Lause ?Enamus otsustab? kriitika

CARL SCHMITT, Saksa keelest Nele Lopp

Selle lause tahtis Friedrich Naumann paigutada demokraatliku printsiibi ja demokraatliku meelsuse väljendajana põhiseadusesse, mis tema meelest kujutas endast rahva katekismust. Weimari Vabariigi põhiseaduse tekst seda lauset ei sisalda. Küll aga oleks vahest otstarbekas meelde tuletada, et lause ise on mitmetähenduslik ja ebaselge:

1. Lauses ?Enamus otsustab? tähendab sõna ?otsustab? mingi asja hääletusel üksnes ühe asjakohase võimaluse formaalset eelistamist teisele, valimiste korral aga valitud isiku kindlaksmääramist. Asja hääletusel otsustab enamus sel moel, et vastab kindlas sõnastuses esitatud küsimusele kas ?jah? või ?ei?. Lause ?Enamus otsustab? väljendab niisiis üksmeelt selles, et küsimuse lõplik vastus on vastavuses antud häälte enamusega. Kas seejuures konkreetses asjas ka tegelikult otsus langetatakse, sõltub lihtsa ja alternatiivi sisaldava küsimuse õigsusest ja võimalikkusest.

2. Sõltuvus küsimuseasetusest toob kaasa selle, et õigupoolest otsustab häälte arvuline enamus vaid erandjuhul. Asjassepuutuv otsus peitub tihtipeale juba asetatud küsimuses endas. Kui aga rahva tahe aeg-ajalt kõikevõitvas aklamatsioonis ja otsusekindlas avalikus arvamuses avaldub, pole sel salajase hääletuse ja enamuse statistilise tuvastamise protseduuriga midagi pistmist. Sellistel juhtudel pole isegi alati kindel, kas tagantjärele korraldatud salajane hääletus annakski sama tulemuse, kui too rahva tahte vahetu vallapääs ja väljendus. Sest avalikku arvamust kannab üldjuhul vaid rahva aktiivne ja poliitiliselt huvitatud vähemus, samas kui suur enamus hääleõiguslikke kodanikke ei pruugi poliitikast üldsegi huvituda. Et nood aga, kellel puudub poliitiline tahe, otsustaksid nende asemel, kel säärane tahe on ? see pole hoopiski demokraatlik ning enamgi, oleks poliitilise põhimõttena vägagi kummaline.

3. Kui väitsime, et küsimuse esitaja võimuses on küsimuse sõnastusega määrata tegelikku otsust, siis polnud see mõeldud üksnes psühholoogiliselt; küsimuseasetuse mõju ei tulene pelgalt hääletuse ajahetke valikust või siis võimalusest leida sugestiivseid sõnastusi, mis võivad vastust juba eelnevalt sisaldada ja ennetada. Need on massipsühholoogia tehnilised küsimused, mis jäävad siinkohal kõrvale. Me ei kavatse siin rääkida ka sellest, et hääleõiguslike koguhulk pole tihtipeale piisavalt informeeritud, et neil puudub tarvilik asjatundmine ja otsustusvõime jne. Just seda vaatepunkti ei tohiks demokraatias mingil juhul määravana esile tuua, kuna demokraatliku riigi eeltingimuse kohaselt on rahvas võimeline langetama igasugust poliitilist otsust. Spetsiifiliselt poliitiliste, rahvast kui tervikut puudutavate küsimuste puhul, iseäranis seoses sõbra ja vaenlase eksistentsiaalse eristamisega, peavad otsustaval silmapilgul tehniline informatsioon ja tehnilise kompetentsi detailid olema pädevate ja vastutavate tehniliste asjatundjate poolt läbi töötatud; neid ei saa käsitleda hääleõiguslike isikute mass; aga need ei kujutagi endast küsimuse tõeliselt poliitilist aspekti. Küsimuseasetusest sõltumise tegelik põhjus peitub pigem selles, et suurem osa hääleõiguslikest püüab üldiselt otsustamise suhtes passiivseks jääda ja otsustamisest üldse hoiduda. Sellega ei seletu üksnes mittehääletanute suur arv, mille üle sageli kurdetakse, vaid eelkõige ka antud häälte enamuse puhul tõendust leidev tendents vastata minimaalset asjakohast otsustamist nõudval viisil.

Sellest on järeldatud, et otsese demokraatia meetodid on kas konservatiivsed või koguni ?reaktsioonilised.? Tegelikult pole salajasel hääletusel osalevate kodanike enamus ei reaktsiooniline ega progressiivne, vaid lihtsalt mittepoliitiline ning püüab seetõttu tegelikust otsustamisest hoiduda, vastates vältimatult minimaalset otsustamist nõudval viisil. ?Jah?, millega prantsuse kodanlased Napoleoni-aegsetel rahvahääletustel vastasid, seletub valitsuse valimismõjutustest üsna sõltumatult sellega, et õigupoolest oldi vastamisi sündinud faktiga, kus otsus oli juba langenud. ?Ei? oleks siin tähendanud ettearvamatute tagajärgedega uut poliitilist otsust; lihtsam oli öelda ?jah? ning seetõttu enamus seda ütleski. Ümberpöördult ?veitsi referendumite puhul: kui seadusandliku uuendusettepaneku suhtes vastab enamus ?ei?, siis tähendab see ?ei? siin minimaalset asjakohast otsustamist, sest sellega jääb igal juhul asjade seis samaks, s.o. küsimus jääb vanaviisi ? otsus, mille ?otsustav? väärtus on silmanähtavalt madalam kui muudatust esile kutsuva otsuse puhul.

4. Salajase hääletuse meetod muudab hääleõigusliku kodaniku isoleeritud eraisikuks ning võimaldab tal avaldada oma arvamust erasfääri hülgamata. Liites kokku eraisikute privaatsed arvamused, pole tulemuseks ei tõelist avalikku arvamust ega ehtsat poliitilist otsust. Eraisikutelt selliseid otsuseid oodata oleks vahest koguni sobimatu.

5. Ka arvuliselt ei saa niisama lihtsalt väita, et ?enamus otsustab?, juhul kui tulemuse määrab antud häälte enamus. Pigem on tihtipeale nii, et tegelikult määrab tulemuse vaid väike osa. Kui hääletusel osalenud sajast hääletab 48 poolt ja 48 vastu, siis aritmeetiliselt tühistavad need pooled teineteise ning otsuse langetavad juurdetulnud 4 isikut sajast. Paljudeks parteideks killustunud elanikkonna puhul on sellel oluline asjassepuutuv tähendus, sest mitte kõik parteid ei tunne võrdväärset huvi otsustamisele pandud küsimuste vastu. Nii näiteks võib koolide usuõpetuse küsimuse otsustada väike üürnikepartei, mille liikmed hääletavad taktikalistel kaalutlustel ühe või teise usuõpetusest huvitatud partei poolt, mõne välis- või majanduspoliitiline küsimuse aga otsustab omakorda partei, keda eelkõige huvitab usuõpetus jne. ?Enamus otsustab? niisiis tegelikult üksnes kõikide hääletajate täieliku ühetaolisuse korral.

6. Kui enamus pole muud kui salajasel hääletusel antud häälte liitmise tulemus, siis võib sama hästi öelda: ?Enamus ei otsusta.? Tegelikult on seesugusel enamuse statistilise tuvastamise meetodil tähendus üksnes osaliselt õigustatud ja piiratud mõjuga poliitilise instrumendina, et tagada kõikide kodanike osavõttu riigielust. Ometi ei tohi silmist lasta, et on olemas üks demokraatia liik, nimelt parlamentaarne demokraatia, mis ongi huvitatud sellest, et teatavad vastuolud jääksid varjatuks ega päädiks otsustamises. Siin võib enamuse tuvastamise protseduuri rakendada sobiva ja soovitud abinõuna poliitilistest otsustest hoidumisel või nende edasilükkamisel. Poliitiliselt võibki teinekord osutuda targemaks mitte otsustada ja kasutada niinimetatud enamusotsustamist just säärasel viisil. Sel juhul kuuluks lause ?Enamus otsustab? aga juba teatud poliitiliste süsteemide arcana hulka, mille käsitlemine väljub ?riigiõiguse? raamidest.

 © 1993 Duncker & Humblot GmbH, BerlinTõlgitud teosest ?Verfassungslehre? (1928), lk. 278 ? 282.