Üleskutse Res Publicale

Valle-Sten Maiste

Rahvaliitlase Mario Sootna saaga Mustamäe linnaosalehes Edgar Savisaarel olid ulatuslikku munitsipaalpropagandasüsteemi arendamisel kindlad põhjendused. Mäletame teda kannatajaoreooliga telekaamerate ees seismas, suus sõnad: ?Kui te loete suuremaid päevalehti, siis näete, kuidas vaba ajakirjandus meie asjade suhtes erapoolikult häälestunud on.? Selline hoiak ei viidanud küll millelegi muule, kui et kõnealune poliitiline dinosaurus ei sobi lihtsalt demokraatlikku ühiskonda. Kuid teisalt, meie ajakirjandusvabadust hinnati alles hiljaaegu väga kõrgelt. Kas munitsipaalpropaganda ja Savisaare tüüpi nähtused ei näita muuhulgas, et ka sellele olulisel demokraatiaaspektil on omad plekid?

Linnapressi põhjendades räägiti ka mittetoimetulijatest, kes on kapitalismipäevil infoisolatsiooni jäädes ühiskonnast ja munitsipaalelust eemale tõugatud. Mainitud auku muidu justkui kõigega toime tuleval vabal turul on toonitanud ka reformierakondlased, unustades, et lisaks raadiole, televisioonile ja kodanike postkaste ummistavatele arvukatele lendlehe formaadis üllitistele on meil Tallinnas ja mitmel pool mujal aastaid edukalt toiminud ka täiesti turumajanduslikel alustel põhinev tarbijale tasuta ja kõigile kättesaadav munitsipaalajakirjandus (Linnaleht). Tühja see vaba turg, kui on vaja võimul ja seetõttu ka kahtlases koalitsioonis püsida.

Res Publica põhjendas koos Rahvaliiduga Tallinnas võimule tulles oma roppu hookus-pookust sellega, et kauakestnud jamad on vaja ära lõpetada. Aga ei lõpetatud suurt midagi. Endiselt jaotatakse Savisaare poolt populistlikult algatatud pensionilisasid, endiselt jätkub ka munitsipaalpropaganda. See on muidugi ka mõistetav, inimesed on raha saamisega harjunud, samuti nagu poliitikud on harjunud eelarvelise propagandavõimalusega. Ja ega ei olegi mõistlik pumba juurde saades kohe maailma pea peale pöörama hakata. Lihtsalt Res Publica on selline erakond, kelle olemasolu ei põhinegi muul kui häälekal kuulutusel, et kõik senine on ebaeetiline ja valesti. Võimu juurde saanud, ilmneb aga, et uue poliitikaga pole kaasnenud mitte ainult selgrootus, müüdavus, Reet Roos ja Ando Keskküla (ärge mõistke mind valesti, minupärast olgu lõbu, lusti ja tüdrukuid, kuid mitte riigi rahaga ja eelkõige mitte moraaliparteis), vaid säilitatakse ka vana võimu kõige absurdsemad sünnitised. Kehtib vana tõde: kui juba ühiskondlikul tasandil on mingid tobedad struktuurid loodud, siis ära ei kaota neid enam keegi.

Rääkis ju Tõnis Paltski linna juhtima asudes linnaosalehti alles jättes midagi informatsiooni mittejõudmisest kõigi elanikeni. Mustamäe linnaosa ajalehe Mustamäe veebruarinumber on selle hädatarviliku informatsiooni hiilgav karikatuur. Märgatavalt rohkem veel, kui mustamäelastel oli varem võimalik jälgida linnaosavanem Helle Kalda mõtteid ja tegemisi, kajastatakse nüüd Mario Sootna saagat. Ära on toodud nii äpud, tähtsusetud ja mõttetud tegemised ning mõtted, et tekib hirm, et järgmises numbris raporteeritakse lugejale ka sellest, kus, mille tagajärjel, kui mitu korda ja kui pikalt Sootna pissil käib. Kas tõesti on vaja lehte selleks, et linnaosavanem saaks Eesti Ekspressis juba nädalate eest avalikuks tehtud tapja-kooliõpetaja juhtumi kommentaariks lisada sellise masendavalt nüri ja abitu fraasi nagu ?Laste turvalisuse eest tuleb seista kõigi vahenditega?.

Nimetatud ametnik poseerib ka pooltel ajalehe piltidel. Kuna kõiki pilte on lehe kakskeelsuse tõttu topelt, meenutab väljaanne Sootna erapildialbumit. Lehe nadid tosinkond artiklit jagunevad selle kuulutamiseks, a) kui hästi hakkab kõik uue juhtimise all minema, b) kuidas linnajuhid külastasid koole ja spordisaale, c) muus ajakirjanduses juba teinekord rohkem kui kuu aega tagasi edastatud uudiste nüris vormistuses kordamine (Lasnamäe ja Mustamäe tramm, skisofreenikust tapja vabastamine kooliõpetaja kohalt) d) täiesti arusaamatud artiklid, nagu näiteks koolilaste ergomeetril sõudmise tulemustest pajatav lugu kohe esiküljel. Arte gümnaasiumi sporditöö väärib tunnustust, seda teame Martin Müürsepast, Lõvidest, kes tänaseks eesti jalgpalli(koondise) raudvarad, ja kooli eesti tingimustes hiilgavatest spordirajatistest. Kuid sõudeergomeetri tulemuste trükkimine ei ole küll informatsioon, mille pärast poole linnaosaelanike arvuga võrduva tiraa?iga (31 000) lehte trükkida. Elementaarseid info kompaktse edastamise reegleid eirates on ära toodud Faktulini jt linnavolinike avalikud vastuvõtuajad, kuigi on üldteada, et nimetatut ei suutnud isegi ajakirjanikud spetsiaalset jahti pidades tabada. Ehk on enamiku teistega paremini. Nimetatud info ja paar tänukirja ei ole aga siiski informatsioon, mille pärast käigus hoida ajalehte. Kodanike teed linnavolinikeni ei saa lahti hoida vastuvõtutabelite igakuise äratrükkimisega; ma ei ole kusagil lehtedes näinud trükituna arstide vastuvõtuaegu, mis on ju palju olulisem informatsioon. Ja kui tõesti on midagi olulist teatada, nt treeningute aegu (ei tea, miks laps sellist infot küll koolist ei saa), siis võib ju sedeleid postkasti panna, mis on odavam kui lehte käigus hoida. Treeningurühmade probleem näikse olevat aga pigem alarahastatus kui infovaegus.

Aga, nagu öeldud, absurdsetest riiklikest struktuuridest enam lahti ei saa. Ma ei saa kuidagi aru jutust, et näiteks toodud väljaandes on miskisugust ühiskondlikult olulist informatsiooni. Kui aga tõesti arvatakse, et on vaja üldkättesaadavaid lehti, siis tuleb neid teha poliitikast ja propagandast sõltumatult. Ka nõukaaegsed ajalehed olid vähem nõmedad ja igal juhul rutiinivabamad. Siit ka üleskutse Res Publicale: võtke midagi munitsipaalpropaganda suhtes ette. Lõppeks pole sel parteil ju tõepoolest enam midagi kaotada. Võiks ju lõpukski näidata sirget selga ja uut poliitikat.