Lihtsameelsuse tamtammid

Viktor Jerofejev

Meile on alati õpetatud, et lihtsad inimesed on kõigist kõige paremad. Erinevalt statistiliselt keskmisest prantslasest või ameeriklasest, kellelt välismaalased endale mõõtu võtsid, polnud meie ühiskonna hingeks mitte keskmine, vaid just lihtne vene inimene. Ta jagunes lihtsaks vene naiseks, lihtsaks töölisnoorukiks, lihtsaks mehejõmmiks, ja nad kõik suubusid kokku lihtrahva-nimelisse jõkke. Ka enne revolutsiooni on meil lihtsaid inimesi elanud, neid, lihtsaid tööinimesi, on alati olnud palju. Nad osutusid palju vastupidavamaks kui Nõukogude Liit. Seesinane gigant varises küll kokku, kuid nemad jäid ellu, säilisid ja isegi – neile tuldi selles appi – paljunesid.

Lihtne loogika ütleb, et lihtsad inimesed peaksid keerulistest inimestest erinema. Ehkki keerulise inimese mõiste pole meil välja kujunenud ega juurdunud, on erinevus lihtsa ja keerulise inimese vahel igaühele arusaadav. Lihtne inimene – tema on meie inimene, meie maailmapildiga, Nõukogude aja ankeetides kirjutati tema kohta: argielus tagasihoidlik, ehkki tegelikult võib ta argielus igasugune olla, ehkki mitte mõtetes, mõtete valik on tal tagasihoidlik. Tema erijooneks on, et tal puudub analüütiline mõtlemine. Ta mõtleb pigem emotsionaalselt, lisades mõtlemisprotsessile oma tormilise, terveid alttõmbamiste ja vandenõude ahelaid sünnitava rahvaliku kujutlusvõime, kuigi analüütiline mõtlemine on meie haridussüsteemis alati puudunud, kui ehk prestiižsed KGB koolid välja arvata. Meil ei seostu analüüs mitte mõttetegevuse, vaid meditsiiniga: lähed analüüsi andma – ja kõik saavad aru, mida see tähendab.
Keeruline inimene erineb lihtsast selle poolest, et ta kipub kõiges kahtlema ja esile tükkima. Ta laiutab oma isiksusega. Teda hüütakse sageli intelligendiks. Intelligendi häda on selles, et ta on valmis nägema sündmust eri vaatepunktidest: ta lippab sündmust vaatama kord eest, kord tagant, kord külje pealt. Kõige hullem, et ta on valmis nägema sündmust võõrast vaatepunktist, see on aga lihtsale inimesele täitsa arusaamatu. Lihtsal inimesel on välja arenenud asjadest selge arusaamaine: meile on hea see, mis on hea, mida rohkem meie asju on, seda parem, kuna oma olemuselt on meie oma parim, ja selle vastu ei vaidle keegi. Tõsi, ka meie parima kohale kogunevad vahel pilved, kuid need pilved on pärit ebaõigest, raskest, meile võõrast elust, neist pilvedest võib lõppude lõpuks lahti saada ja üldse, pole siin mingit arutamist nende pilvede üle, see pole meie asi. Meie inimene on lihtne, kuid üht-teist teab ta kindlasti: ta teab, et jõud on tugevam kui nõrkus, et võit on parem kui kaotus, et napsi võtta ja peale hammustada on alati parem kui siis, kui napsi pole ja napsikõrvane puudub. Kuid kes ütles, et lihtne inimene kuulub konkreetsete ja materiaalsete inimeste kilda? Mitte mingil juhul! Ta on omal kombel unistaja ja heljub omal kombel pilvedes. Tema näole ilmub õnnelik naeratus, kui ta näiteks märkab, et Krimmis õitsevad mandlipuud. Me laulame talle kiitust kui lihtsale inimesele, kuid unustame öelda, et oma olemuselt on ta lihtsameelne inimene. Isegi kui raske elu on talle õpetanud kahtlustamist, säilitab ta oma elupäevade lõpuni lapsiku usalduslikkuse, vahetuse, kohatise rikkumatuse. Ta meenutab puud, mille juured ulatuvad sügavale maapõue, mustmulda, eelajaloolistesse protsessidesse, suurde iidsesse esiaega. Selline inimene tahaks kokku sulada oma hõimu juhiga. Ta annab kõik andeks, kui juht naaseb võitjana. Me oleme näidanud oma jõudu ja hästi natuke ka teravaid hambaid – see on nii lõbus, rõõmus, see on nii lahe, see on nii lihtsameelne!
Kuid meie vastaste hulgas on lihtsameelsus ammugi moest läinud. Nad muudkui analüüsivad, targutavad, ei suuda enesele kohta leida. Jah, me pigistasime naabrilt välja ihaldatud maatüki, kuid naaber oligi vastikuks muutunud, fašistiks läinud. See on väga naljakas: naaber ümber sõrme mässida, esineda ülbelt, vihaselt, kirglikult ja sealjuures lihtsameelselt. Me saime üheks, ülal ja all, lihtne mehejõmm ja lihtne föderaalsaadik, lihtsameelse võimu embuses. Ent seal, Euroopas, vilksatas lihtsameelsus viimati enam kui sajand tagasi. Mäletate, Flaubert’il on jutustus „Lihtne hing”? Ah, mis sest mäletada! Kuid jutu mõte on selles, et teenijanna piinles kogu elu lihtsameelsuse küüsis, aga kui ära suri, siis ilmus tema juurde taevastest kõrgustest hiiglasuur papagoi. Kas pole see irvitamine lihtsameelsuse agoonia kohal? Meil ei tule lihtsameelsete inimeste manu mitte papagoi, vaid võimsad telekanalid, need pole papagoide moodi, seal töötavad meistrid, ausal teel lihtsaks hakanud endised keerulised inimesed, nad haaravad kinni lihtsast inimesest, ehmatavad teda, hirmutavad, keerutavad-pööritavad, alguses lasevad piinelda nagu kriminaalromaanis, kuid leiavad alati uue õnnesadama, näitavad alati, kuhu poole inimesel ujuda tuleb.
Lihtsameelsel inimesel on tore elu allikail, mitte tsivilisatsiooni räpases suudmes. Lauake-kata-end ja lendav vaip – need on meie väljakutse kogu inimkonnale. Ootamatuid võrdlusi ei pruugi karta. Tõrjudes eemale Lääne tsivilisatsiooni tahma, tõmbame ülle lihtsameelse niudevöö. Häbeneda pole põhjust. See katab kõik, mis vaja.
Mäletan juhtumit, kui ma Benini ja Nigeeria piiril kohtusin kohaliku valitsejaga, kes palus mind teda Kingiks hüüda. Tookord huvitas mind, kuidas kohalikud inimesed transsi langevad, kuidas nende hinged metsa kohal heljuvad, ning King, olles kaasa võtnud nõia, viis mind kaugesse külasse. Seal oli pidu, ilma naljata, sellel puhul, et King oli veretilka valamata välja võidelnud naabruses asuva maisipõllu, kinnitades, et see oli alati kuulunud meie külale. Jõudsime kohale samal hetkel, kui maisipõllust ilma jäänud pahased naabrid olid meie küla lähistele kokku kogunenud ja meie inimesi mangode ja vanade sussidega loopisid. Oli juba õhtu ja vaenlaste mangod vilisesid tumedas kuumaks köetud õhus.
King lülitas saabudes sisse valgustuse ja ma nägin, et naabrid olid meie küla omadega täiesti sarnased. Ainuke asi: meie olime võitnud, nemad kaotanud. Terve põllutäie maisi. Ja kui King kohale jõudis, tõstsid meie omad ta kätele ja kandsid minema. Ja mina jooksin samuti Kingil kannul. Ja King küsis mult: „Mis sa arvad, kellel oli õigus?” Mina mõistagi vastasin, et meil ja meie külal. Olin esimest korda elus absoluutselt lihtsameelne. Vennad, see on nii lahe! Absoluutselt kõigele võis sülitada. See on meie mais! Ja kõik! Ja teie kõik kasige minema! Lollakad! Või mangodega loopima! Seejärel korraldas King võrratu peo. Tulid muusikud, tõid tamtammid. Külas polnud ühtegi keerulist inimest, kes oleks olnud maisipõllu vastu. Tamtammid kõmisesid. Hakati tantsima. Ja siis ma nägin, kuidas tumedad kehad lõtvuvad ja hinged taevasse lendavad. Ütlesin Kingile: „Kas ma võiksin lennata?” Tema aga kortsutas kulmu: „Eksid veel ära, ei leia tagasiteed.”
Mina aga tahtsin nii kangesti lennata. Nii kangesti tahtsin eneselt heita keerulise inimese koore ja lennata koos kogu külaga. Kuid King oli minu keerukust märganud ega lasknud. Ja ka nõid vangutas pead …
Lihtsameelsus on parim tugi. Sellest sain ma tookord aru. Kuid see toimus nii kaugel Moskvast. Mulle näis, et meie ei mõista seda iialgi. Ent siis juhtus ime: lihtsate inimeste kvantiteet kasvas üle kvaliteediks. Kõik on transiks valmis. Tooge tamtammid sisse!

Ilmunud nädalakirjas Ogonjok
Tõlkinud Ilona Martson