuid. Nad püüdsid üheaegselt toetada mitut erakonda. Liikus kuulujutte, et Lembergs olevat andnud otseselt ümbrikus raha parlamendisaadikutele. Nii oli tal oma valimismasin – umbes 25 inimest, kes hääletasid, nagu tal vaja oli. Seda ei suudetud küll tõestada, aga usun, et täpselt nii see käiski. Nüüd on Lembergsil tihedam side Roheliste ja Talurahva Liiduga (Zaļo un Zemnieku savienība). Ametlikult on tal küll vaid väike regionaalne erakond Läti ja Ventspilsi Eest (Latvijai un Ventspilij), millel on Talurahva liiduga koostööleping. Kuid selle kaudu on tal võimalus istuda laua taga inimestega, kes osalevad valitsuse töös. Samal ajal on tal kukil korruptsioonisüüdistusega kohtuasi.

Aga kohtu alla on läinud vaid altkäemaksu võtjad. Või ka andjad?

Just praegu on kohtu all Läti Raudtee endine juht, kes peeti oma autos kinni miljoni euroga, mille oli talle andnud Eesti ärimees Oleg Ossinovski.

Kurioosumina tuleb muidugi märkida, et tegu on ühe erakonna juhi isaga.

Ta vahistati kaks aastat tagasi, aga selle ajaga pole õieti midagi toimunud. Tema naine pakkus, et ta võib maksta abikaasa eeluurimisvanglast väljapäästmise eest 400 000 eurot, aga hiljuti vähendas kohus kautsjoni 200 000-le. Nii et jah …

Läti iseseisvuse saavutamine 100 aastat tagasi oli mõnevõrra keerukam kui Eestis: siin võitles õige mitu armeed ja ka lätlased võitlesid mitmel poolel. Kuidas seda komplitseeritud olukorda Läti Vabariigi 100. sünnipäeva puhul käsitletakse?

Eks akadeemilisi arutelusid ja konverentse ikka toimub. Aga laiemat käsitlust on olulisem vähem.

Või ka hilisemad perioodid viimasest sajast aastast. Lätis oli kunagi ju ka arvestatav juudi elanikkond. Või on Läti ühiskond nendest aruteludest väsinud?

Ma arvan, et ei ole väsinud, sest arutlema pole üldse hakatudki. Ehkki mõned intellektuaalid neid arutelusid ootavad, ei meeldi lätlastele meenutada ajaloolisi rahvuslikke traumasid. Kuid on muid arenguid. Viimase holokausti mälestuspäeva ajal näiteks tulid Rumbula metsa, kus hukati ühe päeva jooksul vist tuhatkond inimest, väga paljud lätlased ja panid sinna mälestuseks küünlaid. Täiesti rohujuure tasandi initsiatiiv, mis ei olnud seotud ühegi organisatsiooniga. Tuldi kohale Facebooki sündumusekutse peale. See oli huvitav ühiskondlik areng ja ma arvan, et selliseid mitteformaalseid, mitteriiklikke asju tuleb ajaloo keerukust puudutavates küsimustes veel.

Kas on veel teemasid, mis Läti 100. aastapäeva valguses vääriks rohkem käsitlemist?

Üks selline teema on kindlasti lustratsioon. KGB arhiive ju ei avatud ja kaastöötajate nimesid ei avalikustatud. See on endiselt raske koorem kanda, sest paljud neist töötavad poliitikas ja mõjutavad ühiskonda. Need inimesed lihtsalt ei räägi oma minevikust. Mõned neist on muidugi ka väga kõrges eas. Samas süüdistatakse paljusid poliitikuid juba ka selles, et nad kuulusid mitte parteisse, vaid selle noorteorganisatsiooni, komsomoli.

Milline oleks Lätis õiglane viis selle küsimuse käsitlemiseks?

On ju olemas edukas näide – Saksamaa. Lustratsiooni meenutatakse Lätis sageli ja on inimesi, kes kirjutavad, et tuleb avada arhiivid ja kahetseda. Ma arvan, et küsimus ongi mingis ametlikus ja avalikus kahetsemises Nõukogude ajal toimunu pärast.

Eestis kõlab tihti retoorika, et oli okupatsioon ja okupeerisid venelased.

Ja meie olime lihtsalt ohvrid ega puutunud asjasse. Ma arvan, et okupatsioonist rääkimine on paljudele lätlastele lihtsalt kaitsekilp, et sellest kõigest mitte rääkida. Ometi läti ühiskond ju tegi koostööd Nõukogude režiimiga. Me peame mõistma selle koostöö mehhanisme ja seda, kuidas see meid mõjutas. Ja ma ei mõtle 1940-50ndaid, vaid ka näiteks 1970ndaid aastaid. See oli kollaboratsioon valitseva režiimiga. Hiljuti kirjutas [Vene teatrilavastaja Kirill Serebrennikovi vahistamise kohta] ühe pika essee Ivan Võrõpajev. Me tõlkisin selle läti keelde ja meie kultuuriportaal Satori avaldas selle. Väga palju lätlased lugesid ja arutasid seda teksti. Võrõpajev kirjutab vajadusest Venemaal kommunistlik minevik kriminaliseerida. Ta kirjutab, et praegu Venemaal toimuv on väga seotud selle riigi kommunistliku ajalooga. Ta kirjutab niisamuti lustratsioonist ja sellest, et Venemaa saab vabaks alles siis, kui selle nabanööri läbi lõikab. Me oleme Venemaa ja tema probleemidega väga seotud. Me ei asu temast kuigi kaugel. Ma ei mõtle vaid geograafiat. Ma mõtlen kultuuriruumi sidemeid.

Kas läti ühiskonnas on tendentse, mille puhul teile tundub, et need on nõukogude perioodi ühiskondliku mõtteviisi jätk?

Me kohaneme väga vaevaliselt olukorraga, et inimestel ongi erinevad seisukohad. Me arvame endiselt, et on ainult üks õige viis, kuidas midagi teha ja ühiskonda ehitada. Arvame endiselt, et probleemide lahendamisega, haigetele ja vaestele raha andmisega peab tegelema riik ja valitsus, mitte ühiskond. Meie ühiskonnas leidub väga vähe isiklikku initsiatiivi. Lätlaste erakonnaliikmesus on üks Euroopa madalamaid. Lätis on erakondi, millel on paarsada liiget. Mõnedel vanadel olijatel ulatub see arv ka tuhandetesse, aga need pole ju aktiivsed liikmed, nad lihtsalt on kunagi liitunud. Meile ei meeldi osaleda poliitikas, sest me arvame, et erakonda kuulumine on räpane värk, sest ka parteisse kuulumine nõukogude ajal oli seda. Sest ega Kommunistlik Partei olnud ju mingi erakord lääne demokraatia mõistes, vaid inimeste kontrollimise mehhanism, millega sai peale suruda teatud ideoloogiat.

Millises seisus on Lätis vasakpoolsus?

Meil ei ole klassikalisi vasak- ja parempoolseid poliitikuid. Ja enam ei ole neid vaja ka. See muutus on toimumas igal pool, mitte ainult Lätis. Tavapärane erisus vasak- ja parempoolse poliitika vahel on möödanik, erimeelsused kerkivad teiste probleemide ümber.

Millised mõjud tänapäeva Lätis pärinevad 1990ndatest?

Kõik mõjutab kõike, asi pole ainult konkreetses ajalooperioodis. On näiteks teatud inimrühm, kes teenis oma raha suuresti 1990ndatel – erastades ja erastatut edasi müües. Nad teenisid raha ka mitte kõige korrektsemal viisil. Tollal toimus palju kriminaalset, ka äris. Praegu on nad rikkad inimesed. Muidugi nad mõjutavad väga erineval moel Läti ühiskonda ja poliitikat. Sellepärast üldiselt ei arvata Lätis rikastest inimestest hästi. Öeldakse, et puhaste kätega raha ei tee.

Millisena paistab Eesti Lätist vaadatuna?

Te vist olete igapäevaelus palju praktilisemad. Leiutate uusi lahendusi, eriti digivaldkonnas.

Arvan, et meie oleme rohkem mures oma rahvusidentiteedi pärast, et Eestis sellest ehk nii palju ei räägita. Me räägime siiamaani, mida tähendab olla lätlane, kuidas me peame ellu jääma, kuidas me peame säilitama oma keele. Me oleme väga mures läti keele puhtuse pärast. Kardame endiselt vene või inglise keele mõju oma keelele. Ma räägime väga palju arvudest. Kui palju meid on, kui palju meist sünnib välismaal, kui paljud elavad veel Lätis, palju meil lapsi on, kuidas saada rohkem lapsi. Lätlastele vist lihtsalt meeldib elada hävimisohus.

Miks?

Inimestele meeldib oht. See annab adrenaliini. Karta on ju huvitav. Miks meeldib inimestele kihutada kiire autoga või hüpata alla kaljunukilt? Muidu võiks ju lihtsalt elada ja elu nautida, aga tulevikku karta on huvitavam.