Lennuka lapitekiga paratamatu kollapsi poole

„Lokaalravitsuses“ pannakse paika, kuidas elu Maal on üldse tekkinud ja sama kindlameelselt lükatakse ümber darvinistlik evolutsioonikäsitlus.

LAURI LAANISTO

„Tänapäeva Eesti kultuuri poliitikat võiks lühidalt iseloomustada kahe sõnaga: inertsus ja nihilism. Inertsuse all pean ma silmas teatavat algatusvõimetust, iseliikumise puudulikkust, soovimatust midagi ette võtta ilma välise surveta – seejuures aga veeretakse vaikselt ikka kuhugi edasi, või tagasi, või niihästi edasi kui tagasi, sest kes seda suunda ikka täpselt teab. Nihilism on inertse seisundi intellektuaalne väljendus, kramplik kalduvus eitada iga suuremat ideed, püüd klammerduda väheütlevate faktide, lihtsakoeliste tõestuste ja primitiivsete veendumuste külge, mille ainuke voorus näib olevat see, et neid peetakse „tõsikindlaks“.“¹

Nii algab Hasso Krulli arvustus Valdur Mikita raamatule „Lingvistiline mets“. Kui asendada selle tsitaadi esimeses lauses „kultuur“ sõnaga „poliitika“ (ja vahest võib sealtsamast ka kohamääratluse Eesti maha tõmmata), siis klapib see mõte tõenäoliselt päris hästi Kaupo Vipi arusaamadega olukorrast nii Eestis kui küllap ka terves maailmas. Globaalsetes võimukoridorides ollakse kinni business as usual’is, millest väljamurdmine või millele vastuastumine näib olevat lootusetu üritus, kuna kahtlejatele tuisatakse näkku ohjeldamatul hulgal progressile viitavaid statistikuid, vastandajad tembeldatakse aga otsemaid marginaalseteks ullikesteks, kes elavad oma fantaasiamaailmades.

Kui nüüd pisut provotseerida, siis seda sorti ullikeste sekka Vipp formaalselt ju klassifitseerubki. Autor elab perifeerses Torgu kuningriigis (millele on kõnealune teos ka pühendatud), on vähemalt mingilgi määral loobunud ainelise karjääri ambitsioonidest (kirjutamise ja rahateenimise vahel on Eesti suurust arvesse võttes kindlasti tugevapoolne lõivusuhe), on võtnud pähe kuulutada maailmale selle peatset ja vältimatut kokkukukkumist ning kutsub meeleparandusele. Kõik apokalüptilise mõtteviisiga ullikest määratlevad nii-öelda kohustuslikud linnukesed on kirjas …

Tõsi, Vipp ei ennusta kuupäeva ja piiblitsitaadi täpsusega, millal maailm otsa saab, ega paku välja ulmesse kalduvaid stsenaariume tulnukate või zombide põhjustatud apokalüpsisest, nagu tema klassifikatsioonikaaslased enamasti. Samamoodi ei paku ta relva- ja konservipõhist maailmalõpujärgset ellujäämisõpetust, et ehita endale ja oma lähedastele punker ja tassi see relvi, kütust, kuivaineid ja konserve triiki täis. Üksnes meeleparanduse meetmetena viitab ta küllaltki tavapärasele patususele – küll siiski inimese ahnusele ja hoolimatusele, mitte omasooiharusele ja selle seadustamisele, mis põhjustavat nii orkaane² kui ka üleujutusi.³

Vipp vastandub maailmapoliitikale ja globaalmajandusele sisuliselt hoopis teise nurga alt ja väga palju ühist eelmainitud ullikestega tal tegelikult pole. Ta kirjutab: „Igaüks, kes väidab end olevat ekspert globaalkollapsi-järgse ellujäämise ja hakkamasaamise osas, peab kas valetama või siis omama salajast ajamasinat“ (lk 233). Füüsikat, bioloogiat, semiootikat, usu-, majandus- ja sotsiaalteadusi tõsiteaduslikus laadis sünteesides konstrueerib Vipp elu olemusliku raamistiku, senise arengukäigu elu tekkimisest kuni kõrgtsivilisatsioonini. Kirjeldades neid vabadusastmeid, valikusurveid, semiootilisi võrgustikke ja termodünaamilisi paratamatusi, mis elu toimlemist limiteerivad ja seeläbi ka teatud kindlatele radadele suunavad. Põhiliselt siis tarbimisrajale. Mida arenenum on organism, seda rohkem ja kvaliteetsemat energiat ta tarbib ning seda rohkem tekib maailma juurde entroopiat. Ja kui energia saab otsa või entroopiat saab liiga palju, siis käib krõps ja …⁴

Aastal 2012 esmakordselt ilmunud „Globaalpohmeluse“ (GP) mõtteline järg „Lokaalravitsus“ (LR) on paljuski kirjutatud rahva tungival soovil – see on kirjas nii raamatu tagakaanel kui ka sissejuhatuses. Eks see nii ole, et kui juba kollapsit kuulutada, siis oleks igati vastutustundlik ka abinõud välja pakkuda. Küllap on seda GP lugejad ka nõudnud. Kollaps, mida Vipp kirjeldab, pole nimelt mitte hollywoodlik totaalne ja kõikjal simultaanselt aset leidev suurejooneline maailmalõpp, vaid koosneb paljude elutahkude allakäigutreppide (hävingu)astmetest, mille vältimine on lokaalsel tasandil kogukondlikkust arendades (sensu Vipp) vähemalt teatud tasanditeni igati võimalik. Maailma pangandussüsteemid võivad ju kokku kukkuda, ent kohalikul tasandil saab sellest hoolimata kauplemine ikka edasi käia. Just seda sorti lokaalseid naturaalmajanduslikke hoobasid LRis propageeritaksegi.

Raamatus pakutud lahendused globaalpohmelusest ülesaamiseks on äärmiselt konkreetsed ja praktilised. Need on esitatud selgelt, vormistatud paljuski nagu eneseabiraamatutes punktidena, kus igale probleemile pakutakse välja sirgjooneline lahendus. Alates sellest, kui suur peaks olema üks kogukond, mis jätkusuutlikult hakkama saab, kuidas tuleks lahendada sellises kogukonnas õigusemõistmine, kuidas kogukonda juhtida, milliseid ressursiladustamise süsteeme rakendada, kuni selleni, kuidas saada üle ühisomanditragöödiast, suhete pingestumisest, kogukonna­sisesest JOKK-skeemitamisest ja muust argisest, mida ühes semi-postapokalüptilises külaühiskonnas küllap ette tuleb. Näiteks soovitab ta juba praegu proovigrupi kokku panna, et siis, kui vaja, oleks olemas nii teadlikkus kui ka valmisolek.

Eelmises lõigus kirjeldatud lokaalravitsuse osa moodustab raamatust siiski pelgalt veerandi, raamatu teise osa „Võimalused ehk ravikava“. Sellele eelneb raamatu esimene osa „Eeldused ehk haiguslugu“, 170 lehekülge kirjeldust ja analüüsi, miks asjad on nii, nagu need on, ja miks need seepärast ka nii lähevad, nagu minema peavad, ehk ülevaade globaalpohmeluse haigusloost. Erinevalt GPs kirjeldatud tööstuspõhise maailma naftasõltuvusest on LRi teoreetilises aluses lähtutud aga lausa elu tekkest enesest.

Kaks poolust, s.o üdini teoreetiline elu arengu ja sellega kaasnevate biofüüsikaliste probleemide kirjeldus ning vägagi praktilised ning sootsiumi tasandil rakendatavad nõuanded probleemide leevendamiseks, erinevad ka stiili poolest. Kui teoreetilises pooles on tõsi- ja kõvateadust refereeritud küllaltki neutraalses stiilis, siis ravikava on kirjutatud kohati nii emotsionaalselt, et jääb mulje, nagu loeks mingit päevakajalist manifesti (à la „Meie tänane majandustegevus näib oma ressursibaasi lammutamist kohati lausa oma sihiks pidavat. Taolise iseloomuga tegutsemise üheks näiteks sobib tänane Eestimaa metsade majandamine, mis näeb välja kui viimase võtmine olukorras, kus homset ei eksisteeri“, lk 173).

Kontrastis pole ju iseenesest midagi halba, kuid selle raamatu stiliseeritud polaarsus vaid rõhutab seda, mis selle raamatu lugemise juures häirib: osad ei moodusta sidusat tervikut ja ühelt teisele üleminek eeldab kuristikuväärilise katkestuse läbimist. Mind valdas seejuures üsna ületamatu pidetuse tunne ning ma ei suutnud oma lugemismõtetes pärast seda enam kuidagi ots otsaga kokku tulla. Kui kollaps on käes – ja Vipi sõnul on see vältimatu –, siis kõlbab LRi esimene osa heal juhul plotskite keeramiseks. Võib-olla on põhjus selles, et GP jäi mul omal ajal pooleli (LRi sissejuhatuses sedastatakse, et GP lugemine on LRist arusaamise eeldus).

See, et ma mõned aastad tagasi GP lugemisega kuigi kaugele ei jõudnud, ei tulenenud otseselt raamatu sisust, vaid eelkõige vormist: silmakriipiv ja poolikuks jäänud küljendus, loetamatult vormistatud joonised ja tabelid, korrastamata viited jms.⁵ LR on vormistuse poolest GPst küll tublisti parem: jooniseid ja tabeleid on suurusjärgu võrra vähem. Kuigi, jah, need üksikud graafikud LRis kannatavad samuti ebaõnnestunud toonivaliku all (värviline joonis on joonelt mustvalgena ära trükitud, lk 16) või on jäänud poolenisti tõlkimata ja loetav vaid kotkasilmseile (lk 152). Vormistuslikud puudujäägid nagu topeltmarkeeringud, vusserdamine taksonoomiliste nimedega, puudulik või vigane viitamine jms ei tule kasuks ei lugemissujuvusele ega teksti ülesehituse hoomamisele, tekstist arusaamisele ega sellest tulenevalt ka teose pädevusele.

Mihkel Kunnus nimetab oma arvustuse pealkirjas LRi „häirivalt veenvaks raamatuks“,⁶ kuid minu puhul jäi LR, eriti selle esimene osa, häirivalt ebaveenvaks paljuski autori vormistusvaliku tõttu. LR on miskipärast vormistatud referaadina (nii nagu ka GP), kus viitamine on poolik ja vildakas ja kus seepärast on ka võimatu eristada refereeritavatest allikatest pärinevat Vipi enda mõttearendustest. Sageli puuduvad tekstis mainitud viited ka peatüki lõpus kirjanduse loendites. Algallikate hämarolu tekitas minus väga suurt nördimust, kuna muu hulgas pannakse LRi esimeses osas näiteks paika see, kuidas elu Maal on üldse tekkinud, ja pealtnäha sama kindlameelselt lükatakse ümber darvinistlik evolutsioonikäsitlus. Ja kui siis hakkasin tekstist järge ajama, kust pärinevad need argumendid, mida eelmainitud teadusrevolutsioonide läbiviimiseks kasutatakse, siis oli küll tunne, et mulle ollakse midagi võlgu …

Esimese osa esimeses peatükis „Teleoloogiast elu tekkeni“ kirjeldab autor, kuidas elu on tegelikult tekkinud, ja räägib juurde ka sellest, et elul on siiski olemas lõpp-põhjus ehk teleoloogilises mõttes eesmärk (termodünaamilise tasakaaluseisundi saavutamine Maa süsteemis) ja et selle üleilmse eesmärgi poole liiguvad (seejuures järjest oma energiakasutust maksimeerides) kõik elusorganismid Maal. Nende kahe teema põhjal sedastab ta peatüki lõpus (lk 42) aga hoopis lootusrikkalt, et inimene on võimeline oma vaimse potentsiaaliga mässama iseenda olemuse vastu ja ka kogu universumi eesmärgi vastu (saavutada termodünaamiline tasakaaluseisund Maa süsteemis): „Universumi „teleoloogilisusest“ hoolimata näib, et loodusseadused ei välista meie võimalust taanduda jätkusuutlikumaks vähemalt „lokaalravitsuse“ kaudu (mis siis, et universumi elueaga võrreldes saaks seegi vaid ajutine olla).“

Niisiis väidab Vipp, et kogu elusloodus liigub paratamatult kollapsi suunas, sest elule justkui universaalselt iseloomuliku energiatarbimise maksimeerimise vastu saada ei ole võimalik. Sellele vaatamata on inimene tema meelest aga võimeline seda tendentsi rühmavaliku abil pidurdama, nii et maailm jääb vähemalt mõneks ajaks siiski alles. See on tohutult ambitsioonikas mõte! Aga, jah, kui lokaalsel tasandil oli võimalik end Nõukogude ikke alt üheskoos välja laulda, siis vähemalt teoreetiliselt võiks ju oletada, et samasugune „vabaksmõtlemine“ on võimalik ka füüsikaseadustest? Eeldada, et inimene on võimeline toimima ülejäänud loodusest eraldi, on siiski vastuolus LRi struktuuriga. Mis mõte on neid eluslooduse arengu eeldusi, alates päris elu tekkimisest, siis üldse kirjeldada ja selle põhjal paratamatusi ennustada? See vastuoksus on üks peamisi, miks katkestuse kuristik LRi osade vahel ületamatuks jäi.

Vastuolulist, ebaloogilist ja spekulatiivset leidub LRi esimese osa esimeses peatükis veel hulgaliselt. Vipp tutvustab seal uut elutekke teooriat, mille kehtivusse ta näib lõpuni uskuvat: „2014. aasta lõpus jõudis sensatsioonina avalikkuse ette Massachusettsi Tehnoloogia­instituudi biofüüsiku Jeremy Englandi uus teooria elust kui dissipatsiooni survel käivituvast kohastumuslikust isekorrastumisest. Erinevalt eelkäijaist suutis tema luua toimiva matemaatilise mudeli, ühendamaks evolutsioonilise molekulaarbioloogia, mitteorgaanilise keemia ning füüsika ühtseks elu tekkimist kirjeldavaks selgituseks. Varasemad elutekke hüpoteesid kõnelesid meile ürgsupist, välgulöögist ning suure hulga uskumatult õnnelike asjaolude juhuslikust kokkusattumusest. Aga Englandi teooria jätab elu tekkimisel juhuslikkusele sama vähe ruumi kui ümara kivi allamäge veeremisel. Pigem on elu teke selles käsitluses fundamentaalsete loodusseaduste toimimise paratamatu tagajärg, mateeria eksistentsi „kõige kergema vastupanu tee“ meie universumi tingimustes. Teooria näitab, kuis molekulide grupid iseorganiseeruvad viisil, mis lubab neil efektiivsemalt hajutada ümbritsevas keskkonnas leiduvat seostuvat energiat. Aja jooksul suudavad sellised süsteemid üha kasvatada oma võimekust energia käsitlemisel, muutudes seejuures oma organiseerituse iseloomult järjest sarnasemaks elusainele“ (lk 26).

Tegelikult ilmus see artikkel augustis 2013. Väita, et tegemist on sensatsioonilise kirjatööga ja et „Englandi eluteooria on nüüd akadeemilistes ringkondades käivitanud jutud mitte lihtsalt ilmselge uue nobelisti ilmumisest, vaid täiesti uudse, Darwini-järgse bioloogiaepohhi loomisest – nii nagu Einsteini teooriad lõid täiesti uue, Newtoni-järgse epohhi füüsikas“ (lk 32) on täiesti spekulatiivne. Englandi 2013. aasta artiklile on peaaegu viie aasta jooksul viidatud vähem kui 200 korda. Kas tegu on ikka sensatsiooniga, kui selliseid artikleid, millele viie aasta jooksul vähemalt 200 korral viidatakse, ilmub eluteadustes iga kuu mitu tosinat? Loomulikult ei peegelda viidatavus mingis ajavahemikus ilmtingimata ühe teadustöö revolutsioonilisust, ent Vipp ise just selle nurga alt Englandi töö pöördelist tähtsust rõhutab.

Ka Kunnus kirjutab oma eelosutatud arvustuses Englandi elulookirjeldusse Nobeli auhinna sisse juba samasuguse paratamatusena kui termodünaamika seaduste kehtimise. Aga kui siis otsida neid „akadeemilistes ringkondades käivitunud jutte ilmselge uue nobelisti ilmumisest“, siis mina suutsin üsna põhjaliku guugeldamise peale leida vaid üheainsa blogipostituse,⁷ mille autor on ühe Californias asuva tehnikumi loovkirjutamise õppejõud ja kus kirjanduslikult poeetilises ülevõllivaimustuses Englandile seda auhinda pakutakse – kusjuures tingimusel, et Englandi teooria ikka tõeks osutub.

Vähemalt siiani ei ole Englandi teooria veel tõestamist leidnud, kui välja arvata tulemused, mis on saadud suletud virtuaalsetes ruumides läbi viidud matemaatiliste simulatsioonidega, mille pinnalt on suuremal skaalal ja materiaalse maailma kohta veel võimatu üldistusi teha (nii väidab ka England ise oma 2013. aasta artiklis). Pisukest skepsist Englandi teooria raudkindla kehtivuse suhtes võiks tekitada kas või asjaolu, et analoogilisi mudelsüsteeme rakendades on jõutud dissipatsiooni ja elu tekke paratamatuse osas ka vastupidiste tulemusteni.⁸ Arvestades, et elu on Maal tekkinud täpselt ühe korra – pärilikkusaine on terves eluslooduses üks ja seesama – ja kõiksugu „sensatsioonilised“ uudised arseenipõhistest eluvormidest jms on osutunud eksituseks või pettuseks, siis on väga raske uskuda, et elu tekitajaks võiks olla universaalne füüsikaline alusprotsess, mis „jätab elu tekkimisel juhuslikkusele sama vähe ruumi kui ümara kivi allamäge veeremisel“. Elu tekke senine ainukordsus annab ikka pigem tunnistust just „suure hulga uskumatult õnnelike asjaolude juhuslikust kokkusattumisest“, kuid mingit teaduslikult kriitilist arutelu elu tekke teooriate kohta LRist ei leia.

Edasi seostab Vipp Englandi elu tekke teooria termodünaamika n-ö neljanda seaduse ehk maksimaalse võimsuse printsiibiga, mille kohaselt on iga elusolendi⁹ huvides maksimeerida temani jõudva energia hulk: „Kui iga elusolendi toimimist kirjeldada lühiduse huvides „toormed sisse, reostus välja = energia sisse, entroopia välja“, siis vastava energiavoo kvantiteedist (rohkem sisse, rohkem välja) sõltub iga elusolendi toimimise suhteline edukus. Energiavoogude dissipeerimiseks end teistega võrreldes edukamalt organiseerinud, st ennast läbivat võimsust maksimeerida suutnud mateeriatompe hakkab samades tingimustes sagedamini ilmuma“ (lk 29). Niisiis ei vii elu arengut edasi mitte need tavapärased valikumehhanismid, millest lähtuvalt elusloodust üldjuhul teaduslikult uuritakse, vaid maksimaalse võimsuse printsiibi kehtestamise aristotellik lõppeesmärk ehk telos (lk 33 ja edasi).

Taas tundub Vipi lähenemine tasakaalust väljas olevat. Alfred Lotka peaaegu sada aastat tagasi välja pakutud maksimaalse võimsuse printsiipi ei peeta sugugi nii üldkehtivaks, kui Vipp selle väidab olevat.¹⁰ Nii Lotka kui hiljem ka Odum on sedastanud, et kui see printsiip toimib, siis tõenäoliselt raku tasandil. Kuid Vipp analüüsib selle kehtivust organismi, aga ka ühiskonnagruppide tasandil (kuni firmade ja riikideni välja), kus dünaamika lähtub sootuks teistest seaduspäradest ja jõududest. Oletagem, et maksimaalse võimsuse printsiip kehtib taime rakkude puhul, kuid on küllalt ilmne, et taime kui tervikorganismi puhul see ei kehti. Või kui kehtibki, siis pole see siiani evolutsiooni käigus miskipärast üldse realiseerunud. Kõige lihtsam, kuid võib-olla koduseid pingestav viis seda eksperimentaalselt kontrollida on niisugune. Taim saab teatavasti energiat valgusest ja selle energia töötlemiseks on tal tarvis ka vett ja mineraalaineid. Võtke oma toataimed, toppige neile potti nii palju väetist ja vett, kui mahub, ja valgustage neid ööpäev läbi kasvulampidega. Õige pea tuleb teil arvatavasti hankida uued toataimed, sest olemasolevad ei hakka teps mitte maksimaalse võimekuse printsiibi kohaselt endast ohjeldamatul hulgal energiat läbi ajama, kuigi ressursse on juurega segada, ning endast koopiaid tegema, vaid nad lihtsalt surevad.

Seega ei kanna mitte kõik organismid endas teleoloogilist lõppeesmärki tarbida nii palju energiat, kui vähegi võimalik. See kehtib vahest mobiilsete organismide ehk loomade puhul, kes saavad ruumis ressursside ilmnemisest lähtuvalt operatiivselt ümber paikneda. Kuigi viimase paarikümne aasta jooksul, eriti just makroökoloogias, on püütud just organismi tarbitava energia, kehasuuruse ning kohasuse alusel tuvastada üldkehtivaid seaduspärasusi (eelkõige koondnimetuse metabolic theory of ecology all), ei ole see siiani väga hästi õnnestunud.

Teoreetilised suletud virtuaalruumis läbi viidud mudelsimulatsioonid on ennustanud ka siin tugevaid seoseid, kuid päris loodusest nendele kinnitust leitud ei ole. Ja sessiilsete organismide, näiteks taimede puhul ei näi need kohe üldse kehtivat. Sootuks teistlaadse, paikse eluviisi tõttu on need organismid pigem kohastunud energiavooge optimeerima, mitte maksimeerima. Näiteks kas või kõige tavalisemad Eestis kasvavad niidutaimed ei maksimeeri oma energiakasutust ka mitte meie suveperioodi täisvalguses (meil on ju teadagi võtta kehv, alatasa pilves ja vihmane suusailm), vaid kõige optimaalsemaks energianivooks on ligikaudu 60% täisvalgusest.¹¹ Taimed moodustavad teatavasti nii umbes 99,99% maismaal leiduvast elusainest ja nemad ei näi sugugi ressursikasutuse maksimeerimise printsiibist lähtuvat.¹²

Teaduslikku informatsiooni mis tahes nähtuse kohta on tänapäevaks akumuleerunud tavaliselt loetamatul hulgal ja Alexander von Humboldti või Francis Galtoni masti polümaat olla on võimatu. Seepärast ei saa ette heita – eriti teosele, millel (tõenäoliselt) puudub teaduslik ambitsioon, ent mis on äärmiselt ambitsioonikas kajastatud teemade haardelt – ammendava kirjandusülevaate puudumist. Ka Valdur Mikita puhub mis tahes Eestiga seotud teaduslikud faktid palju suuremateks mullideks kui Eesti ise või kohati ka terve maailm, aga kuna tema teoste eesmärk on pelgalt hea tuju tekitamine ja alternatiivi pakkumine õhtusele kanalkahestumisele, siis see ei häiri. GPs ja LRis sedastatakse seevastu tõsiteaduslikke tõsiasju, mis on rakendatud reaalse maailma nähtustele ja paljuski veel kindlasuunaliselt, viies paratamatute tagajärgedeni. Seepärast peaks nende teooriate esitus ja süntees olema ka teaduslikult pädev.

Peale kriitilise pilgu puudumise kahandab LRis esitatud maailmapildi veenvust ka argumentide valik, millega toetatakse teooriaid, millesse Vipp täiesti siiralt näib uskuvat. Probleeme seoses teksti ülesehitusega juba mainisin. Peale autori ja allikate mõtete eristamatuse on paha lugu ka tsitaatidega. Iga peatükki ja alapeatükki LRis ilmestavad motod kõiksugu suurmeestelt Voltaire’ist ja Dostojevskist kuni Kalevi Kulli ja sellesama Jeremy Englandini välja. Ka tekstis eneses leidub tsitaate omajagu, kuid kahjuks pole need varustatud viidetega. See läheb vastuollu viitamise tavaga ja, mis veelgi hullem, teeb teksti veelgi ebaveenvamaks.

Üks näide, passus leheküljelt 50: „Geneetilise informatsiooni puhul ei eksisteeri vastupidiselt tavaarvamusele lihtsaid ja selgeid seoseid DNA-sse kodeeritud sõnumi ning organismi ülesehituse vahel, olgu see siis ühe- või paljurakuline. DNA mõjutab pigem aminohapete asetust proteiinide ülesehituses. Samas, isegi enne kui see asetus lõpuni välja kujuneda on jõudnud, võib täheldada RNA modifitseerumisprotsessi algust täiendava elemendina raku kujunemisprotsessis. Seega isegi aminohapete lõplik täpne paiknemine proteiinimolekulide kolmemõõtmelises struktuuris ei ole raku uskumatult põimsas ülesehituses tingimusteta ette määratud. Harvardi geneetiku Richard Lewontini sõnade kohaselt: „Esiteks, DNA ei ole end ise reprodutseeriv, teiseks, ta ise ei tee üldse mitte midagi ja kolmandaks, organism ei ole tema poolt determineeritud.“ Eelnevast järeldub lihtne, kuid otsustava tähtsusega fakt: DNA ei sisalda eneses võtit iseenese interpreteerimiseks. Selles mõttes on temas sisalduv info, mida iga meie rakk eraldi kasutada oskab, meie endi jaoks ligipääsmatult suletud.“

Tegemist on paraku küllaltki sagedasti LRis esineva mõttekäigu ülesehitusega. Esmalt üldsõnaline vastandus, mis ei ole enamikul juhtudel rangelt võttes täpne. Tõepoolest, kui läbi viia näiteks juhusliku valimiga rahvaküsitlus, siis küllap võib selle tulemusena tõesti selguda, et enamik inimesi arvab, et DNAsse kodeeritud sõnumi ja organismi ülesehituse vahel on lihtsad ja selged seosed. Ent kui küsida selle kohta geneetikutelt, füsioloogidelt, arengubioloogidelt jm erialateadlastelt, siis vaevalt et keegi selle ülimalt naivistliku „tavaarvamuse“ kehtivust kinnitaks. Kuna antud kontekstis on tegemist ikkagi teadusliku argumentatsiooniga, pole rahva arvamus siinkohal oluline. Seetõttu jätab see ülelihtsustav vastandamine tavaarusaamadele õlgmehikese mulje. Just nimelt mehikese ja mitte päris mehe, kuigi, tõenäoliselt pole need arutlusvead LRis sihiliku loomuga, vaid põhjustatud maailma avastamise õhinast.

Järgmiseks see Richard Lewontini tsitaat, millega tehakse DNA ja tema tähtsus ikka üsna maatasa. Viidet selle tsitaadi allikale LRis ei ole. Juhtumisi tean, kust see tsitaat pärineb: see on võetud 1992. aastal avaldatud artiklist „Unistus inimgenoomist“,¹³ mis pole tegelikult teadusartikkel, vaid midagi arvamusloo ja raamatuarvustuse vahepealset ajakirjas New York Review of Books. Tolles kirjatükis kritiseerib Lewontin molekulaarbioloogia üht keskset printsiipi (selle kohaselt saab geneetilise info ülekanne matriitssünteesidel toimuda nukleiinhapetelt nukleiinhapetele ja nukleiinhapetelt valkudele, kuid mitte valkudelt valkudele ega valkudelt nukleiinhapetele), mille sõnastas DNA üks avastajatest James Watson aastal 1958.

Watson ja Lewontin olid (võib-olla on tänini) üsna tuliselt vaenujalal, kuna esimene kaldus äärmusesse „DNA määrab kõik“, Lewontin (tema tuntuima mõttekaaslasena ka Stephen Jay Gould) aga pigem äärmusesse „DNA ei määra midagi“.¹⁴ Too LRis ära toodud tsitaat ongi selle vaenu kulmineerumise üks tunnistusi. Mõtteavaldus, mis teaduslikus tekstis (loodetavasti) kunagi läbi ei läheks, sobib oma provokatiivsuse ja teravuse, vaieldamatult ka intellektuaalsuse poolest tuntud New York Review of Booksi väga hästi. LRis seevastu järelduvad Lewontini tsitaadist „lihtsad ja otsustava tähtsusega faktid“, kusjuures jääb ebaselgeks, kes need järeldused on teinud. Nii kandub see ülelihtsustav vastandamismudel omakorda üle järeldustele.

Keskendusin eespool oma kriitikas eelkõige LRi esimesele peatükile, seda mitmel põhjusel. Esiteks seepärast, et bioloogina on just see peatükk mulle kõige huvitavam. Kuigi, nagu eelnevast nähtub, ei ole ma sugugi päri, mida selles peatükis on öeldud, ega ka sellega, kuidas seda on tehtud, siis ometigi on seesugust sünteesivat käsitlust lugeda äärmiselt intrigeeriv. Teiseks seetõttu, et kuna raamatu temaatiline haare on vägagi lai, keskendusin sellele, milles ma ise end enam-vähem pädevana tunnen. Kolmandaks oli võimalik vaid ühele peatükile keskendudes seda veidi põhjalikumalt analüüsida. Oma kirjatükis olen lähtunud paljuski bioloogia teadusartiklite kollegiaalhindamise standardist. Võib vaielda selle üle, kas see on kohane, kuna Andres Tarandi kirjutatud Eesti Rooma Klubi saatesõnas pole LR määratletud mitte teadusliku, vaid populaarteadusliku teosena (lk 14). (Mida rohkem ma LRi loen ja sirvin, seda segasemad tunded mind valdavad, kuidas seda teost õieti määratleda.) Neljandaks, tegelikult olen ma Vipiga päris paljude LRis esitatud asjade puhul üldjoones nõus.

„Lokaalravitsus“ on igatahes mõtlemapanev raamat. Hoolimata sellest, et raamatus esitatud mõtted ja ideed, seda eriti raamatu esimeses osas, on teadusliku käsitluse kohta kohati ehk liialt lennukad ja meenutavad küllaltki meelevaldselt suvalistest kangatükkides kokku kortsitud lapitekki. Raamatu teises osas toodud praktilised juhised tulevase kollapsi tagajärgede leevendamiseks pakuvad vähemalt korraliku raamistiku, mis võiks anda igale tulevikule mõtlevale inimesele kätte süsteemse lähtealuse, kust edasi minna. Samamoodi annab DNA juhiseid, kuidas valke teha. Aga see, millal, kus ja kui palju valke toota, sõltub juba kohapealsetest oludest ning ka globaalse kollapsi lokaalravitsuses tuleb lähtuda eelkõige kohalikest oludest ja suhetest.

Lõpetuseks üks semiootiline vigur, mis on vaevanud mind juba aastaid. Empiirilistest kogemustest tean, et pohmelus on üks organismi madalseisu­hetki: kohe üldse ei taha ega jaksa midagi teha. Seejuures ei jaksa ega taha ka tarbida (kui, siis ainult vett). Kas pole globaalpohmelus äkki just see kõige parem seisund inimkonnale, kui ressursside ülekasutus on muutunud kriitiliseks? Tarbimine on pohmeluse ajal sisuliselt nullis ja süda valutab tehtud valede otsuste pärast. See oli viimane kord ja nüüd on aeg muutuseks ja meeleparanduseks, sisendavad vaim ja keha kahetsusega unisoonis. Kas ikka tasub seda seisundit üldse raviga leevendada? Või on GP järje pealkirjale tõesti nii küüniliselt lähenetud, et peetakse silmas seda ravitsust, mida leiab lokaalist?

1 Hasso Krull, Lugu mehest, kes kukkus oma sokiauku. – Vikerkaar 2013, nr 10.

2 http://www.independent.co.uk/news/world/americas/gay-people-hurricane-harvey-blame-christian-leaders-texas-flooding-homosexuals-lgbt-a7933026.html

3 https://www.theguardian.com/science/brain-flapping/2014/jan/21/how-same-sex-marriage-causes-floods

4 Viimsepäeva kella järgi on inimkonnal jäänud globaalse katastroofini veel kaks ja pool minutit: https://thebulletin.org/clock/2017

5 Põhjalikuma loendi GP vormilistest puudujääkidest (sh koos Kaupo Vipi kommentaariga) leiab siit: http://trakyllmaprokrastineerinj2lle.blogspot.com.ee/2014/09/29-september-2014-kaupo-vipp.html

6 Mihkel Kunnus, Häirivalt veenev raamat lootusest, kui lootust ei ole. – Postimees 27. X 2017. https://kultuur.postimees.ee/4289065/hairivalt-veenev-raamat-lootusest-kui-lootust-ei-ole?_ga=2.29971327.1995249071.1506866677-356242808.1448879354

7 Allikas https://santitafarella.wordpress.com/2014/01/27/dissipation-driven-adaptive-organization-is-jeremy-england-the-next-charles-darwin/, tsitaat Nobeli preemia kohta: „His name is Jeremy England, and my guess is that, if his theory pans out (yes, it’s testable), he’s heading for, at minimum, a Nobel Prize, and, at maximum, household familiarity (literally on a par with Darwin)“.

8 Vt nt M. Baiesi, C. Maes (2017). Life efficiency does not always increase with the dissipation rate. arXiv preprint arXiv: 1707.09614.

9 Õieti on Vipp väitnud, et see kehtib peale kõigi elusolendite ka kõigi elusolendite loodud süsteemide puhul, nagu sipelgapesad, külakogukonnad, aktsiaseltsid, riigid jne. Kaupo Vipp, Naftatipu 10. sünnipäevaks. http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsiaalia/naftatipu-10-sunnipaevaks/

10 Vt ka nt seda suhteliselt hiljutist kriitilist ülevaadet: E. Sciubba, What did Lotka really say? A critical reassessment of the „maximum power principle“. – Ecological Modelling 2011, nr 222(8), 1347–1353.

11 M. Semchenko, M. Lepik, L. Götzenberger, K. Zobel, Positive effect of shade on plant growth: amelioration of stress or active regulation of growth rate? – Journal of Ecology 2012, nr 100(2), lk 459–466.

12 Pealegi on nende fotosünteesi läbiviimisel väljutatav jääkaine hapnik mulle igati kopsumööda „reostus“.

13 Richard Lewontin, The dream of the human genome. – The New York Review of Books 1992, nr 39(10), lk 31–40.

14 See siin on lihtsustatud käsitlus, sest siin pole õige koht selle vastuolu pikemaks ja põhjalikuks lahkamiseks. Lisan vaid, et minu arvates on tõde (nagu bioloogias, kus erandeid on tihtipeale rohkem kui reegli alla kuuluvat) sageli ikka kusagil vahepeal.